30 juuni 2013

Mika Keränen "Minu Supilinn"

196 lehekülge
Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.
See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Olen mõnda Minu sarja raamatut varem lugenud ja kätte võetud teosed on enamasti meeldinud (ühe erandiga) ning ka „Minu Supilinn“ üldiselt meeldis mulle. Paljude teiste selle sarja raamatutega on aru saada, et autoritel pole kirjutamisega palju kokkupuuteid olnud, aga Keränenil on oskus viidata asjadele nii muu seas, tema tekst oli voolav ja paljudes kohtades tundus mulle, et ta justkui ei rääkinudki midagi, aga juba oli viis lehekülge möödas (see ei ole alati pluss). Mida paljud teised selle sarja autorid teevad, tegi ka Keränen, ainult selle vahega, et ta tegi seda sujuvalt – tekst oli üsna laialipaisatud. Ühest teemast teise liikumine toimub kuidagi kolossaalselt ja ettevalmistuseta, mingil suvalisel hetkel naasetakse jälle eelmisse teemasse, et paar lauset lisada või siis enne pooleli jäänud teksti täiendada. Lihtsalt minnakse eelmisse teemasse muuseas tagasi ja kõik. Paljudel juhtudel ajaks selline asi segadusse, aga selle raamatu autori üleminekud on sellised, et teemamuutustest on aru saada alles siis, kui teema juba läbi on ja ta eelmise teema juurde tagasi naaseb. See tekitab mõnes mõttes sellise tunde, et sa kuulad elava inimese juttu, mitte ei loe raamatut. Kui pikalt inimesed ikka ühest teemast räägivad? Ikka tuleb mõni teine lookene vahele. Mind paneb meeldivalt üllatuma, et ta tegi seda nii sujuvalt ja vabalt, see ei häirinud üldse. Mõnda teist selle sarja raamatut lugedes olen enam-vähem küüntega padjast kinni hodinud, sest selline pendeldamine hakkab pärast paari peatükki kohutavalt häirima (aga jah, loomulikult on mul väikesed kompleksid segipaisatud asjadega).

Mis aga ei meeldinud, oli see, et nende Minu sarja raamatutega satutakse tihti hoopis vastassuunas liikuma. Algab ikka alati nii, et kuidas keegi vastavasse riiki sattus, sel puhul siis soomlane eesti naisega Supilinna ja edasi sõltub kõik autorist. Lugu peaks olema põhiliselt kohaliku kultuuriga tutvumisest jne, aga sageli kaob see mõte nagu ära. Et noh, kes siis tahaks väga lugeda autori isiklikest suhtest või tülidest või rindadest, aga ju siis tahetakse. Mind need asjad väga häirima ei jäänud, rohkem häirisid mind tüütud detailid, mille võiks kergelt vahele jätta aga kasutame nüüd neid üldistusi – sellised need filoloogid vist juba ongi, eks? Enne mainisin, et ta justkui ei öelnudki midagi ja juba viis lehte oli möödas... sellised hetked, kus seda on märgata, on tegelikult üsna mõttetud leheküljed, vähemalt minu arust. Milleks neid siis vaja on, kui tagantjärele mõelda, et tegelikult ei puutu need teemasse. Lilled on toredad küll, aga mitte nii toredad, jne. Loomulikult on see maitse asi, mõne jaoks on ilmselt need raamatu magusamad kohad.

Supilinnaga ise on sellised lood, et kuna ma ise elan juba päris mitu aastat Tartus, siis olen ka ise selle linnaosa võludega kenasti kursis. See on üks minu lemmikuid linnaosasid täpselt samadel põhjustel nagu autor kirjeldas, mõningate erinevustega siiski. Herne „kaubamaja“ pood on ilmselt igale Tartu inimesele tuttav ja väga armas oli sellest lugeda. Käisin poes viimati mitu aastat tagasi üsna Tartusse kolimise algusajal ja pole seal väga pikalt käinud. Ja nüüd äkki tekkis selline tunne, et tahaks lihtsalt sinna poodi minna.... Lihtsalt niisama. Mida, selleks, et lihtsalt šokolaadi ja kokat osta? Ja lähengi. Botaanikaaias  käin pidevalt jalutamas, teinekord lähen siis Herne poodi ka! Eriti tore oli lugeda, et autor ise hoopiski Karlovas elab (seal pesitsen muuseas ka mina), ta rääkis nii armsalt oma Supilinnast ja raske on uskuda, et ta seal kunagi elanud polegi.

Raamat oli omamoodi armas, kuigi pani mind nii mõnegi koha peal kulmu kortsutama (mitte see pussi-saaga, see on omaette teema ja ausalt, mind ei huvita, kes kingib oma lapsele pussnoa, kes huulepulga või kes potilille), pigem üllatasid mind tema avameelsed/piinlikud ülestunnistused oma naistega seotud saagadest ja peatükk rindadest (milleks?). Raamat oli selline tore hommikune lugemine vihmasel päeval, väike tee ja küpsis kõrvale. Tekkis tahtmine minna Supilinna jalutama...


Sisuhinne: 6/10

29 juuni 2013

Matthew Quick "Õnneteraapia"

280 lehekülge
Haarav romaan viib meid Pati maailma ja näitab seda läbi peategelase vildaka, ent armsa vaatenurga. Patil on teooria: tema elu on film, mille on lavastanud Jumal. Kui Pat täidab eesmärgi ehk saavutab füüsilise tippvormi ja emotsionaalse stabiilsuse, garanteerib Jumal õnneliku lõpu – Pati võõraks jäänud abikaasa Nikki tuleb tagasi.

See on kõige siiram ja südamlikum raamat, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Nägin filmi mitu kuud varem ja film väga meeldis, peale raamatu lugemist sain aru, et filmiga on ameeriklastele kohaselt ikka kõvasti üle pingutatud ja see andis raamatule plusspunkte. Ma tõesti lootsin, et raamatu lõpp nii lääge poleks kui filmis ja näe, ei olnudki. Hästi.

Pat on kolmekümnendates meesterahvas, kes on viimased neli aastat oma elust viibinud „halvas kohas“ vaimuhaiglas. Ta keeras pisut vasakule pärast seda, kui naine ta maha jättis. Maha jätmise põhjus tuleb välja raamatu lõpuks ja see selgitab ilusti miks Pati perekond Nikkit ei salli, suisa vihkab. Pat ei mäleta kõiki üksikasju ja igatseb oma Nikkit ning tahab teda tagasi võita, seega otsustab hakata heaks. Teeb trenni ja loeb raamatuid, käib prügikott seljas jooksmas ja magab pööningul magamiskoti sees, et alla võtta. Ta on tõesti siiras tüüp, kohati küll käitub tahtmatult halvasti, aga tunneb end selle eest pärast hirmsasti pahasti. Pat tutvub oma vanemate juurde tagasi kolides Tiffanyga, kellega saab tal olema väga huvitav sõprus. Lugeja lihtsalt peab neile kaasa elama, muud võimalust polegi. See on armas, kuidas Pat üritab maailma mõista, suurema osa ajast on tunne nagu loeks väikese poisi kirjutatud päevikut. Iga leheküljega on näha, kuidas Pat vaikselt tervenemise poole liigub. Ta teab ilmselt terve selle aja miks ta haiglas oli ja miks ta kunagi Nikkit tagasi ei saa, sellegipoolest ta püüab. Ta püüab, sest ta tahab uskuda, et igal asjal on õnnelik lõpp. Mis sest, et sügaval oma südames ta tõenäoliselt teab, et Nikki pole see, keda ta päriselt tahaks. Raamatu lõpuks on Pat kõvasti arenenud, ta esitab küsimusi, aga samal ajal teab ta juba vastust...

Elu pole nii roosiline, kõigil on raske. Mõnel on rohkem raske, mõnel vähem raske, mõnel polegi eriti raske, aga igal ühel on midagi, mille kohta saab öelda ’raske’. Patil lihtsalt on raske paljudes asjades. Mulle meeldis, et kuigi raamat lõppeb kenasti, ilma suuremaid sõnu kasutamata, ent üheselt selgelt – Pat saab jälle kunagi õnnelikuks – siis teatud raskemeelsus jäi. Sest elus polegi nii lihtne. Ja ometigi, vaatamata sellele kergele raskemeelsusele, on see raamat minu arvates väga positiivne teos. Katsu nüüd aru saada. Mulle tõesti meeldis, see oli humoorikas ja kerge lugemine, aga väga, väga mõnus.


Sisuhinne: 9/10

27 juuni 2013

David Levien "Päikeselinn"

Päikeselinn by David Levien
333 lehekülge
Jamie Gabriel istub enne koitu jalgrattale, et jagada laiali ajalehti oma koduümbruses Indianapolise äärelinnas. Ta on kaheteistkümneaastane. Kui oktoobritaevas muutub valgeks, kaob poiss jäljetult. Neliteist kuud hiljem on Pauli ja Caroli lootus peaaegu kustunud. Rusutuna masendavatest niidiotsadest, mis ei vii kusagile ja kurnatud politseijõududest, kes ei saa (või ei taha) nende poega leida, satuvad Gabrielid lõpuks ühele eraklikule eradetektiivile. Too võib endast kujutada nende viimast võimalust vastuste saamisel. Frank Behr on mõistatuslik mehemürakas. Ta on endine politseinik, kellele abistamine vastumeelt. Mees on liialt teadlik, et Gabrielidele head tulemust lubada. Kuid Pauli palve leida lahendus äratab Behris üles vanad deemonid, keda ta ei saa enam kauem märkamata jätta. Minnes kõige vastu, mida ta kardab, sõlmib Behr Pauliga keeruka partnerlussideme tõe otsingul, mis on samas nii ohtlik… kui ka kummitav.

See raamat ei pannud mind asjale kaasa elama, mul oli täiesti ükskõik, mis lõpplahendus sellel lool on. Tekst oli kirjutatud nagu filmile. Palju emotsioone, lühikesed laused, kõik oli kirjutatud nõnda nagu oleks see filmistsenaarium. Olgu, selles oli tundeid, võikaid stseene ja palju verd, seksi ja pedofiiliat, altkäemaksu ja kõike muud, mida absoluutselt igas taolises raamatus leida võib, aga see kõik tundus nii vaevaliselt püütud katsena midagi päriselt lahedat välja mõelda.
Või siis oli see liiga tavaline asi, mida kirjutada kadunud lapse looks?
- laste müümine Mehhikosse prostitusiooniks
- mingi elupõlgurist endine politseinik, kelle vastu on vähemalt pool linna, kui mitte enamgi
- viimsegi lootuse kaotanud vanemad, kes lõpuks otsustavad asja enda kätesse võtta
- väikesed tegelased, kes kõik lõpuks kahtlaseid teid pidid surevad
- pisut tähtsamad tüübid, kes ka lõpuks surevad (sest üsna loomulik on minna kahekesi terve armee vastu ja tappa kõik suured ninad)
Tavaline... Midagi palju erilisemat oleks lugu, kus juhtuks päriselt ka midagi muud. Midagi, mis vahelduseks üllataks oma pöörete ja keerdkäikudega, midagi, mis poleks nii kadunud-müüdudud-mehhiko.

Aga miks ma ei tundnud poisi vanematele kaasa? Peaks ju. Varastatakse 12-aastane poiss, eeldatavalt on ta surnud. Möödunud on 14 kuud ja alles siiiiiiiis palkab poisi isa Paul tõsiseltvõetava detektiivi, kes asja nagu pähklikoore katki murrab ja poiss ongi käes. Vahepeal mõni seiklus. Vot selleks - autor ei kirjutanud minu jaoks piisavalt usustavalt. Hea raamatu puhul tunnen, et see võiks olla. See võiks olla päriselt. Mis sest, et see päriselt eeldab tavaliselt mingeid päkapikke ja haldjaid, aga see tunne on olemas. Ja nüüd siis teema, millega tuhanded inimesed maailmas päev päevalt kokku puutuvad, see ei tundu päris? Kahjuks on see vägagi päris. Ainult et selle autori sulest oli pigem nagu lugu, mis on jutustatud läbi kümne erineva inimese silmade ja on nii igapäevane, et las ta siis olla. Tühjaks pigistatud ja ülimalt kliiniline, verine, kuid kliiniline. Kes tahab vastu vaielda, et tundeid oli selles raamatu palju, siis jah, oli küll. Kuid ka liivakastis on palju liiva, see ei tee sellest veel randa.

Teema on valus, sellest tuleks rääkida, seda juhtub liiga palju, liiga tihti ja liiga sagedasti otse meie nina all. Aga ma pigem ei loeks asjast nii piltlikult ja (endiselt otsin seda täpselt õiget sõna..) igapäevaselt/traditsiooniliselt kujutatuna (?).
Autor kirjutada oskab, seda ei salga. Lihtsalt teema on natukene... selline, mis nõuaks tundeid, aga kui neid ei teki, siis ilmselgelt on midagi puudu.


Sisuhinne: 4/10

20 juuni 2013

Isaac Marion "Soojad kehad"

288 lehekülge
R on zombi. Tal ei ole nime, mälestusi ega pulssi, kuid tal on unistused. Ta pole päris samasugune nagu teised Surnud.
Mahajäetud linna varemetes kohtab R ühte tüdrukut. Julie on vastand kõigele sellele, mis R-ile teada-tuntud. Sooja, aruka ja vägagi elavana on ta nagu ere värvipuhang süngel ja hallil maastikul. Saamata ise ka aru, miks ta seda teeb, otsustab R Juliet mitte ära süüa, vaid ta päästa. Ja nii saab alguse nende pingeline, kuid samas kummaliselt õrn suhe.
Sellist asja pole kunagi varem juhtunud. See rikub reegleid ja eirab loogikat, ent R ei rahuldu enam hauataguse eluga. Ta ihkab taas hingata, ta ihkab elada - ja Julie tahab teda aidata. Ent nende lootusetuna näivat kõdunevat maailma ei saa muuta võitluseta...

Kuskil aasta tagasi lugesin IMDB’st selle raamatu põhjal vändatud filmi tutvustust ja see kõlas ikka eriti naeruväärselt. Suutsin vaid mõelda, et appikene, kes küll sellist asja vaadata tahaks?? Siis ei teadnud ma, et see on vändatud raamatu põhjal. Lugesin raamatu mõne tunniga läbi, seda oli väga mõnus lugeda, sest eestikeelsel tõlkel on suur kiri ja tekst läheb nii muuseas mööda... Raamat meeldis mulle väga ja see oli ääretult suur üllatus, sest võtsin selle kätte ikka väga suurte kahtlustega. Zombid, armumine zombisse (???), mõistusega surnu.. mida veel!? Aga kulus täpselt üks lõik ja ma olin haaratud, no ikka päris kõvasti raamatus sees. Isaac Marioni raamatuid ootan ma igatahes suurema huviga ka edaspidi, tema kirjastiil ja huumor on täpselt selline, mis ei muutu tüütavaks ega rõvedaks (kuigi vahepeal ma lihtsalt... oleksin tahtnud mitte lugeda ajude söömisest). Ma poleks tõepoolest iial uskunud, et mulle meeldiks selline raamat. Olen endiselt siiralt üllatunud ja väga meeldivalt rahul oma seekordse raamatuvalikuga.

Zombiraamat oli ta oma tüüpilises võtmes – ajude söömine, kõdunevad kehad, ja kõik see krempel. Ainus vahe oli selles, et zombisid kirjeldab autor kui enam-vähem elavaid olendeid, kes on mõistusega (mingil määral), aga ei suuda end väljendada. Üks märksõna nende juures on ägiseminee. Nad võivad tunde seista, vahel ka päevi, ja lihtsalt ägisedaa. Kogu see huumor seal taustaks ja... ma pole väga ammu mõnd raamatut lugedes nii karmilt naernud.

Ma ei armasta raamatuid tsiteerida, aga seda natukene võib...

Lk 15 „Sõidan eskalaatoriga, kui M mind leiab. Sõidan eskalaatoritega mitu korda päevas, iga kord, kui need liiguvad. See on muutunud rituaaliks. Lennujaam on mahajäetud, kuid vahel on siiski voolu – võib-olla tuleb see sügaval maa all tukkuvatest varugeneraatoritest. Tuled vilguvad ja ekraanid vilguvad, masinad kargavad tööle. Mulle meeldivad need hetked. Tunne, kuidas asjad ellu ärkavad. Seisan trepil ja tõusen hingena Taevasse, lapsepõlve magusasse unelmasse, mis on nüüd maotu nali. Kui olen seda oma kolmkümmend korda teinud, jõuan üles ja leian M-i end seal ootamas.“

Juba see lõik viitab sellele, kui väga see konkreetne zombi (ja mõned  teisedki) igatsevad elamist. Terve raamatu vältel, või vähemalt esimese poole jooksul, näitab autor elavaid surnuid hoopis teise nurga alt, kui seni oleme neid harjunud nägema. Zombistumisest räägitakse kui katkust, kuigi selle täpsest põhjusest pole pikemalt räägitud, seda ei teatagi. Lihtsalt on alust arvata, et inimesed muutuvad selliseks katku pärast, selle pärast, et ühiskond muutus nii mürgiseks kohaks. Maailm  lagunes ja alles siis tekkisid zombid, mitte vastupidi, selline käsitlus mulle meeldis.

Lk 38 „Kohtun õhtupoole M-iga tema kodus naiste tualettruumis. Ta istub pikendusjuhtme külge ühendatud teleka ees ja vahib hilisõhtist erootilist filmi, mille leidis mingi surnud mehe pagasist. Ma ei saa aru, miks ta seda teeb. Erootika on meile nüüd mõttetu. Veri ei pulseeri, kihud ei kasva. Olen sattunud M’i ja ta „sõbrataride“ peale ning nad lihtsalt seisavad seal alasti, vahivad üksteisele otsa, hõõruvad vahel üksteise kehasid, kuid näevad välja väsinud ja eksinud.“

Üldiselt on terve raamat sellises meeleolus, et lootust on. Lootust on alati ja lootust peab olema. Aga mitte nii palju. Ise te maailma selliseks muutsite, nüüd maitske selle vilju. Terve maailm on muutunud ja enam pole ühtegi riiki, zombid elavad „tarudes“ väikeset gruppidena ja üritavad matkida elu, elavad inimesed vegeteerivad kuskil suuremates gruppides, näiteks staadionil.

Pärast raamatu lugemist ei tundu kogu see idee filmist enam sugugi naeruväärne, aga ma kahtlen, kas kogu seda situatsiooni ja olustikku on filmis suudetud nii elavalt ja tõetruult kehastada kui raamatus. Esimesel võimalus tahan filmi ära vaadata, huvi igatahes tekkis.

Raamatu lõpuks avastavad peategelased, et zombid ei pruugigi olla nii püsiv nähtus. Kõik mis on muutunud, võib ka tagasi muutuda, aga selleks tuleb vaeva näha. Ilmselt ei toimu muutused kiiresti ja ilmselt ei muutu maailm enam kunagi endiseks (kas seda ongi vaja?), aga kena on möelda, et vähemalt midagi muutub Marioni maailmas paremuse poole.

Raamatul on kaks üsna pikka eeljuttu ning oodata on ka teist osa samast sarjast 2014. aastaks.


Sisuhinne: 9/10

08 juuni 2013

Maria V. Snyder "Mürgiõpetus" ehk "Poison Study" ning "Magic Study"ja "Fire Study"

Poison Study (Study, #1)

Magic Study (Study, #2)   Fire Study (Study, #3)


Mõrv, vägivald ja nõiakunst... Surnukirstutaolisesse pimedusse lukustatuna ei suuda ma Reyadi tapmisega seotud mälestusi peast tõrjuda. Ta vääris surma, kuid vastavalt seadusele pean minagi surema. Ixias karistatakse mõrtsukaid surmanuhtlusega. Ja nüüd ma siis ootangi võllaminekut. Ent sama seadus, mis mind hukule määrab, võib mind ka päästa. Ixia degusteerija – kelle ülesanne on veenduda, et komandöri söögi sees ei leiduks mürki – on surnud. Seaduse järgi tuleb tema ametikohta pakkuda järgmisele hukatavale ehk minule.

„Mürgiõpetus“ ehk „Poison Study“ 412 lehekülge
„Assassin Study“ novell, 15 lehekülge
„Magic Study“ 392 lehekülge
„Fire Study“ 441 lehekülge

Lugesin sarja ingliskeeles läbi, seejärel avastasin, et raamatu esimene osa on ka eesti keeles täitsa olemas ning lugesin selle samuti läbi. Ma tean küll, et originaalkeeles lugedes saab raamtu võludest paremini aru, autori mõtteid on lihtsam jälgida ja kogu sisu tundub kohati voolavam. Aga alles nüüd sain aru, kui hea on tegelikult raamatut originaalkeeles lugeda. Eestikeelne tõlge tundus kaks päeva hiljem järgi lugedes nii kuiv ja kahvatu, kohati lausa kümneaastastele mõelduna. Ometi inglise keeles meeldis see mulle väga, nüüd tean, et edaspidi üritan vältida eestikeelsete tõlgete kohest läbilugemist, pole seda lihtsalt väärt. Asi võis mingil määral tuleneda ka sellest, et olin seda juttu juba korra varem lugenud, aga põhiliselt jäid siiski sellised kohmakama võitu laused häirima. See nõiatmine ja nõiakunst häiris mind samuti. Magician ja magic pole minu arust üldse sobiv tõlkida nõiaks ja nõiakunstiks, kuidagi kriibib kõrva, oleks võinud jääda maagi ja maagia juurde, sobinuks palju paremini.

Raamatud olid kõik kirjutatud väga lihtsakoeliselt ja kergelt, seetõttu oli kohati naljakas lugeda umbes viite lihtlauset järjestikku, selle asemel oleksid need laused võinud olla ühendatud üheks pikemaks ja sujuvamaks lauseks. Inglise keeles see ei häirinudki, sobis konteksti ja autori mõte oli niimoodi hästi aru saada, eestikeeles lugedes tekkis kohati vahepeal naljakas tunne, et loen algklasside etteütlust. Nii hull see muidugi polnu...

Raamatute peategelane on noor naine Yelena, keda ootab ees hukkamine. Sündmused võtavad ootamatu pöörde, kui hukkamise asemel pakutakse talle hoopis kohta komandöri degusteerijana ehk siis mürgitestijana. Mürkide kohta hakkab talle õpetama Valek, keda Yelena mingil hetkel vaikselt austama hakkab, austus muutub lojaalsuseks ja lojaalsus muutub... armastuseks. Kuhu tal mujale ikka välja on jõuda. Yelena on kangekelane ja intelligente, lisaks on ta tapnud ühe tähtsa tegelase ainsa poja ja seetõttu on ta ka kriminaal. Esimeses raamatus on Yelenal raskusi usalduse taasleidmisega, sõprade vähesuse ja vanelaste rohkusega. Peaaegu iga inimene tahab teda mingil hetkel mõrvata. Teises osas on Yelena degusteerija ametist edasi liikunud ja asunud elama lõunamaale. Detailid jäägu  saladuseks :) Seal ei lähe loomulikult kaua kuni teda jälle iga nurga peal tappa üritatakse. Oh ilus elu. Mulle meeldis, kuidas Yelena ühel hetkel midagi sellist ütles „Mulle näidatakse kõike seda, mida ma kunagi ei saa“. See oli esimeses raamatus, kui tal oli umbes neli-viis põhjust suremiseks ja ta ei lootnudki ellu jääda.  Kolmandas raamatus üritavad kõik edniselt Yelenat tappa. Yelena ise on ka muutunud, ta kardab iseennast ja oma maagiat (vabandust, nõiakunsti), peletades sellega eemale kõik enda kallimad inimesed. Kah sisukokkuvõte, kas pole? Aga see oligi selline raamatusari. Palju tapmist, võikaid kirjeldusi erinevatest tapmistest ja piinamistest. Piinamisi oli esimeses raamatus eriti ilusti kirjeldatud, kõhe tunne tekkis. Seda ei parandanud eriti see, et autor armsatest kohtadest praktiliselt ühe lausega mööda liikus. Midaàa? Nii oligi. Õnneks teises ja kolmandas raamatus on neid armsamaid momente natukene rohkem jagatud.

Praegu jätan mulje nagu raamatutes polekski midagi muud, kui tapmised ja mõrvakatsed, aga tegelikult pole üldse nii. Palju intriige ja poliitikat oli samuti, kolmandas raamatus hakkas see diplomaatia mulle alguses  päris kõvasti närvidele käima. Ilmakord selles raamatus oli omadega täitsa segi. Põhi (Ixia) ja Lõuna (Sitia) nii erinevad ja äärmulikud, aga lõpuks võib iga lugeja aru saada, et tegelikult suurt erinevust polegi. Nad lihtsalt mõtlevad erinevalt (enda arvates), aga tegelikult on kõik sealsed elanikud ühe ja sama ahelaga seotud, vahet pole kummal pool nad elavad. Inimestele, kes on lugenud Canavani teoseid, peaks see sari ilusti peale minema, aga hoiatan, et ärgu nii palju loodku kui Canavanilt. Tema on meister omaette. Aga ka Snyder saab oma maailma loomisega väga hästi hakkama, tõepoolest kena lugemine oli.

Minus tekitab küsimusi tõsiasi, et autoril on sõlmitud leping veeel kolme järjeraamatu jaoks... See sari lõppus ometigi nii hea koha pealt. Ei tea, kolmas osa juba venis. Mis seal kolmes järgnevas veel kirjutada oleks?

Lisaks kolmele põhiraamatule on veel kolm novelli, mida kõikidel raamatud läbi lugenutel samuti üle vaadata soovitan. Toredad vahepalad.  

Sisuhinne: 9/10