29 juuli 2013

Gail Carriger "Soulless"

357 lehekülge
First, she has no soul. Second, she's a spinster whose father is both Italian and dead. Third, she was rudely attacked by a vampire, breaking all standards of social etiquette.
Where to go from there? From bad to worse apparently, for Alexia accidentally kills the vampire - and then the appalling Lord Maccon (loud, messy, gorgeous, and werewolf) is sent by Queen Victoria to investigate.

With unexpected vampires appearing and expected vampires disappearing, everyone seems to believe Alexia responsible. Can she figure out what is actually happening to London's high society? Will her soulless ability to negate supernatural powers prove useful or just plain embarrassing? Finally, who is the real enemy, and do they have treacle tart?

Parasol Protectorate sarja kuuluv esimene raamat "Soulless" oli täpselt nii parajalt kaasahaarav, et kohe järgmine raamat kätte võtta, aga mitte nii ligitõmbav, et tööl olles pidevalt raamatule mõtleks. Tegevus toimub mingis kuninganna Victoria aegses paralleelmaailmas, kus ühsikond on harjunud kõrvuti elama libahuntide, vampiiride ja kummitustega. Raamatu peategelane on noor nii-öelda vanainimene, kes on "riiulile pandud" kuna tema välimus on liiga eksotiiline ja kole (riiulile pandud siis  selles mõttes, et abikaasat talle ei otsita). See sama noor naine Alexia on juhtumisi ise ka supervõimetega või siis ehk antisupervõimetega kuna tal on harukordne võime vampiire ja libahunte puudutades võtta hetkeks nende surematus. Ühtlasi pole Alexial hinge. 
Alexia on silmatõmbava välimusega, häälekas, iseseisev ja tugev naine, kes satub pahatihti pahandustesse. Loo väga tähtis osa on Lord Maccon, kellega Alexial suhe tekib. 
Üsna värvikalt ja üldse mitte vähelõbusalt on kirjutatud nende kahe suhtest, selle arengust ja Alexia avastustest mehe anatoomia kohta. Päris lõbus on, aga üle vindi  pole autor sellega õnneks läinud. Kergelt ja kargelt, kõik on tip-top.

Sarjas on viis raamatut ja ei teagi kas need kõik läbi loen, aga praegu on piisavalt põnev, et vähemalt teine raamat on juba poolepeal.

Sisuhinne: 7/10

20 juuli 2013

Charles Stross "Vürstkaupmehed. Pereäri"

Pereäri
312 leheülge
Helkivas soomusrüüs rüütel, latern piigi otsa riputatud, patrullib oma sõjasalgaga sügisöisel metsateel – umbes seal, kus meie maailmas asuks Bostoni eeslinn. Järsku kostab põõsastest krabinat, keegi nagu liigutaks... Rüütel haarab sadulakaarelt automaadi ja tulistab igaks juhuks paar valangut. Hiljem leitakse põõsastest paar roosasid toasusse.
Hiliskeskaegses Gruinmarkti kuningriigis on see VÄGA halb uudis. Susside omanik, 32 aastat vana majandusajakirjanik Miriam Beckstein jõuab ehmunult tagasi endale ja meile tuttavasse maailma ning aasta on endiselt 2002, aga tal on tükk aega väga paha olla. Siiski pole tema seiklused sellega lõppenud, pigem vastupidi. Ning kui sümpaatne mees hästiistuvas ülikonnas ulatab talle plaatinakarva krediitkaardi, öeldes, et hertsog Lofström palus jääda esialgu kahe miljoni dollari piiridesse, siis võivad mõned seiklused ju isegi meeldivad tunduda.

Raamatut on palju võrreldud  Zelazny Amberi teostega, aga minul see võrlusmoment puudub, sest tema teoseid pole ma jõudnud veel lugeda. Plaanis on see juba pikemat aega, aga elus pole vist piisavalt päevi, et kõike soovitut lugeda...

Igatahes minule see raamat meeldis, üle keskmise - selline mitte nii keskpärane ja mitte nii ettearvatava sisuliiniga, ent aeg-ajalt oli see liialt muinasjutulik. Aga kuna selline teema ongi muinasjutulik, siis vist mitte liiga üllatav. Oma kergelt humoorika ja hoogsalt kulgeva stiiliga hakkas Strossi lugu mulle kohe meeldima.

Peategelane on varastes kolmekümnendates ajakirjanikuna töötav naine, kes kistakse vastu tema tahtmist kaasa afääridesse, mille olemasolust ta iialgi poleks uneski näinud. Elu kulgeb raamatus kahe maailma vahel, üks on ühiskond, milles meie elame ja teine on paralleelne maailm, mis kulgeb mingis kahtlases ajajoones, keskaja ja tänapäeva vahel. Mõtlemine ja üldine elu on keskaegne ent ometi leidub palju elemente uuemast ajast. Näiteks kui raamatu peategelane Mirjam järsku niiöelda keskaega jõuab, tulistavad tema poole poolautomaatidega hobustel ratsutavad keskaegse välimusega mehed. Mulle tõesti meeldis, et selle raamatu peategelased polnud armuvalus teismelised, see jättis raamatust parema mulje, asi tundus reaalsem ja tõsisem.

Lisaks veel, et raamatul on õige mitu järge. 

Sisuhinne: 8/10

16 juuli 2013

Maria V. Snyder "Spy Glass"

535 lehekülge
After siphoning her own blood magic in the showdown at Hubal, student glass magician Opal Cowan lost her powers. Immune to the effects of magic, Opal is now an outsider looking in, spying through the glass on those with the powers she once had. Powers that make a difference in the world.
Suddenly the beautiful pieces she makes begin to flash in the presence of magic and Opal learns that someone has stolen some of her blood. Finding it might let her regain her powers or discover that they're lost forever...

„An Opal Cowan Novel“ viimane raamat, õnneks. See raamat lihtsalt hämmastas mind oma totrusega. Ma tõesti ei tea mida Snyderi lugudest enam arvata. Terve see sari oli kuidagi väga hargnev ja ei viinud eriti kuskile, aga see viimane raamat oli lausa eraldi meistriteos. Juba poole raamatu peal tekkisid mul judinad. Miks arvavad kirjanikud, et igast asjast on vaja hakata arendama romantikat? Ausalt, ei ole vaja. Jätke see. Eriti kui asi puudutab sellist romantikat, milles peategelane armub peale põgusat „taastutvumist“ oma endisesse piinajasse. Annab ikka välja mõelda lollimat arengut selles raamatus, see kõik käis nii kähku. Ma saan aru, et inimesed muutuvad ja seda vägivaldsust ja kõike oli seletatud veremaagiaga, aga kaks raamatut paha tegelase rollis olnud tüüp ei suuda kohe kuidagi lugeja hinge pugeda ühes raamatus tehtud heategeude pärast. Teisisõnu, kolmanda raamatu suurim miinus- teha lugu, sellest, millest poleks vaja lugu teha. Lihtne & loogiline. Arusaadav oli juba ammu, et autor ei planeerinud Opali ja Kade armulooga päris lõpuni minna aga pole ju vaja kohe aseainet otsima hakata.

Peale selle eriti kummalise ja seletamatu armukolmnurga oli raamatus veel üks ülisuur miinus. Ei saa aru sellest, miks on vaja igale peategelasele lõpuks täpselt samad võimed külge pookida ja siis nad ülivõimsaks teha? Kõik ei pea ju kuld olema. Eriti naljakas tundus see, et autor oli üritanud Opalile seda Yelena „kleepsu“ külge panna. Nojah, autori tunnustuseks tuleb märkida, et lõpp oli vähemalt teistsugune (mingil määral). Igatahes tuleb öelda, et võimekas autor on lihtsalt mingi üsna nõrga ja mitte midagi ütleva sarja kokku kirjutanud. „Study“ sarjaga ei anna seda kuidagi võrrelda, see on hoopis teine klass, kuigi ka Opali sarjal olid omad plussid (väikesed, aga siiski).  


Sisuhinne: 5/10

14 juuli 2013

Maria V. Snyder "Sea Glass"

379 lehekülge
Like the colorful pieces of sea glass washed up on shore, Opal has weathered rough waters and twisting currents. But instead of finding a tranquil eddy, Opal is caught in a riptide. Her unique glass messengers which allow instant communication over vast distances have become a vital part of Sitian society. Once used solely by the Councilors and magicians, other powerful factions are now vying for control. Control of the messengers equals control of Sitia. Unfortunately that also means control of Opal. If that isn’t enough of a problem, Opal’s determination to prove blood magic is still being used is met with strong resistance. The Council doubts her, her mentor doubts her, and even her family is concerned. When her world is turned upside down, she begins to doubt herself. In the end, Opal must decide who to believe, who to trust, and who has control—otherwise she will shatter into a million pieces and be swept out by the tide.

Mul on rõõm tunnistada, et teine osa „An Opal Cowan Novel“ sarjast oli palju tegusam ja huvitavam. Esiteks on peategelane endale selgroo suutnud kasvtada, teiseks puudus sellest konkreetne armukolmnurk (ma ei salli neid üldse) ja lõpp suutis üllatada. Mis aga üllatama ei pannud, oli tõsiasi, et sisu kulges jälle kuidagi sinka-vonka, siit sinna ja ei kuhugi. Lootsin, et teise osaga saab midagi selgemaks – vähemalt selle, mis suunas asi liikuma hakkab, aga ei. Mulle tundub lihtsalt, et lugu räägibki Opalist. Lihtsalt konkreetselt ühest tüdrukust, kellel on maagilised võimed ja keda kõik ära kasutada tahavad. Lugu tüdrukust. Pole nii ligitõmbav, aga see-eest oli teine osa esimesest palju huvitavam ja kui see oma teise osa tempot ka kolmandas suudab hoida, siis pole lool väga vigagi.

Seekord pannakse Opal lühikese nööri otsa, igat tema liigutust jälgitakse ja kontrollitakse, sest oma uskumatute võimetega kardavad teda kõik maagid. Vaikselt peab hakkama Opal usaldust taastama, tõestama, et ei, ta ei soovi maailma üle võtta ja ei, ta tõepoolest ei soovi kõiki teisi maagiast tühjaks tõmmata, et kristalle toota. Vaikselt, aga tõhusalt liigub ta terve selle raamatu jooksul oma eesmärgi poole.

Sisuhinne: 6/10


12 juuli 2013

Maria V. Snyder "Storm Glass"

Storm Glass (Glass, #1)
488 lehekülge
As a glassmaker and a magician-in-training, Opal Cowen understands trial by fire. Now it's time to test her mettle. Someone has sabotaged the Stormdancer clan's glass orbs, killing their most powerful magicians. The Stormdancers—particularly the mysterious and mercurial Kade—require Opal's unique talents to prevent it happening again. But when the mission goes awry, Opal must tap in to a new kind of magic as stunningly potent as it is frightening. And the further she delves into the intrigue behind the glass and magic, the more distorted things appear. With lives hanging in the balance—including her own—Opal must control powers she hadn't known she possessed…powers that might lead to disaster beyond anything she's ever known

„An Opal Cowan Novel“ sarja kuuluv esimene raamat „Study“ sarja autorilt (loe siit). Oma pettumuseks pean tunnistama, et see oli kõvasti, kõvasti viletsam kui Snyderi esimene raamatusari. Tegelastel oli vähe kujutlusvõimet, Opal ehk peategelane ei hakanud üldse sümpatiseerima ja see armukolmnurga värk jälle... Oleks see armastus seal veel midagi vinget, aga ei, see oli nagu lahja tee. Ei miskit. Snyder kirjutab muidugi konkreetselt, lihtsalt ja hästi, aga mulle tundus pidevalt, et ta ei anna endast kõike, et teha sellest sarjast midagi nii unikaalset nagu „Study“ oli. Umbes - Kirjastus tahtis järgmist Ixia/Sitia sarja? No hästi, anname siis selle neile. Aga Valek ja Yelena on siiski minu raamatutited ja teised tegelased ei saa olema nii lahedad nagu nemad...!!!
Nii see mulle igatahes tundus, võib-olla minu kujutlusvõime paneb üle, aga...

Juba eelmainitud „Study“ sarjas tuttavaks saanud Opal on asunud elama Sitia pealinna ja õpib oma võimeid tundma või nagu ta viimase ajani arvas, siis ta ainult ühe-triki-ime ongi. Opal suudab enda tehtud klaasesemetesse maagiat talletada. Tuleb välja, et ta on palju võimsam, kui ta arvas, aga mitte eriti silmapaistvalt. Sisse on toodud ka eelmisest sarjast mõned tegelased, näiteks kohtub lugeja Yelenaga, kellel on raamatus väike roll, aga autor ei näi temast kuidagi üle saavat. Tundub, et see sari saab olema pigem  romantika kui tegevusrohke. Ootasin midagi sellist nagu Yelena seiklused, aga sain midagi hoopis lahjemat ja... naiselikumat. Seiklusi oli, aga need kuidagi sarnased eelmise sarja omadele, üks näide: miks peab alati olema paar korda ühe raamatu sees stseen, kus tegelasi röövitakse/ähvardatakse/üritatakse tappa ajal, kui nad kuskil laagris on? Igas raamatus ja mitu korda. Me kõik teame kuhu see lõpuks viib ja ausalt, autor võiks veidi rohkem kujutlusvõimet kasutada. Pisikeseks kipub see maailm nõnda jääma, kui sündmused üksteist kordavad. 
Keda valida, kes on parem, kellel on suuremad kõhulihased ja kes ometigi suudaks mind võtta sellisena nagu ma olen? Need on siis Opali põhilised mõtted, natukene teisi mõtteid ka, aga mitte eriti. Pole ime, et ta mulle eriti ei istu, aga kaks raamatut on veel ees. Ehk asi muutub.

Ma ei saa üldse aru kuhu see raamat suunduma pidi. Mis värk sellega oli? Mulle tundub, et autor ei saanud üldse aru mis ta selle raamatuga lõpuks üldse teha tahab või kuhu see jõudma peaks. Aga äkki on see üks sellistest, mis alles teise või kolmanda raamatu lugemise järel mingi mõtte saab? Sest see klaasidesse tormi talletamine on muidugi ülilahe idee, aga sellest oli väga vähe juttu, arvestades raamatu pealkirja ja üldist suunda, kuhu see viia oleks võinud. Peateemaks polegi mitte torm, vaid klaas, mina lollike arvasin, et need kaks kokku ikka.

Pole halba ilma heata. Mulle väga meeldisid Opali emotsioonid klaasiga seoses, tema kindel veendumus sellega tegeleda, entusiasm ja hasart, mis teda haaras klaasikojas. See oli väga armas ja üldse vist ainus asi, milles Opal 100% kindel oli, igas teises asjas oli ta absoluutselt kõhklev. Sarjal on tegelikult potentsiaali, aga ma kardan, et see esimene raamat rikkus kogu üldmulje ära minu jaoks. 
Ometi oli seda päris põnev lugeda, kuigi poole ajast ei saanud ma täpselt aru, kuhu asi suundub. Ei saa siiani. Eks ole näha. 

Sisuhinne: 5/10

06 juuli 2013

Waris Dirie & Cathleen Miller "Kõrbelill"

326 lehekülge
Tõsieluline jutustus vaesest kirjaoskamatust tütarlapsest Waris Diriest, kes põgenes masendava elu eest Aafrika kõrbes ja kellest tänaseks on saanud rahvusvaheliselt tuntud supermodell. Ta elab New Yorgis. Samas reisib Waris maailmas ringi ÜRO erisaadikuna, sõnaosava ja kirgliku inimõiguste advokaadina.

13-aastane Waris põgeneb oma kodust Somaalias, pääsemaks abielust 60-aastase vanamehega. Waris  = viis kaamelit. See on väga hea hind mässumeelse Warise eest. Iga leheküljega laotub lugeja ees laiali maailm, mida ühel läänemaailma kodanikul võib esialgu üsna raske mõista olla. Suguelundite eemaldamine, mis kannab praegu võikamat nime ehk suguelundite moonutamine, sest jah, ega see midagi muud polegi. Rõve ja vastik protseduur, mida Waris üsna eemaletõukavalt ja detailselt kirjeldab, võtab Somaalias ja teistes Aafrika riikides aastas miljoneid elusid. Lihtsalt mingi mõttetu protseduur, mida nõuavad sealsed „agressiivsed ja ülbed mehed“ ning mille ainus mõte on see, et naine säilitaks oma puhtuse ja neitsilikkuse kuni abiellumiseni, abielu ajal aga pole seksist mõtet naudingut tunda... See on meestele. Naine on titemasin ja multifunktsionaalne koduloom. See maailm võtab silme eest kirjuks. Peas käib palju mõtteid, aga kõige kõlavamalt jääb pinnale ebaõiglus, sest sellel, kuidas sealseid naisi koheldakse ja piinatakse, pole mitte mingit mõtet. Lihtsalt milleks?

Waris moonutati juba siis, kui ta oli neljane ja see sündmus, tahes-tahtmata, jääb terve raamatu vältel kõige rohkem tooni andvaks. Kuigi Warise elu Somaalias oma pere juures oli väga raske, jäi ümberlõikamine tema kõige suuremaks piinaks. Ta ei mõista hukka oma vanemaid, aga toonitab, et see, mida seal tehakse, on vale. Lisaks ümberlõikusele ja raskele elule nomaadina Somaalias on Warist mitu korda vägistada üritatud. Ta pole oma elu jooksul vähe kokkupuutunud ebaõigluse ja vägivallaga, aga see kõik on teinud temast naise, kes ta praegu on.
Ta töötas neli aastat oma sugulaste juures koristajana ja pärast nende lahkumist otsustas ta Inglismaale edasi jääda. Esimene töökoht oli McDonald’sis koristajana ja sealt edasi läksid asjad juba ülesmäge.
Aga kõige selle kurjakuulutava ja võika algusloo juures on oodata kaunist lõppu, vähemalt mingil määral lõppu, sest Warise elu ju veel kestab. Ta oli mõned aastad tippmodell (kõrvuti Naomi Campbelliga) ning ta kirjeldab oma modellielu väga ehedalt ja realistlikult. Paljud asjad on tema jaoks alguses üsna segased ja seda ei saa talle pahaks panna. Tulnud ääretult vaesest riigist jõudeühiskonda on üsna raske mõista seda, et vesi lihtsalt jäetakse kraanist voolama ja ise minnakse samal ajal minema. Kuidas nii? Või siis see, et inimesed maksavad p e a l e, et olla kõhnad. Kirjaoskamatu naisena oli tal veel topeltraske, sest kirjaosakus on läänemaailmas iseenesestmõistetav.
Illegaalse immigrandina ei puudu ka sellesse valdkonda kuuluvad probleemid – võltspassid, fiktiivabielud, jms.

Waris töötas aastaid ÜRO’s, nüüdseks on tal endal „Desert Flower/Waris Dirie Foundation“ ja ühtlasi on tal Austria kodakondsus. Peale „Kõrbelille“ on ta veel teisigi raamatuid kirjutanud.
Kuigi ümberlõikamine jääb selles raamatus kajama, siis tegelikult on seda puudutatud vist ainult paaris peatükis. Soovitan seda raamatut absoluutselt kõikidele ja spetsiaalselt eriti neile, kes usuvad enda elu raske olevat. Siis saab lugeda, mis päriselt raske on (ehk siis raske pole see, kui tüdruk su maha jätab, raske pole see, kui emme/issi ei osta sünnipäevaks autot, raske pole see, et ei teeni piisavalt, et viimase moe järgi tehtud riideid osta, raske pole see, et saad sünnipäevaks musta iPhone’i asemel valge ja kindlasti pole raske see, kui elad kodus vanemate kukil ja ohid, et peab samal ajal koolis käima ja tööööl ka veel pisut – ei vihja eriti konkreetselt kellelegi, aga mõelge inimesed, sest elu on meil siin päris hea, suguelundid on meil vähemalt alles ja keegi kümme minutit nõelaaugusuurusest pilust läbi pissima ei pea!!!). Mõni tahab kindlasti öelda ja uskuge mind, mulle on nii öeldud - aga mina pole ju nemad, miks peaks võrdlema enda probleeme nende probleemidega! Tõsi on, et ei peagi võrdlema, aga empaatiavõime võiks igal ühel ikka rinnapiimaga kaasa tulla....

Raamatust ilmus 2009. aastal ka film, mida mul siiani pole õnnestunud näha, aga loodan lähiajal selle ka ette võtta.