31 august 2013

Francis Scott Fitzgerald "Suur Gatsby"

180 lehekülge
«Suurt Gatsbyt» pidas kirjanik ise oma kõige tugevamaks teoseks. Pool aastat enne oma surma kirjutas ta tütrele: »...kuidas ma praegu sooviksin, et ma ei oleks kunagi end lõdvaks lasknud ega tagasi vahtinud -- vaid oleksin ütelnud pärast «Suurt Gatsbyt»: «Ma leidsin enda, nüüdsest peale on see kõige olulisem. See on minu otsene kohus, ilma selleta ei ole ma mitte midagi.»» Ja tõesti -- ei ole mingit kahtlust, et «Suure Gatsby» näol on tegemist tippteosega, mida võib õigusega pidada XX sajandi ameerika kirjanduse üheks silmapaistvamaks saavutuseks. Seda tõendavad nii raamatu kõrge kunstiline teostus kui vaieldamatud sisulised väärtused.

Minu kunagine kirjanduse õpetaja lausus väga armsalt „Ma olen su peale nii kade, et sa seda raamatut esimest korda loed“. Jutt käis tol korral küll Fitzgeraldi teosest „Sume on öö“, aga pärast seda märkust hakkasin ma neid n.ö klassikalisi teoseid hoopis teise pilguga lugema. Otsisin seda ’miskit’, mis mu kirjanduse õpetaja silmad särama lõi ja nii heldinult rääkima pani, tahtsin, et kogeksin mõne teosega täpselt sama tunnet. Aastaid tagasi kooli ajal lugesin palju klassikat, aga see raamat jäi mingil põhjusel täiesti puutumata, vaatasin selle kõrvalt ja tagant ja üldse kohe kätte ei sattunud. Tore lugu küll, sest nüüd oli avastamisrõõm väga mõnus.

Olen alati iseäranis süvenenult nautinud just sõjaaegaseid-, eelseid ja- järgseid lugusid. Sõda pole üldse oluline faktor, sellest ei pea raamatus rääkima. Sõjad üldiselt - mida see inimestega teeb, mida see inimestele tähendab ja mida see kogu oma mõjuvõimuga muudab - on kõige kaalukamad sündmused maailma ajaloos, eriti lähiajaloos toimunud sõjad, nende mälestus elab tahes-tahtmata endiselt kõikjal meie ümber. Seetõttu meeldib mulle, et maailmakirjanduses on leida raamatuid, mis kirjeldavaid vahetuid emotsioone pärast sõda, eluolu ja ühiskonda. „Suur Gatsby“ pole päriselt läbi ja lõhki üks neist, mitte täiesti, aga selles raamatus on seda sõjajärgset maiku väga hästi tunda. Rikkus ja jõukus, edumeelsus – sõda on läbi! – aga reaalsustaju puudumine ja priiskamine. Tekkima hakkas vabameelsem ühiskond, sotsiaalsed tavad ja normid oma senikehtinud tähendustega muutusid märgatavalt. Vaesetest võisid saada rikkad. Tavalisest talupidajast võis saada uusrikas, ja saigi! Suur Gatsby – keegi, kellega kõik seotud olla tahavad, aga kelle kohta mitte keegi mitte kuskil mitte midagi päriselt ei tea! Oma rikkuse on ta kahtlaseid teid pidi saanud, aga raha ei haise. Ainult natukene. Suur Gatsby – mees, kellele tunnustus ja tähendab nii palju ja samas mitte midagi.

Mitu korda raamatu lugemise jooksul mõtlesin, kuidas Gatsbyt ikkagi lahti mõtestada. Millalgi päris lõpu poole sain selgeks, et ta polnudki nii keeruline isik, keda lahti mõtestada. Ta oli näinud armastust ja selles pettunud, sõda ja ebaõiglust ja seda kõike liiga lühikese aja jooksul, et päriselt sellest midagi arvata. Täiesti tavaline mees, kes oleks lõpuks nagunii tagasi sinna kukkunud, kust ta esialgu alustas, võib-olla madalamalegi.

Aga isevärki tegelaseks oli see Daisy. Hurmav ja kõikidele ihaldusväärne, glamuurne ja jõukast perest pärit. Kes teda siis ei tahaks?  Aga ausalt-öeldes pole ma lollimat ja mõttetutmat tegelaskuju varem kohanud. Fitzgerald oli ta loomulikult täiuseni tolle ajastu moodsaks naisterahvaks lihvinud, aga Gatsby ise tundus mõnevõrra arukam, et sellisesse olendisse mitte armuda. Ilmselt ta armastas kuni päris lõpuni ideed Daisyst. Daisy, keda tema armastas, kadus päris ruttu, kui ta üldse olemas oli...
 Oli veel paar kõrvalist, aga mitte vähemtähtsat tegelast, kellel ma pikemalt ei peatu, aga nagu arvata võib, siis Fitzgeraldi puhul ei tasu oodata mingeid tagasihoidlikke detaile. Ehtsalt meenus mulle tema kirjastiil siis, kui ta kahe lehekülje pikkuses lihtsalt inimeste nimesid ette ladus, ja seda oma humoorikal ent täiesti tõsisel moel. Katsu sellest nüüd aru saada.

Gatsby oli üks õnnetu olend, kelle elust käis läbi sadu erinevaid inimesi, kes temast põrmugi ei hoolinud. See oligi ilmselt üks selle ajastu koorekihi tava – pidu peo osta, võõrustaja on või ei ole, sellel pole vahet, peaasi et šampus ojadena voolaks ja meelelahutus otsa ei saaks.  Kõige kurvem ja realistlikum moment raamatus oli see hetk, kui Gatsby matustele ilmus kokku kolm inimest. Kogu selle massi hulgast kolm inimest... Samas ei saa selles momendis eriti üllatust olla, sest oma vaikses erakluses keset seda toretsevat pillerkaart ta oma elu elas.

See on raha ja pidude raamat. See on kahekümnenadate raamat.
Ja loo moraal on see, et rahaga võid natukene armastust osta, aga lõpuks jääd ikka tühjade kätega.
Teine moraal on see, et inimeseed ei muutu ja kui muutuvad, siis sina oled hoopis teises suunas muutunud ja lõpuks viib tee ikka sinna, kuhu ta ise loogelda tahab.  Ja võib-olla ta ei tahagi!

Mul on hea meel, et jätsin mõne Fitzgeraldi teose veel endale hilisemaks avastamiseks. Üks suurepärane näide ühest suurepärasest kirjanikust.

Kindlasti kõik juba teavad, et mainitud raamatu kohta on samanimeline film tehtud. Mina seda veel näinud pole, aga ootan juba huviga. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar