27 juuni 2013

David Levien "Päikeselinn"

Päikeselinn by David Levien
333 lehekülge
Jamie Gabriel istub enne koitu jalgrattale, et jagada laiali ajalehti oma koduümbruses Indianapolise äärelinnas. Ta on kaheteistkümneaastane. Kui oktoobritaevas muutub valgeks, kaob poiss jäljetult. Neliteist kuud hiljem on Pauli ja Caroli lootus peaaegu kustunud. Rusutuna masendavatest niidiotsadest, mis ei vii kusagile ja kurnatud politseijõududest, kes ei saa (või ei taha) nende poega leida, satuvad Gabrielid lõpuks ühele eraklikule eradetektiivile. Too võib endast kujutada nende viimast võimalust vastuste saamisel. Frank Behr on mõistatuslik mehemürakas. Ta on endine politseinik, kellele abistamine vastumeelt. Mees on liialt teadlik, et Gabrielidele head tulemust lubada. Kuid Pauli palve leida lahendus äratab Behris üles vanad deemonid, keda ta ei saa enam kauem märkamata jätta. Minnes kõige vastu, mida ta kardab, sõlmib Behr Pauliga keeruka partnerlussideme tõe otsingul, mis on samas nii ohtlik… kui ka kummitav.

See raamat ei pannud mind asjale kaasa elama, mul oli täiesti ükskõik, mis lõpplahendus sellel lool on. Tekst oli kirjutatud nagu filmile. Palju emotsioone, lühikesed laused, kõik oli kirjutatud nõnda nagu oleks see filmistsenaarium. Olgu, selles oli tundeid, võikaid stseene ja palju verd, seksi ja pedofiiliat, altkäemaksu ja kõike muud, mida absoluutselt igas taolises raamatus leida võib, aga see kõik tundus nii vaevaliselt püütud katsena midagi päriselt lahedat välja mõelda.
Või siis oli see liiga tavaline asi, mida kirjutada kadunud lapse looks?
- laste müümine Mehhikosse prostitusiooniks
- mingi elupõlgurist endine politseinik, kelle vastu on vähemalt pool linna, kui mitte enamgi
- viimsegi lootuse kaotanud vanemad, kes lõpuks otsustavad asja enda kätesse võtta
- väikesed tegelased, kes kõik lõpuks kahtlaseid teid pidid surevad
- pisut tähtsamad tüübid, kes ka lõpuks surevad (sest üsna loomulik on minna kahekesi terve armee vastu ja tappa kõik suured ninad)
Tavaline... Midagi palju erilisemat oleks lugu, kus juhtuks päriselt ka midagi muud. Midagi, mis vahelduseks üllataks oma pöörete ja keerdkäikudega, midagi, mis poleks nii kadunud-müüdudud-mehhiko.

Aga miks ma ei tundnud poisi vanematele kaasa? Peaks ju. Varastatakse 12-aastane poiss, eeldatavalt on ta surnud. Möödunud on 14 kuud ja alles siiiiiiiis palkab poisi isa Paul tõsiseltvõetava detektiivi, kes asja nagu pähklikoore katki murrab ja poiss ongi käes. Vahepeal mõni seiklus. Vot selleks - autor ei kirjutanud minu jaoks piisavalt usustavalt. Hea raamatu puhul tunnen, et see võiks olla. See võiks olla päriselt. Mis sest, et see päriselt eeldab tavaliselt mingeid päkapikke ja haldjaid, aga see tunne on olemas. Ja nüüd siis teema, millega tuhanded inimesed maailmas päev päevalt kokku puutuvad, see ei tundu päris? Kahjuks on see vägagi päris. Ainult et selle autori sulest oli pigem nagu lugu, mis on jutustatud läbi kümne erineva inimese silmade ja on nii igapäevane, et las ta siis olla. Tühjaks pigistatud ja ülimalt kliiniline, verine, kuid kliiniline. Kes tahab vastu vaielda, et tundeid oli selles raamatu palju, siis jah, oli küll. Kuid ka liivakastis on palju liiva, see ei tee sellest veel randa.

Teema on valus, sellest tuleks rääkida, seda juhtub liiga palju, liiga tihti ja liiga sagedasti otse meie nina all. Aga ma pigem ei loeks asjast nii piltlikult ja (endiselt otsin seda täpselt õiget sõna..) igapäevaselt/traditsiooniliselt kujutatuna (?).
Autor kirjutada oskab, seda ei salga. Lihtsalt teema on natukene... selline, mis nõuaks tundeid, aga kui neid ei teki, siis ilmselgelt on midagi puudu.


Sisuhinne: 4/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar