08 juuni 2013

Maria V. Snyder "Mürgiõpetus" ehk "Poison Study" ning "Magic Study"ja "Fire Study"

Poison Study (Study, #1)

Magic Study (Study, #2)   Fire Study (Study, #3)


Mõrv, vägivald ja nõiakunst... Surnukirstutaolisesse pimedusse lukustatuna ei suuda ma Reyadi tapmisega seotud mälestusi peast tõrjuda. Ta vääris surma, kuid vastavalt seadusele pean minagi surema. Ixias karistatakse mõrtsukaid surmanuhtlusega. Ja nüüd ma siis ootangi võllaminekut. Ent sama seadus, mis mind hukule määrab, võib mind ka päästa. Ixia degusteerija – kelle ülesanne on veenduda, et komandöri söögi sees ei leiduks mürki – on surnud. Seaduse järgi tuleb tema ametikohta pakkuda järgmisele hukatavale ehk minule.

„Mürgiõpetus“ ehk „Poison Study“ 412 lehekülge
„Assassin Study“ novell, 15 lehekülge
„Magic Study“ 392 lehekülge
„Fire Study“ 441 lehekülge

Lugesin sarja ingliskeeles läbi, seejärel avastasin, et raamatu esimene osa on ka eesti keeles täitsa olemas ning lugesin selle samuti läbi. Ma tean küll, et originaalkeeles lugedes saab raamtu võludest paremini aru, autori mõtteid on lihtsam jälgida ja kogu sisu tundub kohati voolavam. Aga alles nüüd sain aru, kui hea on tegelikult raamatut originaalkeeles lugeda. Eestikeelne tõlge tundus kaks päeva hiljem järgi lugedes nii kuiv ja kahvatu, kohati lausa kümneaastastele mõelduna. Ometi inglise keeles meeldis see mulle väga, nüüd tean, et edaspidi üritan vältida eestikeelsete tõlgete kohest läbilugemist, pole seda lihtsalt väärt. Asi võis mingil määral tuleneda ka sellest, et olin seda juttu juba korra varem lugenud, aga põhiliselt jäid siiski sellised kohmakama võitu laused häirima. See nõiatmine ja nõiakunst häiris mind samuti. Magician ja magic pole minu arust üldse sobiv tõlkida nõiaks ja nõiakunstiks, kuidagi kriibib kõrva, oleks võinud jääda maagi ja maagia juurde, sobinuks palju paremini.

Raamatud olid kõik kirjutatud väga lihtsakoeliselt ja kergelt, seetõttu oli kohati naljakas lugeda umbes viite lihtlauset järjestikku, selle asemel oleksid need laused võinud olla ühendatud üheks pikemaks ja sujuvamaks lauseks. Inglise keeles see ei häirinudki, sobis konteksti ja autori mõte oli niimoodi hästi aru saada, eestikeeles lugedes tekkis kohati vahepeal naljakas tunne, et loen algklasside etteütlust. Nii hull see muidugi polnu...

Raamatute peategelane on noor naine Yelena, keda ootab ees hukkamine. Sündmused võtavad ootamatu pöörde, kui hukkamise asemel pakutakse talle hoopis kohta komandöri degusteerijana ehk siis mürgitestijana. Mürkide kohta hakkab talle õpetama Valek, keda Yelena mingil hetkel vaikselt austama hakkab, austus muutub lojaalsuseks ja lojaalsus muutub... armastuseks. Kuhu tal mujale ikka välja on jõuda. Yelena on kangekelane ja intelligente, lisaks on ta tapnud ühe tähtsa tegelase ainsa poja ja seetõttu on ta ka kriminaal. Esimeses raamatus on Yelenal raskusi usalduse taasleidmisega, sõprade vähesuse ja vanelaste rohkusega. Peaaegu iga inimene tahab teda mingil hetkel mõrvata. Teises osas on Yelena degusteerija ametist edasi liikunud ja asunud elama lõunamaale. Detailid jäägu  saladuseks :) Seal ei lähe loomulikult kaua kuni teda jälle iga nurga peal tappa üritatakse. Oh ilus elu. Mulle meeldis, kuidas Yelena ühel hetkel midagi sellist ütles „Mulle näidatakse kõike seda, mida ma kunagi ei saa“. See oli esimeses raamatus, kui tal oli umbes neli-viis põhjust suremiseks ja ta ei lootnudki ellu jääda.  Kolmandas raamatus üritavad kõik edniselt Yelenat tappa. Yelena ise on ka muutunud, ta kardab iseennast ja oma maagiat (vabandust, nõiakunsti), peletades sellega eemale kõik enda kallimad inimesed. Kah sisukokkuvõte, kas pole? Aga see oligi selline raamatusari. Palju tapmist, võikaid kirjeldusi erinevatest tapmistest ja piinamistest. Piinamisi oli esimeses raamatus eriti ilusti kirjeldatud, kõhe tunne tekkis. Seda ei parandanud eriti see, et autor armsatest kohtadest praktiliselt ühe lausega mööda liikus. Midaàa? Nii oligi. Õnneks teises ja kolmandas raamatus on neid armsamaid momente natukene rohkem jagatud.

Praegu jätan mulje nagu raamatutes polekski midagi muud, kui tapmised ja mõrvakatsed, aga tegelikult pole üldse nii. Palju intriige ja poliitikat oli samuti, kolmandas raamatus hakkas see diplomaatia mulle alguses  päris kõvasti närvidele käima. Ilmakord selles raamatus oli omadega täitsa segi. Põhi (Ixia) ja Lõuna (Sitia) nii erinevad ja äärmulikud, aga lõpuks võib iga lugeja aru saada, et tegelikult suurt erinevust polegi. Nad lihtsalt mõtlevad erinevalt (enda arvates), aga tegelikult on kõik sealsed elanikud ühe ja sama ahelaga seotud, vahet pole kummal pool nad elavad. Inimestele, kes on lugenud Canavani teoseid, peaks see sari ilusti peale minema, aga hoiatan, et ärgu nii palju loodku kui Canavanilt. Tema on meister omaette. Aga ka Snyder saab oma maailma loomisega väga hästi hakkama, tõepoolest kena lugemine oli.

Minus tekitab küsimusi tõsiasi, et autoril on sõlmitud leping veeel kolme järjeraamatu jaoks... See sari lõppus ometigi nii hea koha pealt. Ei tea, kolmas osa juba venis. Mis seal kolmes järgnevas veel kirjutada oleks?

Lisaks kolmele põhiraamatule on veel kolm novelli, mida kõikidel raamatud läbi lugenutel samuti üle vaadata soovitan. Toredad vahepalad.  

Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar