06 juuli 2013

Waris Dirie & Cathleen Miller "Kõrbelill"

326 lehekülge
Tõsieluline jutustus vaesest kirjaoskamatust tütarlapsest Waris Diriest, kes põgenes masendava elu eest Aafrika kõrbes ja kellest tänaseks on saanud rahvusvaheliselt tuntud supermodell. Ta elab New Yorgis. Samas reisib Waris maailmas ringi ÜRO erisaadikuna, sõnaosava ja kirgliku inimõiguste advokaadina.

13-aastane Waris põgeneb oma kodust Somaalias, pääsemaks abielust 60-aastase vanamehega. Waris  = viis kaamelit. See on väga hea hind mässumeelse Warise eest. Iga leheküljega laotub lugeja ees laiali maailm, mida ühel läänemaailma kodanikul võib esialgu üsna raske mõista olla. Suguelundite eemaldamine, mis kannab praegu võikamat nime ehk suguelundite moonutamine, sest jah, ega see midagi muud polegi. Rõve ja vastik protseduur, mida Waris üsna eemaletõukavalt ja detailselt kirjeldab, võtab Somaalias ja teistes Aafrika riikides aastas miljoneid elusid. Lihtsalt mingi mõttetu protseduur, mida nõuavad sealsed „agressiivsed ja ülbed mehed“ ning mille ainus mõte on see, et naine säilitaks oma puhtuse ja neitsilikkuse kuni abiellumiseni, abielu ajal aga pole seksist mõtet naudingut tunda... See on meestele. Naine on titemasin ja multifunktsionaalne koduloom. See maailm võtab silme eest kirjuks. Peas käib palju mõtteid, aga kõige kõlavamalt jääb pinnale ebaõiglus, sest sellel, kuidas sealseid naisi koheldakse ja piinatakse, pole mitte mingit mõtet. Lihtsalt milleks?

Waris moonutati juba siis, kui ta oli neljane ja see sündmus, tahes-tahtmata, jääb terve raamatu vältel kõige rohkem tooni andvaks. Kuigi Warise elu Somaalias oma pere juures oli väga raske, jäi ümberlõikamine tema kõige suuremaks piinaks. Ta ei mõista hukka oma vanemaid, aga toonitab, et see, mida seal tehakse, on vale. Lisaks ümberlõikusele ja raskele elule nomaadina Somaalias on Warist mitu korda vägistada üritatud. Ta pole oma elu jooksul vähe kokkupuutunud ebaõigluse ja vägivallaga, aga see kõik on teinud temast naise, kes ta praegu on.
Ta töötas neli aastat oma sugulaste juures koristajana ja pärast nende lahkumist otsustas ta Inglismaale edasi jääda. Esimene töökoht oli McDonald’sis koristajana ja sealt edasi läksid asjad juba ülesmäge.
Aga kõige selle kurjakuulutava ja võika algusloo juures on oodata kaunist lõppu, vähemalt mingil määral lõppu, sest Warise elu ju veel kestab. Ta oli mõned aastad tippmodell (kõrvuti Naomi Campbelliga) ning ta kirjeldab oma modellielu väga ehedalt ja realistlikult. Paljud asjad on tema jaoks alguses üsna segased ja seda ei saa talle pahaks panna. Tulnud ääretult vaesest riigist jõudeühiskonda on üsna raske mõista seda, et vesi lihtsalt jäetakse kraanist voolama ja ise minnakse samal ajal minema. Kuidas nii? Või siis see, et inimesed maksavad p e a l e, et olla kõhnad. Kirjaoskamatu naisena oli tal veel topeltraske, sest kirjaosakus on läänemaailmas iseenesestmõistetav.
Illegaalse immigrandina ei puudu ka sellesse valdkonda kuuluvad probleemid – võltspassid, fiktiivabielud, jms.

Waris töötas aastaid ÜRO’s, nüüdseks on tal endal „Desert Flower/Waris Dirie Foundation“ ja ühtlasi on tal Austria kodakondsus. Peale „Kõrbelille“ on ta veel teisigi raamatuid kirjutanud.
Kuigi ümberlõikamine jääb selles raamatus kajama, siis tegelikult on seda puudutatud vist ainult paaris peatükis. Soovitan seda raamatut absoluutselt kõikidele ja spetsiaalselt eriti neile, kes usuvad enda elu raske olevat. Siis saab lugeda, mis päriselt raske on (ehk siis raske pole see, kui tüdruk su maha jätab, raske pole see, kui emme/issi ei osta sünnipäevaks autot, raske pole see, et ei teeni piisavalt, et viimase moe järgi tehtud riideid osta, raske pole see, et saad sünnipäevaks musta iPhone’i asemel valge ja kindlasti pole raske see, kui elad kodus vanemate kukil ja ohid, et peab samal ajal koolis käima ja tööööl ka veel pisut – ei vihja eriti konkreetselt kellelegi, aga mõelge inimesed, sest elu on meil siin päris hea, suguelundid on meil vähemalt alles ja keegi kümme minutit nõelaaugusuurusest pilust läbi pissima ei pea!!!). Mõni tahab kindlasti öelda ja uskuge mind, mulle on nii öeldud - aga mina pole ju nemad, miks peaks võrdlema enda probleeme nende probleemidega! Tõsi on, et ei peagi võrdlema, aga empaatiavõime võiks igal ühel ikka rinnapiimaga kaasa tulla....

Raamatust ilmus 2009. aastal ka film, mida mul siiani pole õnnestunud näha, aga loodan lähiajal selle ka ette võtta.



2 kommentaari:

  1. Soovitan tema fondi annetada. Ise teen seda mõne kuu tagant. Soovin saada püsiannetajaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on väga ilus & üllas tegu :)

      Kustuta