20 juuni 2013

Isaac Marion "Soojad kehad"

288 lehekülge
R on zombi. Tal ei ole nime, mälestusi ega pulssi, kuid tal on unistused. Ta pole päris samasugune nagu teised Surnud.
Mahajäetud linna varemetes kohtab R ühte tüdrukut. Julie on vastand kõigele sellele, mis R-ile teada-tuntud. Sooja, aruka ja vägagi elavana on ta nagu ere värvipuhang süngel ja hallil maastikul. Saamata ise ka aru, miks ta seda teeb, otsustab R Juliet mitte ära süüa, vaid ta päästa. Ja nii saab alguse nende pingeline, kuid samas kummaliselt õrn suhe.
Sellist asja pole kunagi varem juhtunud. See rikub reegleid ja eirab loogikat, ent R ei rahuldu enam hauataguse eluga. Ta ihkab taas hingata, ta ihkab elada - ja Julie tahab teda aidata. Ent nende lootusetuna näivat kõdunevat maailma ei saa muuta võitluseta...

Kuskil aasta tagasi lugesin IMDB’st selle raamatu põhjal vändatud filmi tutvustust ja see kõlas ikka eriti naeruväärselt. Suutsin vaid mõelda, et appikene, kes küll sellist asja vaadata tahaks?? Siis ei teadnud ma, et see on vändatud raamatu põhjal. Lugesin raamatu mõne tunniga läbi, seda oli väga mõnus lugeda, sest eestikeelsel tõlkel on suur kiri ja tekst läheb nii muuseas mööda... Raamat meeldis mulle väga ja see oli ääretult suur üllatus, sest võtsin selle kätte ikka väga suurte kahtlustega. Zombid, armumine zombisse (???), mõistusega surnu.. mida veel!? Aga kulus täpselt üks lõik ja ma olin haaratud, no ikka päris kõvasti raamatus sees. Isaac Marioni raamatuid ootan ma igatahes suurema huviga ka edaspidi, tema kirjastiil ja huumor on täpselt selline, mis ei muutu tüütavaks ega rõvedaks (kuigi vahepeal ma lihtsalt... oleksin tahtnud mitte lugeda ajude söömisest). Ma poleks tõepoolest iial uskunud, et mulle meeldiks selline raamat. Olen endiselt siiralt üllatunud ja väga meeldivalt rahul oma seekordse raamatuvalikuga.

Zombiraamat oli ta oma tüüpilises võtmes – ajude söömine, kõdunevad kehad, ja kõik see krempel. Ainus vahe oli selles, et zombisid kirjeldab autor kui enam-vähem elavaid olendeid, kes on mõistusega (mingil määral), aga ei suuda end väljendada. Üks märksõna nende juures on ägiseminee. Nad võivad tunde seista, vahel ka päevi, ja lihtsalt ägisedaa. Kogu see huumor seal taustaks ja... ma pole väga ammu mõnd raamatut lugedes nii karmilt naernud.

Ma ei armasta raamatuid tsiteerida, aga seda natukene võib...

Lk 15 „Sõidan eskalaatoriga, kui M mind leiab. Sõidan eskalaatoritega mitu korda päevas, iga kord, kui need liiguvad. See on muutunud rituaaliks. Lennujaam on mahajäetud, kuid vahel on siiski voolu – võib-olla tuleb see sügaval maa all tukkuvatest varugeneraatoritest. Tuled vilguvad ja ekraanid vilguvad, masinad kargavad tööle. Mulle meeldivad need hetked. Tunne, kuidas asjad ellu ärkavad. Seisan trepil ja tõusen hingena Taevasse, lapsepõlve magusasse unelmasse, mis on nüüd maotu nali. Kui olen seda oma kolmkümmend korda teinud, jõuan üles ja leian M-i end seal ootamas.“

Juba see lõik viitab sellele, kui väga see konkreetne zombi (ja mõned  teisedki) igatsevad elamist. Terve raamatu vältel, või vähemalt esimese poole jooksul, näitab autor elavaid surnuid hoopis teise nurga alt, kui seni oleme neid harjunud nägema. Zombistumisest räägitakse kui katkust, kuigi selle täpsest põhjusest pole pikemalt räägitud, seda ei teatagi. Lihtsalt on alust arvata, et inimesed muutuvad selliseks katku pärast, selle pärast, et ühiskond muutus nii mürgiseks kohaks. Maailm  lagunes ja alles siis tekkisid zombid, mitte vastupidi, selline käsitlus mulle meeldis.

Lk 38 „Kohtun õhtupoole M-iga tema kodus naiste tualettruumis. Ta istub pikendusjuhtme külge ühendatud teleka ees ja vahib hilisõhtist erootilist filmi, mille leidis mingi surnud mehe pagasist. Ma ei saa aru, miks ta seda teeb. Erootika on meile nüüd mõttetu. Veri ei pulseeri, kihud ei kasva. Olen sattunud M’i ja ta „sõbrataride“ peale ning nad lihtsalt seisavad seal alasti, vahivad üksteisele otsa, hõõruvad vahel üksteise kehasid, kuid näevad välja väsinud ja eksinud.“

Üldiselt on terve raamat sellises meeleolus, et lootust on. Lootust on alati ja lootust peab olema. Aga mitte nii palju. Ise te maailma selliseks muutsite, nüüd maitske selle vilju. Terve maailm on muutunud ja enam pole ühtegi riiki, zombid elavad „tarudes“ väikeset gruppidena ja üritavad matkida elu, elavad inimesed vegeteerivad kuskil suuremates gruppides, näiteks staadionil.

Pärast raamatu lugemist ei tundu kogu see idee filmist enam sugugi naeruväärne, aga ma kahtlen, kas kogu seda situatsiooni ja olustikku on filmis suudetud nii elavalt ja tõetruult kehastada kui raamatus. Esimesel võimalus tahan filmi ära vaadata, huvi igatahes tekkis.

Raamatu lõpuks avastavad peategelased, et zombid ei pruugigi olla nii püsiv nähtus. Kõik mis on muutunud, võib ka tagasi muutuda, aga selleks tuleb vaeva näha. Ilmselt ei toimu muutused kiiresti ja ilmselt ei muutu maailm enam kunagi endiseks (kas seda ongi vaja?), aga kena on möelda, et vähemalt midagi muutub Marioni maailmas paremuse poole.

Raamatul on kaks üsna pikka eeljuttu ning oodata on ka teist osa samast sarjast 2014. aastaks.


Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar