30 juuni 2013

Mika Keränen "Minu Supilinn"

196 lehekülge
Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.
See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Olen mõnda Minu sarja raamatut varem lugenud ja kätte võetud teosed on enamasti meeldinud (ühe erandiga) ning ka „Minu Supilinn“ üldiselt meeldis mulle. Paljude teiste selle sarja raamatutega on aru saada, et autoritel pole kirjutamisega palju kokkupuuteid olnud, aga Keränenil on oskus viidata asjadele nii muu seas, tema tekst oli voolav ja paljudes kohtades tundus mulle, et ta justkui ei rääkinudki midagi, aga juba oli viis lehekülge möödas (see ei ole alati pluss). Mida paljud teised selle sarja autorid teevad, tegi ka Keränen, ainult selle vahega, et ta tegi seda sujuvalt – tekst oli üsna laialipaisatud. Ühest teemast teise liikumine toimub kuidagi kolossaalselt ja ettevalmistuseta, mingil suvalisel hetkel naasetakse jälle eelmisse teemasse, et paar lauset lisada või siis enne pooleli jäänud teksti täiendada. Lihtsalt minnakse eelmisse teemasse muuseas tagasi ja kõik. Paljudel juhtudel ajaks selline asi segadusse, aga selle raamatu autori üleminekud on sellised, et teemamuutustest on aru saada alles siis, kui teema juba läbi on ja ta eelmise teema juurde tagasi naaseb. See tekitab mõnes mõttes sellise tunde, et sa kuulad elava inimese juttu, mitte ei loe raamatut. Kui pikalt inimesed ikka ühest teemast räägivad? Ikka tuleb mõni teine lookene vahele. Mind paneb meeldivalt üllatuma, et ta tegi seda nii sujuvalt ja vabalt, see ei häirinud üldse. Mõnda teist selle sarja raamatut lugedes olen enam-vähem küüntega padjast kinni hodinud, sest selline pendeldamine hakkab pärast paari peatükki kohutavalt häirima (aga jah, loomulikult on mul väikesed kompleksid segipaisatud asjadega).

Mis aga ei meeldinud, oli see, et nende Minu sarja raamatutega satutakse tihti hoopis vastassuunas liikuma. Algab ikka alati nii, et kuidas keegi vastavasse riiki sattus, sel puhul siis soomlane eesti naisega Supilinna ja edasi sõltub kõik autorist. Lugu peaks olema põhiliselt kohaliku kultuuriga tutvumisest jne, aga sageli kaob see mõte nagu ära. Et noh, kes siis tahaks väga lugeda autori isiklikest suhtest või tülidest või rindadest, aga ju siis tahetakse. Mind need asjad väga häirima ei jäänud, rohkem häirisid mind tüütud detailid, mille võiks kergelt vahele jätta aga kasutame nüüd neid üldistusi – sellised need filoloogid vist juba ongi, eks? Enne mainisin, et ta justkui ei öelnudki midagi ja juba viis lehte oli möödas... sellised hetked, kus seda on märgata, on tegelikult üsna mõttetud leheküljed, vähemalt minu arust. Milleks neid siis vaja on, kui tagantjärele mõelda, et tegelikult ei puutu need teemasse. Lilled on toredad küll, aga mitte nii toredad, jne. Loomulikult on see maitse asi, mõne jaoks on ilmselt need raamatu magusamad kohad.

Supilinnaga ise on sellised lood, et kuna ma ise elan juba päris mitu aastat Tartus, siis olen ka ise selle linnaosa võludega kenasti kursis. See on üks minu lemmikuid linnaosasid täpselt samadel põhjustel nagu autor kirjeldas, mõningate erinevustega siiski. Herne „kaubamaja“ pood on ilmselt igale Tartu inimesele tuttav ja väga armas oli sellest lugeda. Käisin poes viimati mitu aastat tagasi üsna Tartusse kolimise algusajal ja pole seal väga pikalt käinud. Ja nüüd äkki tekkis selline tunne, et tahaks lihtsalt sinna poodi minna.... Lihtsalt niisama. Mida, selleks, et lihtsalt šokolaadi ja kokat osta? Ja lähengi. Botaanikaaias  käin pidevalt jalutamas, teinekord lähen siis Herne poodi ka! Eriti tore oli lugeda, et autor ise hoopiski Karlovas elab (seal pesitsen muuseas ka mina), ta rääkis nii armsalt oma Supilinnast ja raske on uskuda, et ta seal kunagi elanud polegi.

Raamat oli omamoodi armas, kuigi pani mind nii mõnegi koha peal kulmu kortsutama (mitte see pussi-saaga, see on omaette teema ja ausalt, mind ei huvita, kes kingib oma lapsele pussnoa, kes huulepulga või kes potilille), pigem üllatasid mind tema avameelsed/piinlikud ülestunnistused oma naistega seotud saagadest ja peatükk rindadest (milleks?). Raamat oli selline tore hommikune lugemine vihmasel päeval, väike tee ja küpsis kõrvale. Tekkis tahtmine minna Supilinna jalutama...


Sisuhinne: 6/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar