20 juuli 2013

Charles Stross "Vürstkaupmehed. Pereäri"

Pereäri
312 leheülge
Helkivas soomusrüüs rüütel, latern piigi otsa riputatud, patrullib oma sõjasalgaga sügisöisel metsateel – umbes seal, kus meie maailmas asuks Bostoni eeslinn. Järsku kostab põõsastest krabinat, keegi nagu liigutaks... Rüütel haarab sadulakaarelt automaadi ja tulistab igaks juhuks paar valangut. Hiljem leitakse põõsastest paar roosasid toasusse.
Hiliskeskaegses Gruinmarkti kuningriigis on see VÄGA halb uudis. Susside omanik, 32 aastat vana majandusajakirjanik Miriam Beckstein jõuab ehmunult tagasi endale ja meile tuttavasse maailma ning aasta on endiselt 2002, aga tal on tükk aega väga paha olla. Siiski pole tema seiklused sellega lõppenud, pigem vastupidi. Ning kui sümpaatne mees hästiistuvas ülikonnas ulatab talle plaatinakarva krediitkaardi, öeldes, et hertsog Lofström palus jääda esialgu kahe miljoni dollari piiridesse, siis võivad mõned seiklused ju isegi meeldivad tunduda.

Raamatut on palju võrreldud  Zelazny Amberi teostega, aga minul see võrlusmoment puudub, sest tema teoseid pole ma jõudnud veel lugeda. Plaanis on see juba pikemat aega, aga elus pole vist piisavalt päevi, et kõike soovitut lugeda...

Igatahes minule see raamat meeldis, üle keskmise - selline mitte nii keskpärane ja mitte nii ettearvatava sisuliiniga, ent aeg-ajalt oli see liialt muinasjutulik. Aga kuna selline teema ongi muinasjutulik, siis vist mitte liiga üllatav. Oma kergelt humoorika ja hoogsalt kulgeva stiiliga hakkas Strossi lugu mulle kohe meeldima.

Peategelane on varastes kolmekümnendates ajakirjanikuna töötav naine, kes kistakse vastu tema tahtmist kaasa afääridesse, mille olemasolust ta iialgi poleks uneski näinud. Elu kulgeb raamatus kahe maailma vahel, üks on ühiskond, milles meie elame ja teine on paralleelne maailm, mis kulgeb mingis kahtlases ajajoones, keskaja ja tänapäeva vahel. Mõtlemine ja üldine elu on keskaegne ent ometi leidub palju elemente uuemast ajast. Näiteks kui raamatu peategelane Mirjam järsku niiöelda keskaega jõuab, tulistavad tema poole poolautomaatidega hobustel ratsutavad keskaegse välimusega mehed. Mulle tõesti meeldis, et selle raamatu peategelased polnud armuvalus teismelised, see jättis raamatust parema mulje, asi tundus reaalsem ja tõsisem.

Lisaks veel, et raamatul on õige mitu järge. 

Sisuhinne: 8/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar