24 september 2013

Richelle Mead "Succubus Blues"

358 lehekülge
When it comes to jobs in hell, being a succubus seems pretty glamorous. A girl can be anything she wants, the wardrobe is killer, and mortal men will do anything just for a touch. Granted, they often pay with their souls, but why get technical?
But Seattle succubus Georgina Kincaid's life is far less exotic. At least there's her day job at a local bookstore--free books; all the white chocolate mochas she can drink; and easy access to bestselling, sexy writer, Seth Mortensen, aka He Whom She Would Give Anything to Touch but Can't.
But dreaming about Seth will have to wait. Something wicked is at work in Seattle's demon underground. And for once, all of her hot charms and drop-dead one-liners won't help because Georgina's about to discover there are some creatures out there that both heaven and hell want to deny. . .

Georgina Kincaid raamatusarja kuuluv esimene osa oli... üllatavalt hea. Alguses, nii esimesed 30 lehekülge, ei saanud ma end kuidagi vedama. Vähemalt kümme korda käis peast läbi mõte, et panen käest ära, panen käest ära. Aga ei pannud. Väga hea, et ei pannud, sest Richelle Mead kirjutab tegelikult väga hästi ja ma teadsin, et päris kindlasti lähevad asjad (minu jaoks) mingil hetkel huvitavamaks. Muud moodi Richelle Meadiga eriti olla ei saagi, ma ei tea tema poolt ühtegi igavat raamatut. See väike kannatustera tasus end ära, sest raamat oli hea ning ütleksin, et lausa kütkestav.

Paar kuud tagasi lugesin seda poppi ja naljakat „Fifty Shades of Grey“ asja, tähendab, see ei oleks pidanud naljakas olema, aga jah... Igatahes, Richelle Mead oskab selliseid asju palju huviäratavamalt kirjutada, kui saate aru, mida mõtlen. Need kaks raamatut on täiesti erinevad ning pole sama kaliibriga ja samale lugejaskonnale kirjutatud, aga minu jaoks on valik selge - selge siis selles mõttes, et kumb seksikam oli. Ilmselgelt mitte piitsad.

Igatahes, Georina Kincaid on succubus – surematu olend, kes toitub meestest. See on siis lihtsalt öelduna. Selles maailmas on vampiirid, deemonid, inglid ja kõike muud sellist, aga eriti lahe on see, et nad näivad armsalt koos eksisteerivat ja üksteist sallivat, mõndade vahel on koguni liikidevaheline sõprus ja armastus. Väga armas on see, et üks vampiir näikse dieeti pidavat ja isegi rasvaimu kaaluvat kuna jah, teadagi, vampiiri välimus jääb selliseks nagu ta oli muutumise hetkel. Noh, ja kes siis tahaks mitu sajandit järjest olla lisakilodega ja kiilanev neljakümnedates meesterhavas?

Tegevust oli raamatus palju. Isegi mingit sorti armukolnurk oli (!?!), mis mind tavaolukorras võib-olla natukene häiriks, aga taaskord oli tegelikult algusest peale selge, kelle peategelane valib ja taaskord oli algusest peale ilmne, et teine valik osutub kurjajuureks. Pealegi polnud tegu tavalise armukolmnurgaga kuna hoiatuse peale, et  pahalane võtab sihikule Georgina  poiss-sõbra, asus naine enam-vähem kõiki enda meestuttavaid kokku koguma, sest ta ei mõistnud, kes tema väidetav poiss-sõber olema peaks. Kõik on väga ettearvatav või on tegemist kuuenda silmaga, ei tea, aga põnev oli sellegipoolest. Võtan peatselt ka teise osa ette ja jääb vaid loota, et põnevust jätkub ka ülejäänud sarja viite (!!!!!!!) raamatusse. Oeh.

Aga ausalt öeldes. Mul on seeriatest kõrini, üldse ei tea miks neid pidevalt ette võtan.


Sisuhinne: 7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar