16 juuli 2013

Maria V. Snyder "Spy Glass"

535 lehekülge
After siphoning her own blood magic in the showdown at Hubal, student glass magician Opal Cowan lost her powers. Immune to the effects of magic, Opal is now an outsider looking in, spying through the glass on those with the powers she once had. Powers that make a difference in the world.
Suddenly the beautiful pieces she makes begin to flash in the presence of magic and Opal learns that someone has stolen some of her blood. Finding it might let her regain her powers or discover that they're lost forever...

„An Opal Cowan Novel“ viimane raamat, õnneks. See raamat lihtsalt hämmastas mind oma totrusega. Ma tõesti ei tea mida Snyderi lugudest enam arvata. Terve see sari oli kuidagi väga hargnev ja ei viinud eriti kuskile, aga see viimane raamat oli lausa eraldi meistriteos. Juba poole raamatu peal tekkisid mul judinad. Miks arvavad kirjanikud, et igast asjast on vaja hakata arendama romantikat? Ausalt, ei ole vaja. Jätke see. Eriti kui asi puudutab sellist romantikat, milles peategelane armub peale põgusat „taastutvumist“ oma endisesse piinajasse. Annab ikka välja mõelda lollimat arengut selles raamatus, see kõik käis nii kähku. Ma saan aru, et inimesed muutuvad ja seda vägivaldsust ja kõike oli seletatud veremaagiaga, aga kaks raamatut paha tegelase rollis olnud tüüp ei suuda kohe kuidagi lugeja hinge pugeda ühes raamatus tehtud heategeude pärast. Teisisõnu, kolmanda raamatu suurim miinus- teha lugu, sellest, millest poleks vaja lugu teha. Lihtne & loogiline. Arusaadav oli juba ammu, et autor ei planeerinud Opali ja Kade armulooga päris lõpuni minna aga pole ju vaja kohe aseainet otsima hakata.

Peale selle eriti kummalise ja seletamatu armukolmnurga oli raamatus veel üks ülisuur miinus. Ei saa aru sellest, miks on vaja igale peategelasele lõpuks täpselt samad võimed külge pookida ja siis nad ülivõimsaks teha? Kõik ei pea ju kuld olema. Eriti naljakas tundus see, et autor oli üritanud Opalile seda Yelena „kleepsu“ külge panna. Nojah, autori tunnustuseks tuleb märkida, et lõpp oli vähemalt teistsugune (mingil määral). Igatahes tuleb öelda, et võimekas autor on lihtsalt mingi üsna nõrga ja mitte midagi ütleva sarja kokku kirjutanud. „Study“ sarjaga ei anna seda kuidagi võrrelda, see on hoopis teine klass, kuigi ka Opali sarjal olid omad plussid (väikesed, aga siiski).  


Sisuhinne: 5/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar