09 september 2013

Lauren Kate "Rapture"

432 lehekülge
The sky is dark with wings . . . .
Like sand in an hourglass, time is running out for Luce and Daniel. To stop Lucifer from erasing the past they must find the place where the angels fell to earth. Dark forces are after them, and Daniel doesn’t know if he can do this—live only to lose Luce again and again.
Yet together they will face an epic battle that will end with lifeless bodies . . . and angel dust. Great sacrifices are made. Hearts are destroyed. And suddenly Luce knows what must happen.
For she was meant to be with someone other than Daniel. The curse they’ve borne has always and only been about her—and the love she cast aside. The choice she makes now will be the only one that truly matters.
In the fight for Luce, who will win?

Väga võimas finiš ühele suurepärasele raamatusarjale. Kui ma eelmise, kolmanda raamatu ajal aeg-ajalt igavusest haigutasin, siis selle osa lugemise ajal ei olnud aega/tahtmist isegi inimlike vajalduste rahuldamiseks. Väga põnev oli.

Selle raamatusarja lugejad hoiavad kindlasti Danieli ja Lucinda käekäigule pöialt ja loodavad õnnelikule lõpule. Lõpp tuleb. Ma olen kindel, et paljudele see lõpp ei meeldi, aga usun, et suurem osa lugejatest leiavad, et see oli vajalik.

HOIATAN. Need, kes ei taha teada, millega raamat lõppeb, palun jätke lugemine siinkohal pooleli.

Nonii. Valmis?

Kui paljusid üllatab tõsiasi, et Luce on tegelikult ingel?! Kahes viimases raamatus oli sellele loomulikult väga palju vihjeid, aga neid kahte otsa mina küll kokku siduda ei osanud. Üllatus, mis üllatus.
Daniel ja teised inglid olid sellest kogu aeg teadlikud ja päris lõpus tuleb ka välja põhjus miks Luce oma eelnevates eludes alati põlema süttis. Kui ma juba spoilereid laiali laotan, siis miks mitte – Luce taipab igas elus, kes ta päriselt on ja eneseleidmine viibki ta hukatusse. See ongi tema needus. Ta ei või kunagi oma tõelist mina leida.
Aga see pole ainus üllatus. Daniel pole olnud alati Luce’i armastus. Luce’i esimene armastus oli Lucifer, kes armastuse mõiste koos Lucindaga leiutas. Lucinda & Lucifer, isegi nende nimed on harmoonias. Pärast armastuses pettumist leiutas Lucifer kurjuse. Head ilma kurjata siiski pole.

Mulle meeldis moodus, kuidas autor oli kogu maailma loomise, hea ja kurja sünni, Luciferi tegeliku pale ja inglite eneseavastmise raamatuse sidunud. Ma ei ole religioosne inimene, aga ometi leidsin, et see oleks tõepoolest armas ja huvitav algus kõigele sellele meie ümber.  

Mis aga tõeliselt mõjus, oli päris lõpp – Danieli ja Luce’i saatus. Lõpuks jäi neile ainult üks elu, surelik elu. Selle tee valisid nad ise, sest taaskord ei tahtnud nad valida Põrgut ega Taevast, vaid armastuse. Seekord oli nende armastuse hinnaks ingellikkusest loobumine ja nad ütlesid sellest tegelikult päris kergesti lahti. See oli kurb, aga samas paratamtu. Taevas poleks neid sellisena vastu võtnud, Taevas on koht, kus jumaldatakse ainult Jumalat, mitte üksteist. Seega jäi neile üks võimalus ja nad valisid selle. Mõlemad saadeti tagasi Maale, et nad uuesti sünniksid ja võib-olla kunagi kohtuksid, teadamata midagi oma minevikust.

Ja nad kohtuvad. See on ilus lõpp.

Olen paljudest kommentaariumitest lugenud, et inimestele ei meeldinud lõpp. Kõige selle jama ja kannatusteraja järel ainult üks eluaeg koos? Ja seegi on selline, kus nad oma eelnevaid kannatusi ei mäleta? Et mis mõttes?
Minule lõpp meeldib, omamoodi vähemalt. Eriti oleks see meeldinud mulle siis, kui nad oleksid minevikku mäletanud, mäletanud oma armastust ja kannatusi, aga mõned lood ei ole selliseks loodud. See ei olnud selline lugu. Selles loos piisab sellest, et nad saavad lõpuks ometi oma armastuse. Selline armastus ei sure iialgi.
Mida teie lõpust arvate?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar