29 juuni 2013

Matthew Quick "Õnneteraapia"

280 lehekülge
Haarav romaan viib meid Pati maailma ja näitab seda läbi peategelase vildaka, ent armsa vaatenurga. Patil on teooria: tema elu on film, mille on lavastanud Jumal. Kui Pat täidab eesmärgi ehk saavutab füüsilise tippvormi ja emotsionaalse stabiilsuse, garanteerib Jumal õnneliku lõpu – Pati võõraks jäänud abikaasa Nikki tuleb tagasi.

See on kõige siiram ja südamlikum raamat, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Nägin filmi mitu kuud varem ja film väga meeldis, peale raamatu lugemist sain aru, et filmiga on ameeriklastele kohaselt ikka kõvasti üle pingutatud ja see andis raamatule plusspunkte. Ma tõesti lootsin, et raamatu lõpp nii lääge poleks kui filmis ja näe, ei olnudki. Hästi.

Pat on kolmekümnendates meesterahvas, kes on viimased neli aastat oma elust viibinud „halvas kohas“ vaimuhaiglas. Ta keeras pisut vasakule pärast seda, kui naine ta maha jättis. Maha jätmise põhjus tuleb välja raamatu lõpuks ja see selgitab ilusti miks Pati perekond Nikkit ei salli, suisa vihkab. Pat ei mäleta kõiki üksikasju ja igatseb oma Nikkit ning tahab teda tagasi võita, seega otsustab hakata heaks. Teeb trenni ja loeb raamatuid, käib prügikott seljas jooksmas ja magab pööningul magamiskoti sees, et alla võtta. Ta on tõesti siiras tüüp, kohati küll käitub tahtmatult halvasti, aga tunneb end selle eest pärast hirmsasti pahasti. Pat tutvub oma vanemate juurde tagasi kolides Tiffanyga, kellega saab tal olema väga huvitav sõprus. Lugeja lihtsalt peab neile kaasa elama, muud võimalust polegi. See on armas, kuidas Pat üritab maailma mõista, suurema osa ajast on tunne nagu loeks väikese poisi kirjutatud päevikut. Iga leheküljega on näha, kuidas Pat vaikselt tervenemise poole liigub. Ta teab ilmselt terve selle aja miks ta haiglas oli ja miks ta kunagi Nikkit tagasi ei saa, sellegipoolest ta püüab. Ta püüab, sest ta tahab uskuda, et igal asjal on õnnelik lõpp. Mis sest, et sügaval oma südames ta tõenäoliselt teab, et Nikki pole see, keda ta päriselt tahaks. Raamatu lõpuks on Pat kõvasti arenenud, ta esitab küsimusi, aga samal ajal teab ta juba vastust...

Elu pole nii roosiline, kõigil on raske. Mõnel on rohkem raske, mõnel vähem raske, mõnel polegi eriti raske, aga igal ühel on midagi, mille kohta saab öelda ’raske’. Patil lihtsalt on raske paljudes asjades. Mulle meeldis, et kuigi raamat lõppeb kenasti, ilma suuremaid sõnu kasutamata, ent üheselt selgelt – Pat saab jälle kunagi õnnelikuks – siis teatud raskemeelsus jäi. Sest elus polegi nii lihtne. Ja ometigi, vaatamata sellele kergele raskemeelsusele, on see raamat minu arvates väga positiivne teos. Katsu nüüd aru saada. Mulle tõesti meeldis, see oli humoorikas ja kerge lugemine, aga väga, väga mõnus.


Sisuhinne: 9/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar