05 september 2013

Kaui Hart Hemmings "Järeltulijad"

352 lehekülge
Perekond King – Hawaii ühe mõjuvõimsaima peredünastia ja ühtlasi suurima maaomaniku järeltulijad – on jõudnud faasi, kus tuleb hakata elu põhiväärtuseid kõvasti ümber hindama. Matthew Kingi tütred – 10-aastane krapsakas Scottie ja 17-aastane narkootikumidega pahuksisse sattunud mässumeelne Alex – toovad mehele hulgaliselt halle juuksekarvu. Olukorra teeb raskemaks asjaolu, et laste karismaatiline ema, igal hetkel põnevust otsinud Joanie lamab pärast rasket mootorpaadiõnnetust koomas, ilma et arstid talle mingisugust elulootust annaksid. Matt kutsub kokku sugulased ja lähedased sõbrad, et nad saaksid Joaniega hüvasti jätta. Niigi raske olukorra muudab veelgi hullemaks avastus, et on üks inimene, kellele ta pole veel abikaasa seisundist teada andnud – nimelt mehele, kellel oli tema naisega kuum armuafäär ... Olles sunnitud oma elus palju ümber hindama ning „varulapsevanema” staatusest täieõiguslikuks perekonnapeaks tõusma, asub Matt koos tütardega teele, et otsida üles abikaasa armuke.

See oli üks väga aeglaselt kulgev raamat. Väga, väga aegalselt. Mitu korda mõtlesin, et annan alla. Panen raamatu kinni ja enam kätte ei võta. Aga see nõndanimetatud põhiteema selle armukese otsimisega algas alles umbes poole raamatu peal... Seega jah, muudkui ootasin seda kohta, et asi algaks ja kui algas, siis oli juba nii palju loetud, et olnuks nadi pooleli jätta. Nii ma ta siis läbi lugesingi. Aga ma pean ütlema, et sellised 174 lk algavad raamatud ei ole kohe üldse minu lemmikud. 

Raamat ise oma sisu, mõttekäikude ja kogu selle loo poolest polnud tegelikult sugugi halb. Lihtsalt kole veniv oli... Pidevalt mõtlesin, et nooo, kas nüüd? Ei. Millal juba? Millal hakkab asi pihta? Ja siis ma taipasin, et see ongi üks sellistest nii-öelda vaikselt kulgevatest mõtsiklemiseks mõeldud raamatutest. Noh, et inimesed ikka raamatu lugemise ajal hakkaksid igasugusele sügavale ja tähenduslikule värgendusele mõtlema. Umbes, et küll on  hea, et mul kõik lähedased veel olemas on ja, et vot, nüüd pean ikka enda perekonda rohkem hindama või siis lihtsalt mehele iga hingetõmbega kaasa elama. Ah, ei võtnud mind üldse see asjandus ja halamine kaasa. Kohati oli päris  mõnus lugeda, aga kaasa mõelda ja sümpatiseerda? Ei, see polnud ikka päris nii hästi kirjutatud, et eriti reaalsena oleks tundunud. Reaalne on vale sõna, reaalne ta vist ikka võis olla, aga... kogu see situatsioon ja olustik oli minu arust natukene liiga kunstlik. Lihtsalt ühe mehe heietused minevikust ja oletused tuleviku kohta, saatusega leppimine, probleemid lastega ja kõike muud taolist. Loomulikult oli päris palju toredaid kohti, mõned kohad isegi panid pead vangutama ja tegelastele kaasa elaga, aga üldiselt oli asi huvitavast kirjandusest kaugel. Vähemalt minu jaoks.

Õnneks tegid asja natukene värvikamaks paar toredat karakterit - Sid ja Scottie olid päris mõnusad. Teatud piirini vähemalt, sest vahepeal oli tunne, et autor oli nende omapära ja erilisuse ikka viimase piirini vedanud. Nii natukene veel ja need tegelased oleksid lihtsalt eriti lollakad välja paistnud.

Küll aga pean tunnistama, et raamatut lugedes vasardas kogu aeg peas üks mõte - sellest saaks suurepärase filmi. Loomulikult tean, et film on juba tehtud (peaosas George Clooeny), aga ikka käis see mõte mul pidevalt peast läbi. See on lihtsalt nii filmilik raamat, täpselt nagu see olekski kirjutaud eesmärgiga kunagi ekraanile jõuda. Mine tea....


Sisuhinne: 5/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar