24 september 2013

Richelle Mead "Succubus Blues"

358 lehekülge
When it comes to jobs in hell, being a succubus seems pretty glamorous. A girl can be anything she wants, the wardrobe is killer, and mortal men will do anything just for a touch. Granted, they often pay with their souls, but why get technical?
But Seattle succubus Georgina Kincaid's life is far less exotic. At least there's her day job at a local bookstore--free books; all the white chocolate mochas she can drink; and easy access to bestselling, sexy writer, Seth Mortensen, aka He Whom She Would Give Anything to Touch but Can't.
But dreaming about Seth will have to wait. Something wicked is at work in Seattle's demon underground. And for once, all of her hot charms and drop-dead one-liners won't help because Georgina's about to discover there are some creatures out there that both heaven and hell want to deny. . .

Georgina Kincaid raamatusarja kuuluv esimene osa oli... üllatavalt hea. Alguses, nii esimesed 30 lehekülge, ei saanud ma end kuidagi vedama. Vähemalt kümme korda käis peast läbi mõte, et panen käest ära, panen käest ära. Aga ei pannud. Väga hea, et ei pannud, sest Richelle Mead kirjutab tegelikult väga hästi ja ma teadsin, et päris kindlasti lähevad asjad (minu jaoks) mingil hetkel huvitavamaks. Muud moodi Richelle Meadiga eriti olla ei saagi, ma ei tea tema poolt ühtegi igavat raamatut. See väike kannatustera tasus end ära, sest raamat oli hea ning ütleksin, et lausa kütkestav.

Paar kuud tagasi lugesin seda poppi ja naljakat „Fifty Shades of Grey“ asja, tähendab, see ei oleks pidanud naljakas olema, aga jah... Igatahes, Richelle Mead oskab selliseid asju palju huviäratavamalt kirjutada, kui saate aru, mida mõtlen. Need kaks raamatut on täiesti erinevad ning pole sama kaliibriga ja samale lugejaskonnale kirjutatud, aga minu jaoks on valik selge - selge siis selles mõttes, et kumb seksikam oli. Ilmselgelt mitte piitsad.

Igatahes, Georina Kincaid on succubus – surematu olend, kes toitub meestest. See on siis lihtsalt öelduna. Selles maailmas on vampiirid, deemonid, inglid ja kõike muud sellist, aga eriti lahe on see, et nad näivad armsalt koos eksisteerivat ja üksteist sallivat, mõndade vahel on koguni liikidevaheline sõprus ja armastus. Väga armas on see, et üks vampiir näikse dieeti pidavat ja isegi rasvaimu kaaluvat kuna jah, teadagi, vampiiri välimus jääb selliseks nagu ta oli muutumise hetkel. Noh, ja kes siis tahaks mitu sajandit järjest olla lisakilodega ja kiilanev neljakümnedates meesterhavas?

Tegevust oli raamatus palju. Isegi mingit sorti armukolnurk oli (!?!), mis mind tavaolukorras võib-olla natukene häiriks, aga taaskord oli tegelikult algusest peale selge, kelle peategelane valib ja taaskord oli algusest peale ilmne, et teine valik osutub kurjajuureks. Pealegi polnud tegu tavalise armukolmnurgaga kuna hoiatuse peale, et  pahalane võtab sihikule Georgina  poiss-sõbra, asus naine enam-vähem kõiki enda meestuttavaid kokku koguma, sest ta ei mõistnud, kes tema väidetav poiss-sõber olema peaks. Kõik on väga ettearvatav või on tegemist kuuenda silmaga, ei tea, aga põnev oli sellegipoolest. Võtan peatselt ka teise osa ette ja jääb vaid loota, et põnevust jätkub ka ülejäänud sarja viite (!!!!!!!) raamatusse. Oeh.

Aga ausalt öeldes. Mul on seeriatest kõrini, üldse ei tea miks neid pidevalt ette võtan.


Sisuhinne: 7/10

23 september 2013

Nicholas Sparks "A Walk to Remember"

240 lehekülge
Every April, when the wind blows from the sea and mingles with the scent of lilacs, Landon Carter remembers his last year at Beaufort High. It was 1958, and Landon had already dated a girl or two. He even swore that he had once been in love. Certainly the last person in town he thought he'd fall for was Jamie Sullivan, the daughter of the town's Baptist minister. 

A quiet girl who always carried a Bible with her schoolbooks, Jamie seemed content living in a world apart from the other teens. She took care of her widowed father, rescued hurt animals, and helped out at the local orphanage. No boy had ever asked her out. Landon would never have dreamed of it. 
Then a twist of fate made Jamie his partner for the homecoming dance, and Landon Carter's life would never be the same. Being with Jamie would show him the depths of the human heart and lead him to a decision so stunning it would send him irrevocably on the road to manhood...


Väga pikka aega olen kuulnud/lugenud lauseid stiilis "kui sa Sparksi raamatuid lugenud pole, siis sa ei tea, mis on romantiline kirjandus". Nüüd siis vist peaksin teadma?

Igatahes pole ma mitte kunagi varem nii konkreetset armastuslugu lugenud. Puhast ja lihtsat armastuslugu - sellist, mis räägib rohkem kui 200 lehekülge järjest sellest, kuidas kaks inimest üksteisesse armuvad. Konkreetseid dialooge on selles loos vähe, pigem käibki kõiki sirgjooneliselt minevikku meenutades, et tollal oli nii ja naa... Väga ilus lugu oli. Tõsiselt, mul polegi väga palju muud öelda.

Ilmselt on suurem osa inimestest näinud ka raamatul põhinevat filmi, mis pole tegelikult üldse nii kaunis kui raamatus olev lugu, aga mõjub sellegipoolest väga hingematvalt ja sügavalt. Need on lihtsalt sellised kurva lõpuga lood, mis vajutavad inimeses täpselt neid nuppe, millest meil enamuse ajast aimugi pole. Film oli hea ja raamat oli hea, aga sellegipoolest võtaksin ma neid kahe eraldiseisva loona. Miks? Sest kuigi raamat ja film on väga sarnased, siis puudub filmil taoline sügavus, mis raamatul. Jah, film oli hea, aga pärast raamatu lugemist ei mõju see enam nii hingekriipivalt (muide, see on üks minu lemmikumaid filme).

Jumalat on selles raamatus kahtlemata väga palju. Ma polegi lugenud ühtegi teist sellist raamatut, kus nii palju Jumalat sees oleks. Paljudes raamatutes leidub seda küllaltki mõõdukas koguses, aga siin oli see üks põhilistest märksõnadest, üheks loo keskteeks ja põhiteemaks. Kujutan ette, et ainult Piiblis on vist rohkem Jumalat.... Aga kummalisel kombel kogu see usuteema mind ei häirinud (vahel kipub see segama kogu raamatu üldist tegevust). Seekord kohe üldse mitte. Sageli ajab kõvasti väiksem kogus antud tegelase kummardamist raamatust isu täis, aga selles raamatus Temast ilma ei saanud, see pidi olemas olema. See andis inimestele mingi tugipunkti ja toetuspinna, lootuse ja kindlustunde, et vähemalt millessegi siin ilmas saavad nad uskuda. Ja mõne jaoks on see väga oluline - antud hetkel siis raamatu põhitegelaste jaoks. 

Raamatu tegevus toimub tegelikult üldse aastatel 1958-59, filmis toimub tegevus teatavasti 1990ndate alguses. Muide, Nicholas Sparks kirjutas raamatu inspireerituna oma õe loost, see oli siis midagi sarnast Jamie Sullivani loole (isegi abielu).

Kindlasti - KINDLASTI - loen veel mõne Nicholas Sparksi armastusloo läbi, aga millal, seda ei tea, sest üldiselt selliste lugude järgi mul igal ajal isu ei ole. Need kummalised lugemishood tulevad nagu välk selgest taevast - loeks nüüd midagi lühikest, aga populaarset. 

09 september 2013

Lauren Kate "Rapture"

432 lehekülge
The sky is dark with wings . . . .
Like sand in an hourglass, time is running out for Luce and Daniel. To stop Lucifer from erasing the past they must find the place where the angels fell to earth. Dark forces are after them, and Daniel doesn’t know if he can do this—live only to lose Luce again and again.
Yet together they will face an epic battle that will end with lifeless bodies . . . and angel dust. Great sacrifices are made. Hearts are destroyed. And suddenly Luce knows what must happen.
For she was meant to be with someone other than Daniel. The curse they’ve borne has always and only been about her—and the love she cast aside. The choice she makes now will be the only one that truly matters.
In the fight for Luce, who will win?

Väga võimas finiš ühele suurepärasele raamatusarjale. Kui ma eelmise, kolmanda raamatu ajal aeg-ajalt igavusest haigutasin, siis selle osa lugemise ajal ei olnud aega/tahtmist isegi inimlike vajalduste rahuldamiseks. Väga põnev oli.

Selle raamatusarja lugejad hoiavad kindlasti Danieli ja Lucinda käekäigule pöialt ja loodavad õnnelikule lõpule. Lõpp tuleb. Ma olen kindel, et paljudele see lõpp ei meeldi, aga usun, et suurem osa lugejatest leiavad, et see oli vajalik.

HOIATAN. Need, kes ei taha teada, millega raamat lõppeb, palun jätke lugemine siinkohal pooleli.

Nonii. Valmis?

Kui paljusid üllatab tõsiasi, et Luce on tegelikult ingel?! Kahes viimases raamatus oli sellele loomulikult väga palju vihjeid, aga neid kahte otsa mina küll kokku siduda ei osanud. Üllatus, mis üllatus.
Daniel ja teised inglid olid sellest kogu aeg teadlikud ja päris lõpus tuleb ka välja põhjus miks Luce oma eelnevates eludes alati põlema süttis. Kui ma juba spoilereid laiali laotan, siis miks mitte – Luce taipab igas elus, kes ta päriselt on ja eneseleidmine viibki ta hukatusse. See ongi tema needus. Ta ei või kunagi oma tõelist mina leida.
Aga see pole ainus üllatus. Daniel pole olnud alati Luce’i armastus. Luce’i esimene armastus oli Lucifer, kes armastuse mõiste koos Lucindaga leiutas. Lucinda & Lucifer, isegi nende nimed on harmoonias. Pärast armastuses pettumist leiutas Lucifer kurjuse. Head ilma kurjata siiski pole.

Mulle meeldis moodus, kuidas autor oli kogu maailma loomise, hea ja kurja sünni, Luciferi tegeliku pale ja inglite eneseavastmise raamatuse sidunud. Ma ei ole religioosne inimene, aga ometi leidsin, et see oleks tõepoolest armas ja huvitav algus kõigele sellele meie ümber.  

Mis aga tõeliselt mõjus, oli päris lõpp – Danieli ja Luce’i saatus. Lõpuks jäi neile ainult üks elu, surelik elu. Selle tee valisid nad ise, sest taaskord ei tahtnud nad valida Põrgut ega Taevast, vaid armastuse. Seekord oli nende armastuse hinnaks ingellikkusest loobumine ja nad ütlesid sellest tegelikult päris kergesti lahti. See oli kurb, aga samas paratamtu. Taevas poleks neid sellisena vastu võtnud, Taevas on koht, kus jumaldatakse ainult Jumalat, mitte üksteist. Seega jäi neile üks võimalus ja nad valisid selle. Mõlemad saadeti tagasi Maale, et nad uuesti sünniksid ja võib-olla kunagi kohtuksid, teadamata midagi oma minevikust.

Ja nad kohtuvad. See on ilus lõpp.

Olen paljudest kommentaariumitest lugenud, et inimestele ei meeldinud lõpp. Kõige selle jama ja kannatusteraja järel ainult üks eluaeg koos? Ja seegi on selline, kus nad oma eelnevaid kannatusi ei mäleta? Et mis mõttes?
Minule lõpp meeldib, omamoodi vähemalt. Eriti oleks see meeldinud mulle siis, kui nad oleksid minevikku mäletanud, mäletanud oma armastust ja kannatusi, aga mõned lood ei ole selliseks loodud. See ei olnud selline lugu. Selles loos piisab sellest, et nad saavad lõpuks ometi oma armastuse. Selline armastus ei sure iialgi.
Mida teie lõpust arvate?


05 september 2013

Kaui Hart Hemmings "Järeltulijad"

352 lehekülge
Perekond King – Hawaii ühe mõjuvõimsaima peredünastia ja ühtlasi suurima maaomaniku järeltulijad – on jõudnud faasi, kus tuleb hakata elu põhiväärtuseid kõvasti ümber hindama. Matthew Kingi tütred – 10-aastane krapsakas Scottie ja 17-aastane narkootikumidega pahuksisse sattunud mässumeelne Alex – toovad mehele hulgaliselt halle juuksekarvu. Olukorra teeb raskemaks asjaolu, et laste karismaatiline ema, igal hetkel põnevust otsinud Joanie lamab pärast rasket mootorpaadiõnnetust koomas, ilma et arstid talle mingisugust elulootust annaksid. Matt kutsub kokku sugulased ja lähedased sõbrad, et nad saaksid Joaniega hüvasti jätta. Niigi raske olukorra muudab veelgi hullemaks avastus, et on üks inimene, kellele ta pole veel abikaasa seisundist teada andnud – nimelt mehele, kellel oli tema naisega kuum armuafäär ... Olles sunnitud oma elus palju ümber hindama ning „varulapsevanema” staatusest täieõiguslikuks perekonnapeaks tõusma, asub Matt koos tütardega teele, et otsida üles abikaasa armuke.

See oli üks väga aeglaselt kulgev raamat. Väga, väga aegalselt. Mitu korda mõtlesin, et annan alla. Panen raamatu kinni ja enam kätte ei võta. Aga see nõndanimetatud põhiteema selle armukese otsimisega algas alles umbes poole raamatu peal... Seega jah, muudkui ootasin seda kohta, et asi algaks ja kui algas, siis oli juba nii palju loetud, et olnuks nadi pooleli jätta. Nii ma ta siis läbi lugesingi. Aga ma pean ütlema, et sellised 174 lk algavad raamatud ei ole kohe üldse minu lemmikud. 

Raamat ise oma sisu, mõttekäikude ja kogu selle loo poolest polnud tegelikult sugugi halb. Lihtsalt kole veniv oli... Pidevalt mõtlesin, et nooo, kas nüüd? Ei. Millal juba? Millal hakkab asi pihta? Ja siis ma taipasin, et see ongi üks sellistest nii-öelda vaikselt kulgevatest mõtsiklemiseks mõeldud raamatutest. Noh, et inimesed ikka raamatu lugemise ajal hakkaksid igasugusele sügavale ja tähenduslikule värgendusele mõtlema. Umbes, et küll on  hea, et mul kõik lähedased veel olemas on ja, et vot, nüüd pean ikka enda perekonda rohkem hindama või siis lihtsalt mehele iga hingetõmbega kaasa elama. Ah, ei võtnud mind üldse see asjandus ja halamine kaasa. Kohati oli päris  mõnus lugeda, aga kaasa mõelda ja sümpatiseerda? Ei, see polnud ikka päris nii hästi kirjutatud, et eriti reaalsena oleks tundunud. Reaalne on vale sõna, reaalne ta vist ikka võis olla, aga... kogu see situatsioon ja olustik oli minu arust natukene liiga kunstlik. Lihtsalt ühe mehe heietused minevikust ja oletused tuleviku kohta, saatusega leppimine, probleemid lastega ja kõike muud taolist. Loomulikult oli päris palju toredaid kohti, mõned kohad isegi panid pead vangutama ja tegelastele kaasa elaga, aga üldiselt oli asi huvitavast kirjandusest kaugel. Vähemalt minu jaoks.

Õnneks tegid asja natukene värvikamaks paar toredat karakterit - Sid ja Scottie olid päris mõnusad. Teatud piirini vähemalt, sest vahepeal oli tunne, et autor oli nende omapära ja erilisuse ikka viimase piirini vedanud. Nii natukene veel ja need tegelased oleksid lihtsalt eriti lollakad välja paistnud.

Küll aga pean tunnistama, et raamatut lugedes vasardas kogu aeg peas üks mõte - sellest saaks suurepärase filmi. Loomulikult tean, et film on juba tehtud (peaosas George Clooeny), aga ikka käis see mõte mul pidevalt peast läbi. See on lihtsalt nii filmilik raamat, täpselt nagu see olekski kirjutaud eesmärgiga kunagi ekraanile jõuda. Mine tea....


Sisuhinne: 5/10

02 september 2013

Katrin Reimus "Haldjatants"

Haldjatants
171 lehekülge
Realistliku noortejutustuse „Haldjatants” minategelane on 15-aastane Kristiina, kes peab olude sunnil olema täiskasvanu – tema isa on pere juurest ära, emal on küljes viinaviga ning väike õde vajab hoolitsust ja tähelepanu. Rahanappuses astub Kristiina meeleheitliku sammu. Kas see muudab olukorra veel hullemaks või pöörduvad asjad lõpuks ometi paremuse poole? 

Ma arvan, et lugesin seda raamatut esimest korda 13-aastaselt. Tol ajal sai taolisi raske eluga teismeliste  ja kergelt depressiivse ja masendava noodiga romaane päris palju loetud ja mingil hetkel saigi neist isu täis. Tõepoolest, ühel hetkel tundsin, et kõikide kodumaiste noortekirjanike põhiteemad on väga rasked ja kaua kannatab ühte ja sama joru pikalt lugeda? Ma ei mäleta enam selle raamatu nime, aga päris üle viskas mul siis, kui ühe raamatu lõpuks  üks tegelane end Tartu Emajõe sillalt alla viskas... Siis loobusin ma Eesti noortekirjandusest.

Katrin Reimuse „Haldjatants“ on natukene teisest mastist. See pole nii raske, pigem reaalne. Olustik pole sulest välja imetud ja kunstlikult raskeks tehtud. Selliseid peresid leiab tänapäeva Eestimaal kahjuks väga palju ja aastal 2003, kui see raamat esmakordselt ilmus, oli aeg, kus sellistele teemadele rohkem tähelepanu pöörama hakati.

Teos kirjeldab väga reaalselt 15-aastase Kristiina elu, tema katsumusi pereringis, koolis ja armastuses. Mulle meeldis, et autor suutis anda väga tõetruult edasi  ühe teismelise tüdruku emotsioone. Kogu maailm tundub ebaõiglane ja halb, valekompleksid ja häbi millegi eest, mis temast ei sõltu ja loomulikult ei puudu ka armastus. Iga 15-aastane arvab, et esimene armastus on eluarmastus...

Raamat kulges sujuvalt, kohati tekkis tunne, et tegemist võiks olla tütarlapse päevikuga – kõik oli väga ehe. Mulle meeldiski see raamat just oma lihtsuses - konkreetne situatsioon, konkreetne arengukäik ja loogiline lõpp. Kui seda esimest korda lugesin, meeldis see raamat mulle väga. Teist korda lugedes jäid emotsioonid samaks, kuigi ma pole enam ammu raamatu sihtgrupp.


Sisuhinne: 7/10