31 august 2013

Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"

180 lehekülge
«Suurt Gatsbyt» pidas kirjanik ise oma kõige tugevamaks teoseks. Pool aastat enne oma surma kirjutas ta tütrele: »...kuidas ma praegu sooviksin, et ma ei oleks kunagi end lõdvaks lasknud ega tagasi vahtinud -- vaid oleksin ütelnud pärast «Suurt Gatsbyt»: «Ma leidsin enda, nüüdsest peale on see kõige olulisem. See on minu otsene kohus, ilma selleta ei ole ma mitte midagi.»» Ja tõesti -- ei ole mingit kahtlust, et «Suure Gatsby» näol on tegemist tippteosega, mida võib õigusega pidada XX sajandi ameerika kirjanduse üheks silmapaistvamaks saavutuseks. Seda tõendavad nii raamatu kõrge kunstiline teostus kui vaieldamatud sisulised väärtused.

Minu kunagine kirjanduse õpetaja lausus väga armsalt „Ma olen su peale nii kade, et sa seda raamatut esimest korda loed“. Jutt käis tol korral küll Fitzgeraldi teosest „Sume on öö“, aga pärast seda märkust hakkasin ma neid n.ö klassikalisi teoseid hoopis teise pilguga lugema. Otsisin seda ’miskit’, mis mu kirjanduse õpetaja silmad särama lõi ja nii heldinult rääkima pani, tahtsin, et kogeksin mõne teosega täpselt sama tunnet. Aastaid tagasi kooli ajal lugesin palju klassikat, aga see raamat jäi mingil põhjusel täiesti puutumata, vaatasin selle kõrvalt ja tagant ja üldse kohe kätte ei sattunud. Tore lugu küll, sest nüüd oli avastamisrõõm väga mõnus.

Olen alati iseäranis süvenenult nautinud just sõjaaegaseid-, eelseid ja- järgseid lugusid. Sõda pole üldse oluline faktor, sellest ei pea raamatus rääkima. Sõjad üldiselt - mida see inimestega teeb, mida see inimestele tähendab ja mida see kogu oma mõjuvõimuga muudab - on kõige kaalukamad sündmused maailma ajaloos, eriti lähiajaloos toimunud sõjad, nende mälestus elab tahes-tahtmata endiselt kõikjal meie ümber. Seetõttu meeldib mulle, et maailmakirjanduses on leida raamatuid, mis kirjeldavaid vahetuid emotsioone pärast sõda, eluolu ja ühiskonda. „Suur Gatsby“ pole päriselt läbi ja lõhki üks neist, mitte täiesti, aga selles raamatus on seda sõjajärgset maiku väga hästi tunda. Rikkus ja jõukus, edumeelsus – sõda on läbi! – aga reaalsustaju puudumine ja priiskamine. Tekkima hakkas vabameelsem ühiskond, sotsiaalsed tavad ja normid oma senikehtinud tähendustega muutusid märgatavalt. Vaesetest võisid saada rikkad. Tavalisest talupidajast võis saada uusrikas, ja saigi! Suur Gatsby – keegi, kellega kõik seotud olla tahavad, aga kelle kohta mitte keegi mitte kuskil mitte midagi päriselt ei tea! Oma rikkuse on ta kahtlaseid teid pidi saanud, aga raha ei haise. Ainult natukene. Suur Gatsby – mees, kellele tunnustus ja tähendab nii palju ja samas mitte midagi.

Mitu korda raamatu lugemise jooksul mõtlesin, kuidas Gatsbyt ikkagi lahti mõtestada. Millalgi päris lõpu poole sain selgeks, et ta polnudki nii keeruline isik, keda lahti mõtestada. Ta oli näinud armastust ja selles pettunud, sõda ja ebaõiglust ja seda kõike liiga lühikese aja jooksul, et päriselt sellest midagi arvata. Täiesti tavaline mees, kes oleks lõpuks nagunii tagasi sinna kukkunud, kust ta esialgu alustas, võib-olla madalamalegi.

Aga isevärki tegelaseks oli see Daisy. Hurmav ja kõikidele ihaldusväärne, glamuurne ja jõukast perest pärit. Kes teda siis ei tahaks?  Aga ausalt-öeldes pole ma lollimat ja mõttetutmat tegelaskuju varem kohanud. Fitzgerald oli ta loomulikult täiuseni tolle ajastu moodsaks naisterahvaks lihvinud, aga Gatsby ise tundus mõnevõrra arukam, et sellisesse olendisse mitte armuda. Ilmselt ta armastas kuni päris lõpuni ideed Daisyst. Daisy, keda tema armastas, kadus päris ruttu, kui ta üldse olemas oli...
 Oli veel paar kõrvalist, aga mitte vähemtähtsat tegelast, kellel ma pikemalt ei peatu, aga nagu arvata võib, siis Fitzgeraldi puhul ei tasu oodata mingeid tagasihoidlikke detaile. Ehtsalt meenus mulle tema kirjastiil siis, kui ta kahe lehekülje pikkuses lihtsalt inimeste nimesid ette ladus, ja seda oma humoorikal ent täiesti tõsisel moel. Katsu sellest nüüd aru saada.

Gatsby oli üks õnnetu olend, kelle elust käis läbi sadu erinevaid inimesi, kes temast põrmugi ei hoolinud. See oligi ilmselt üks selle ajastu koorekihi tava – pidu peo osta, võõrustaja on või ei ole, sellel pole vahet, peaasi et šampus ojadena voolaks ja meelelahutus otsa ei saaks.  Kõige kurvem ja realistlikum moment raamatus oli see hetk, kui Gatsby matustele ilmus kokku kolm inimest. Kogu selle massi hulgast kolm inimest... Samas ei saa selles momendis eriti üllatust olla, sest oma vaikses erakluses keset seda toretsevat pillerkaart ta oma elu elas.

See on raha ja pidude raamat. See on kahekümnenadate raamat.
Ja loo moraal on see, et rahaga võid natukene armastust osta, aga lõpuks jääd ikka tühjade kätega.
Teine moraal on see, et inimeseed ei muutu ja kui muutuvad, siis sina oled hoopis teises suunas muutunud ja lõpuks viib tee ikka sinna, kuhu ta ise loogelda tahab.  Ja võib-olla ta ei tahagi!

Mul on hea meel, et jätsin mõne Fitzgeraldi teose veel endale hilisemaks avastamiseks. Üks suurepärane näide ühest suurepärasest kirjanikust.

Kindlasti kõik juba teavad, et mainitud raamatu kohta on samanimeline film tehtud. Mina seda veel näinud pole, aga ootan juba huviga. 

22 august 2013

Cassandra Clare "Surmav Arsenal - Luude Linn"


Kui viieteistkümneaastane Clary Fray läheb oma kodulinnas New Yorgis klubisse nimega Pandemonium, satub ta seal mõrva tunnistajaks – ja selle mõrva sooritavad kolm teismelist, kes on kaetud kummaliste tätoveeringutega ja kel on kaasas imelikud relvad. Ja siis haihtub surnukeha jäljetult õhku. Politsei kutsumisel pole erilist mõtet, kui selgub, et keegi peale Clary mõrvareid ei näe ning sellest, et inimene on surnud, pole jälgegi, isegi mitte veretilgakestki maas. Ja kas see, kes suri, oli üldse inimene? Nii kohtub Clary esimest korda varjuküttidega, sõdalastega, kes on pühendunud Maa deemonitest vabastamisele. See on ka tema esimene kohtumine Jace’iga, noormehega, kes näeb välja nagu ingel ja käitub nagu kaabakas. Peagi kistakse Clary Jace’i maailma, kui tüdruku ema kaob ning teda ennast ründab deemon. Kuid miks peaksid deemonid üldse Clary ja tema ema vastu huvi tundma? Ja miks Clary varjukütte näeb? See küsimus huvitab paljusid…

Polnudki palju vaja oodata! Eestikeelne tõlge ilmuski kõigest mõned päevad enne suurt esilinastust. Minu postitus antud raamatu kohta on siin (lugesin seda inglise keeles mõni aeg tagasi), seega raamatust eraldi ei hakka kirjutama, sest ausalt-öeldes pole ma eesti keeles seda veel lugeda jõudnud. Eestikeelne raamat ootab mind juba kapi otsas, isegi kinopiletid antud raamatu samanimelise filmi ekraniseeringule on taskus olemas.

Seega, uued ja vanad fantaasiahuvilised, võtke asi ette. Olen kindel, et paljudele teist meeldib see raamat väga.

Edit: Film nähtud ja pean ausalt ütlema, et see oli suur karuteene raamatu jaoks. Miks nende teismelised raamatukangelased filmides alati mingiteks gootitgurudeks tehakse? Üleni nahk ja muud sellist värki. Ja see Jace'i osatäitja ei meeldinud mulle mitte üks põrm, aga see on juba teine teema (see näitleja pole mulle kunagi istunud). Lily Collins täitis oma osa veenvalt... Aga minu pähe tuli kogu aeg mõte, et kas see siis ongi leekivpunane juuksevärv?  Mõnele võib see tõepoolest mingi tähenärimisena tunduda, aga terve seeria jooksul on sellel värvil natukene nagu omaette roll... Mitte konkreetselt, aga väikeste üksikute lausete ja märkuste koha pealt oli see raamatutes tegelikult väga oluline osa Claryst. Filmis on ta natukene punane. Natuke.

Peagi ilmub ka raamatu teine osa eesti keeles. Ja uudised ka filmivaldkonnast - tehakse ka järg. Ma ei ole selle üle vist eriti veenvalt õnnelik.

12 august 2013

Lauren Kate "Passion"

420 lehekülge
Luce would die for Daniel.
And she has. Over and over again. Throughout time, Luce and Daniel have found each other, only to be painfully torn apart: Luce dead, Daniel left broken and alone. But perhaps it doesn't need to be that way....
Luce is certain that something - or someone - in a past life can help her in her present one. So she begins the most important journey of thislifetime...going back eternities to witness firsthand her romances with Daniel...and finally unlock the key to making their love last.
Cam and the legions of angels and Outcasts are desperate to catch Luce, but none are as frantic as Daniel. He chases Luce through their shared pasts, terrified of what might happen if she rewrites history. Because their romance for the ages could go up in flames...forever.

Noh, võtsin kätte ja lugesin inglise keeles kolmanda osa ka läbi. Järsku hakkasin mõtlema, et see "Piin" jäi ikka põneva koha pealt pooleli küll... Kolmas raamat antud seerias (The Fallen) polnud või õigemini oligi täpselt see, mida ma arvasin. Luce laseb terve raamatu jooksul mööda enda erinevaid elusid ringi ja otsib vastuseid küsimustele, mida ta veel esitanudki pole. Ehk siis üsna segane värk. Pidevalt jõuab ta järeldusele, et tegemist on ikka "õige armastusega", aga tahab veel proovida ja nõnda ta kohe päris viis tuhat aastat ajas tagasi liigubki. Autor on väga ilmekalt toonud välja iga Luce'i eripära/omapära, kuidas ta igas elus erineb ja sarnaneb eelnevale ja järgnevale. Selles raamatus saavad paljud lahtised otsad kokku seotud, aga arvata on, et viimane raamat tuleb sarja kõige põnevam, sest siis selgub lõpuks ometi, mis Luce'i ja Danieli aegumatust ja surematust armastusest lõpuks ikkagi saab. 

Enne viimast raamatut "Rapture" on autor kirjutanud ka ühe lisaloo "Fallen in Love", mille võtan mina kätte ilmselt alles päris viimasena. Eesti keeles saab Kate'i "Passioni" ehk "Kirge" ilmselt veel üsna pikalt oodata... Ja siiani mõtisklen, kas võtta ette ka sarja esimene osa, sest tõepoolest, selle kohta ei mäleta ma endiselt midagi.

Sisuhinne: 6/10 

09 august 2013

Lauren Kate "Piin"

Piin
352 lehekülge
Kui mitu elu pead sa elama, enne kui leiad armastatu, kelle nimel tasub surra?
Põrgu maa peal.
Just selline tunne on Luce’il, kui ta peab jätma hüvasti oma poiss-sõbra Danieli, langenud ingliga. Neil kulus terve igavik, et teineteist leida, kuid nüüd on Daniel tüdrukule öelnud, et peab lahkuma. Vaid senikauaks, kuni tal on õnnestunud leida Väljaheidetud – surematud, kelle eesmärgiks on Luce tappa. Daniel peidab Luce’i Rannakooli, mis on mõeldud ebatavaliselt andekatele õpilastele ehk Nefilidele – langenud inglite ja inimeste järeltulijatele.
Rannakoolis saab Luce teada, mida varjud endast tegelikult kujutavad ja kuidas neid saab kasutada akendena tema varasematesse eludesse. Ent mida rohkem ta teada saab, seda enam ta mõistab, et Daniel pole talle rääkinud kõigest. Ta varjab midagi… midagi ohtlikku.
Mis siis, kui Danieli sõnad minevikus juhtunust ei vasta tõele? Mis siis, kui tegelikult peaks Luce olema koos kellegi teisega?

Sarja esimene raamat „Langenud“ sai loetud väga ammu, seega puudus mul täielik mälestus eelnevatest sündmustest. Nimed olid natukene tuttavad ja kogu see sündmustik kah, aga täpselt enam ei mäleta...
Igatahes, raamat läks kiiresti ja oli üldkokkuvõttes üsna meeldiv, aga nagu ka esimese raamatu puhul, siis see mingeid ülivõrdes emotsioone ei tekitanud. Kogu see surematu armastuse värk on nii romantiline, et jube. Vähemalt heitis kogu raamat kenasti valgust sellele, milline hingeline võitlus mõlema sees toimub. Daniel, kes tahaks rääkida ja seletada Luce’ile kõike, ei saa seda teha ning Luce, kes tahaks kõigest kuulda ja teada, ei mõista, miks Daniel salatseb. Loomulikult tekib Luce’il kahtlus, kas ta ikka peaks Danieliga olema, kui kogu see armastuse ja koos olemise värk nii raske on. Äkki peaks olema kellegi teisega, kes ta südant küll nii kiiresti põksuma ei paneks, aga siiski õnnelikuks teeks? Nagu juhtub, siis on kohe selline variant võtta kah, otseloomulikult. Luce’i tunded pole üllatavad, tema mäletab ühte elu, tema on esimest korda 17aastane (mis vähemalt tema mälu ja meenutusi puudutab). Daniel on tuhandeid aastaid elanud ja tema jaoks on kõik vana ja juba sadu kordi läbi tehtud. See on neile mõlemale raske... Esimest korda nendes raamatutes meeldib mulle, et sisse on toodud keegi kolmas, tavaliselt mulle armukolnurgad ei meeldi, aga siin mõjub veidi värskemalt. Ei teagi miks... Äkki see Miles on lihtsalt ise nii tore tüüp, et ei jäta sellist tavalist vastikut külje alla pugeva tüübi muljet, vaid ongi päriselt kah tore.


Sisuhinne: 7/10