09 august 2013

Lauren Kate "Piin"

Piin
352 lehekülge
Kui mitu elu pead sa elama, enne kui leiad armastatu, kelle nimel tasub surra?
Põrgu maa peal.
Just selline tunne on Luce’il, kui ta peab jätma hüvasti oma poiss-sõbra Danieli, langenud ingliga. Neil kulus terve igavik, et teineteist leida, kuid nüüd on Daniel tüdrukule öelnud, et peab lahkuma. Vaid senikauaks, kuni tal on õnnestunud leida Väljaheidetud – surematud, kelle eesmärgiks on Luce tappa. Daniel peidab Luce’i Rannakooli, mis on mõeldud ebatavaliselt andekatele õpilastele ehk Nefilidele – langenud inglite ja inimeste järeltulijatele.
Rannakoolis saab Luce teada, mida varjud endast tegelikult kujutavad ja kuidas neid saab kasutada akendena tema varasematesse eludesse. Ent mida rohkem ta teada saab, seda enam ta mõistab, et Daniel pole talle rääkinud kõigest. Ta varjab midagi… midagi ohtlikku.
Mis siis, kui Danieli sõnad minevikus juhtunust ei vasta tõele? Mis siis, kui tegelikult peaks Luce olema koos kellegi teisega?

Sarja esimene raamat „Langenud“ sai loetud väga ammu, seega puudus mul täielik mälestus eelnevatest sündmustest. Nimed olid natukene tuttavad ja kogu see sündmustik kah, aga täpselt enam ei mäleta...
Igatahes, raamat läks kiiresti ja oli üldkokkuvõttes üsna meeldiv, aga nagu ka esimese raamatu puhul, siis see mingeid ülivõrdes emotsioone ei tekitanud. Kogu see surematu armastuse värk on nii romantiline, et jube. Vähemalt heitis kogu raamat kenasti valgust sellele, milline hingeline võitlus mõlema sees toimub. Daniel, kes tahaks rääkida ja seletada Luce’ile kõike, ei saa seda teha ning Luce, kes tahaks kõigest kuulda ja teada, ei mõista, miks Daniel salatseb. Loomulikult tekib Luce’il kahtlus, kas ta ikka peaks Danieliga olema, kui kogu see armastuse ja koos olemise värk nii raske on. Äkki peaks olema kellegi teisega, kes ta südant küll nii kiiresti põksuma ei paneks, aga siiski õnnelikuks teeks? Nagu juhtub, siis on kohe selline variant võtta kah, otseloomulikult. Luce’i tunded pole üllatavad, tema mäletab ühte elu, tema on esimest korda 17aastane (mis vähemalt tema mälu ja meenutusi puudutab). Daniel on tuhandeid aastaid elanud ja tema jaoks on kõik vana ja juba sadu kordi läbi tehtud. See on neile mõlemale raske... Esimest korda nendes raamatutes meeldib mulle, et sisse on toodud keegi kolmas, tavaliselt mulle armukolnurgad ei meeldi, aga siin mõjub veidi värskemalt. Ei teagi miks... Äkki see Miles on lihtsalt ise nii tore tüüp, et ei jäta sellist tavalist vastikut külje alla pugeva tüübi muljet, vaid ongi päriselt kah tore.


Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar