23 september 2013

Nicholas Sparks "A Walk to Remember"

240 lehekülge
Every April, when the wind blows from the sea and mingles with the scent of lilacs, Landon Carter remembers his last year at Beaufort High. It was 1958, and Landon had already dated a girl or two. He even swore that he had once been in love. Certainly the last person in town he thought he'd fall for was Jamie Sullivan, the daughter of the town's Baptist minister. 

A quiet girl who always carried a Bible with her schoolbooks, Jamie seemed content living in a world apart from the other teens. She took care of her widowed father, rescued hurt animals, and helped out at the local orphanage. No boy had ever asked her out. Landon would never have dreamed of it. 
Then a twist of fate made Jamie his partner for the homecoming dance, and Landon Carter's life would never be the same. Being with Jamie would show him the depths of the human heart and lead him to a decision so stunning it would send him irrevocably on the road to manhood...


Väga pikka aega olen kuulnud/lugenud lauseid stiilis "kui sa Sparksi raamatuid lugenud pole, siis sa ei tea, mis on romantiline kirjandus". Nüüd siis vist peaksin teadma?

Igatahes pole ma mitte kunagi varem nii konkreetset armastuslugu lugenud. Puhast ja lihtsat armastuslugu - sellist, mis räägib rohkem kui 200 lehekülge järjest sellest, kuidas kaks inimest üksteisesse armuvad. Konkreetseid dialooge on selles loos vähe, pigem käibki kõiki sirgjooneliselt minevikku meenutades, et tollal oli nii ja naa... Väga ilus lugu oli. Tõsiselt, mul polegi väga palju muud öelda.

Ilmselt on suurem osa inimestest näinud ka raamatul põhinevat filmi, mis pole tegelikult üldse nii kaunis kui raamatus olev lugu, aga mõjub sellegipoolest väga hingematvalt ja sügavalt. Need on lihtsalt sellised kurva lõpuga lood, mis vajutavad inimeses täpselt neid nuppe, millest meil enamuse ajast aimugi pole. Film oli hea ja raamat oli hea, aga sellegipoolest võtaksin ma neid kahe eraldiseisva loona. Miks? Sest kuigi raamat ja film on väga sarnased, siis puudub filmil taoline sügavus, mis raamatul. Jah, film oli hea, aga pärast raamatu lugemist ei mõju see enam nii hingekriipivalt (muide, see on üks minu lemmikumaid filme).

Jumalat on selles raamatus kahtlemata väga palju. Ma polegi lugenud ühtegi teist sellist raamatut, kus nii palju Jumalat sees oleks. Paljudes raamatutes leidub seda küllaltki mõõdukas koguses, aga siin oli see üks põhilistest märksõnadest, üheks loo keskteeks ja põhiteemaks. Kujutan ette, et ainult Piiblis on vist rohkem Jumalat.... Aga kummalisel kombel kogu see usuteema mind ei häirinud (vahel kipub see segama kogu raamatu üldist tegevust). Seekord kohe üldse mitte. Sageli ajab kõvasti väiksem kogus antud tegelase kummardamist raamatust isu täis, aga selles raamatus Temast ilma ei saanud, see pidi olemas olema. See andis inimestele mingi tugipunkti ja toetuspinna, lootuse ja kindlustunde, et vähemalt millessegi siin ilmas saavad nad uskuda. Ja mõne jaoks on see väga oluline - antud hetkel siis raamatu põhitegelaste jaoks. 

Raamatu tegevus toimub tegelikult üldse aastatel 1958-59, filmis toimub tegevus teatavasti 1990ndate alguses. Muide, Nicholas Sparks kirjutas raamatu inspireerituna oma õe loost, see oli siis midagi sarnast Jamie Sullivani loole (isegi abielu).

Kindlasti - KINDLASTI - loen veel mõne Nicholas Sparksi armastusloo läbi, aga millal, seda ei tea, sest üldiselt selliste lugude järgi mul igal ajal isu ei ole. Need kummalised lugemishood tulevad nagu välk selgest taevast - loeks nüüd midagi lühikest, aga populaarset. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar