25 oktoober 2013

Arthur Golden "Geiša memuaarid"

597 lehekülge
«Geiša memuaarid» viib meid maailma, kus välimus on üle kõige, kus tütarlapse neitsilikkus müüakse oksjonil kõige kõrgema pakkumise tegijale, kus naisi õpetatakse võimumehi tüssama ning kus armastus põlatakse pelgaks näivuseks. Nitta Sayuri räägib elutarkuse keeles ning lummava siirusega oma elust geišana.

Enne selle raamatu lugemist vaatasin ära ühe dokumentaalfilmi geišade kohta, tänapäeva geišade kohta. Mis seal siis ikka – väljasurev kunst, eluviis, aga mitte midagi eriti ulmelist. Raamatu tegevus toimub aga enne ja pärast sõda ning on palju eksootilisem, raskem ja huvitavam. Mind hämmastas kui hästi suutis autor edasi anda geišade nõtkust, kombekust ja traditsioone. See oli juba midagi. Arvestades seda, et autoril endal pole tegelikkuses suurt kokkupuudet geišakultuuriga ja on kogu selle raamatu lihtsalt hoolika taustatöö ja intervjuude põhjal kokku pannud, on ta suutnud luua küllaltki tõetruu pildi geišade elust. Ma ei tea kui palju sellest, ja kas üldse midagi, oli liialdatud või vale, aga see raamat on ilukirjanduslik teos ja selleks ta ka jääb.

Teosena oli see väga mahlakas, detailide- ja metafoorirohke, kaunis ja kurb. Mind on juba aastaid ja aastaid huvitanud idamaine kultuur, aga ma ei hakka seda ilmselt iialgi täielikult mõistma. Tõneäoliselt ükski inimene väljapoolt ei saaks seda täielikult mõista, nii erinev on see läänemaailmast... Peategelelaseks on tüdruk, kes müüakse üheksa aastaselt Kyotosse geišaks, seal saab ta tunda igasuguseid erinevaid vaimseid, füüsilisi ja majanduslikke raskusi. Kogu lugu kestab aastaid, aga kulmineerub siis, kui ta on umbes 30-aastane, saades kokku enda elu tõelise armastusega.


See oli tore lugu ja mulle meeldis, kuidas seda jutustatud oli. Kahjuks tundsin mingil põhjusel pidevalt, et seda pole kirjutanud inimene, kes asja tunneb. Ei teagi miks, aga pisut selline võõrapärane maik oli küljes. Muidu meeldis küll, nüüd tahaks selle raamatu põhjal vändatud filmi ka vaadata. 

22 oktoober 2013

Maggie Stiefvater "Kaarnapoisid"

399 lehekülge
Blue selgeltnägijaist ema, tädid ja nõbud ennustavad tüdrukule hirmsat tulevikku – kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb. Blue ei usu seda ennustust, aga kui ta sõbruneb kaarnapoistega, kohaliku erakooli rikaste õpilastega, ning siseneb nende kummalisse ja pahaendelisse maailma, näib hirmus tulevikuennustus täitumisele lähemal kui eales varem. „Kaarnapoisid” on neljaosalise raamatusarja „Cabeswateri kroonikad” esimene raamat.

Minu jaoks on see Maggie Stiefavetrilt neljas raamat, mida lugenud olen ja pea endiselt pettuma. Ta kirjutab lihtsalt nii hästi.

Seekord polnud tegelasteks mitte libahundid, vaid ennustajad ja tavalised inimesed, kes ostsid üleloomulikke asju. Ja üks vaim.

Esiti arvasin, et tegemist on mingi pesuehtsa armastusromaaniga kuna tagakaane tekstilt jäi kõige rohkem meelde lause „kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb“. Sellest oli tegelikult vähe juttu ja polnud selles osas veel üldse nii oluline, sest mingit romantikaliini Blue siin ajama ei hakanud. Aga karta on, et kui see romantikaliin tuleb, siis ikka kolmnurgaga...

Igatahes, jutt mulle meeldis ja tegevustik oli tihe. Stiefvater on taaskord suutnud kirjutada fantaasia- ja ulmemaailmas nii tavalisena tunduval teemal väga huvitavalt ja kaasahaaravalt, et paratamatult tekib kohe soov järgmine raamat haarata...

Siust siis nii palju, et põhilisteks tegelasteks on Blue koos oma ema ja tolle veidrate majakaaslastega, kaarnaposid, kes käivad uhkes eliitkoolis ja esmapilgul kõik erineva eemale peletavad. Seda toredam, et nad Blue nii iseenesestmõistetavana kampa võtsid, nad sobivad. Täpsemalt uurivad need samad kaarnapoisid ühe erilise entusiasti Gansey eestvedamisel müstilist jõujoont/laibajoont, juhtumisi omab Blue selles vallas pisut teadmisi ja nõnda nad siis koos kõik tegutsevadki, alati mitte kõige sõbralikumalt, aga pinget peab ka olema.


Minule meeldib ja jään hoolega teist osa ootama. 

16 oktoober 2013

Zana Muhsen & Andrew Crofts "Müüdud - Tänapäeva orjuselugu"

Müüdud
328 lehekülge
Birminghamis sündinud ja üles kasvanud viieteistkümneaastane Zana Muhseni ja tema noorema õe Nadia kõrvus kõlas kuuenädalane koolivaheajareis Põhja-Jeemenis elavate sugulaste juurde nagu muinasjutt. Puhkusereisist sai aga õudusunenägu. Kohalejõudnud, avastasid Zana ja Nadia, et isa oli nad sõna otseses mõttes mehele müünud, ning neist said abitud vangid. Tütarlapsed pidid kannatama vägistamisi ja peksu, elama kivimajas, mille seinad olid vooderdatud sõnnikuga ja kus polnud veevärki ning sünnitama oma lapsed kohutavates oludes. Pärast kaheksa aastat kestnud virelust õnnestus Zanal Jeemenist põgeneda ja tema põgenemise lugu sattus kogu maailma ajalehtede esiküljele. Aasta hiljem otsustas ta oma piinava loo koos kirjanik Andrew Croftsiga täielikult paberile panna. Aastal 1991 esmakordselt ilmudes kerkis see raamat kohe paljude edetabelite tippu.

Jälle üks selline lugu, mida oli vaja rääkida. See ei tundunud mulle millegipärast nii kaasahaarav ja kaastunnet tekitav kui „Kõrbelill“, aga sellegipoolest elasin ma Zanale ja Nadiale väga kaasa. Päriselt, mis maailm see on? Kuidas sellised inimesed ja ühiskonnad ikka olemas on ja millal see ometi kõik muutub? Ma ei tea... vastik on lugeda, et mõned inimesed pole harilikust prussakastki paremad.

Zana ja Nadia on õed, kelle isa nad oma sünnimaale Jeemenisse pruutideks ära müüs. Eriti silmakirjalik käitumine tema poolt, arvestades seda, et ta isegi ei suutnud seal elada, aga mis teha, need kolmanda mailma mehed, ei olegi mehed suure algustähega nagu mulle tundub. Sitikad on.
Alates selles hetkest, kui õed oma saatusest teada said, hakkasid nad mõtlema väljapääsu poole. Väljapääs saabus esialgu ainult ühele õele Zanale  ja sedagi umbes kaheksa aastat hiljem, vahepeal oli ta jõudnud saada emaks, Nadia aga juba kahekorseks emaks (mul läks tegelikult lõpus juba lugemine sassi, võib-olla oli rohkem lapsi).

Lugu oli ääretult detailne ja kohati oli seda emotsionaalselt väga kurnav lugeda. Sellegipoolest üritasin ma selle ühe jutiga läbi saada... Tegin netis veidi ka järeltööd ja sain üsna mitteusaldusväärsetest allikatest teada, et mõneaasta taguste andmete kohaselt oli ka Nadia koos oma saja lapse ja vägivaldse mehega lõpuks Inglismaale jõudnud. Nadia aga on vabadusetaju täielikult ära kaotanud ning istub ka Inglismaal olles oma mehe ja tolle perekonna vägivaldse võimu all... Pole imestada, suurema osa oma elust on ta ju juba alandlik moslem olnud. Ma ei tea kui tõene see info on, aga tahaks loota, et vähemalt Inglismaal on ta tagasi, sest ilmselgelt pole seal sellist töörügamist nagu Jeemenis. Vist oli ka jutuks see, et Marcus on ka Inglismaal ja üritab taastada suhteid oma emaga..


Tegelikult ütleb kogu raamatu tagakaanel olev jutuke ära, millest raamat räägib, raamatust on sellest lihtsalt eriti detailselt juttu. Paneb lihtsalt imestama kui palju valetamist ja vassimist maailmas on...

15 oktoober 2013

Jenny Downham "Enne kui ma suren"

304 lehekülge
Kuueteistaastane Tessa Scott põeb juba neljandat aastat rasket haigust ja teab, et tal on jäänud elada vaid mõned kuud. Tal on nimekiri asjadest, mida ta kindlasti teha tahab. Näiteks soovib ta saada kuulsaks, rikkuda kõiki reegleid ning… olla kordki elus tõeliselt armunud. Nimekirja järgimine toob kaasa üksjagu äpardusi, aga tänu uutele kogemustele tunneb ta end elusamana kui kunagi varem.
„Enne kui ma suren“ on ainulaadne ja erakordne, imetlusväärse siirusega kirjutatud lugu tüdrukust, kelles pulbitseb soov elada – olla, minna, teha, kogeda… võttes igast päevast viimast.

Tessal on elada ainult mõned kuud ja ta vihkab seda. Kes ei vihkaks?
Mõned tüüpsituatsioonid, mis taolises raamatus olema peavad - seks, armastus, narkootikumid, viimaste soovide nimekiri, viha elu ja elavate vastu, viha surma vastu ja kõik see teema kokku plätserdatud ühte küllaltki kaunisse raamatusse.

Tessa koostab nimekirja asjadest, mida ta teha tahab. Ta jõuab need asjad tehtud, aga nagu tavaks, pikeneb nimekiri iga päevaga täiesti tavaliste asjade võrra – olla kohal, kui parima sõbranna laps sünnib, olla kohal kui kevadlilled õitsema hakkavad, olla kohal kui.. jne.

Minuarust on selle raamatu võlu lihtsus ja siirus, selle elulähedus ja reaalsus. Kurb raamat oli vist, aga mind kurvaks ei teinud, ei teagi miks.


Väga meeldis.

14 oktoober 2013

Elo-Maria Roots "Vaimude jaam"

Vaimude jaam
480 lehekülge
Elo-Maria Rootsi noorsooromaanis pöörab presidendi teismeline tütar pahupidi mitte ainult ühe väikese maakooli ja alevi elu, vaid lammutab kogu haridussüsteemi alustugesid. Pealekasvavad põlvkonnad omandavad „varjatud õppekava” raames irratsionaalsuse põhikursuse, mis sunnib neid kahtlema iseendas, täiskasvanutes, „süsteemis” või kõiges korraga. Haarava tegevustikuga lugu keskendub haridussüsteemile kui vaimude jaamale, kus pole teada, kas rong ülepea tulebki, kuid kus ametnikud müüvad endiselt pileteid eikuhugi.

See ei ole minu n-ö tavaline raamatuarvustus, vaid autoriga kaasarääkimine ja mingil määral nõustumine. Käisin kuulamas mitte just raamatuesitlust, vaid pigem arutlust antud raamatu ühel põhiteemal – haridussüsteem, selle probleemid, piiritletus ja maailma ühtne nägemus haridusest kui väga kindlast ja konkreetsest teemast. Elo-Maria rääkis põgusalt raamatu kirjutamise põhjusest ja mulle meeldis väga viis, kuidas ta vastas lihtsalt (mitte sõna-sõnalt), et ühendas oma kaks kirge. Loominguline kirjutamine ja soov kaasa rääkida haridust puudutavatel teemadel – pärast nelja aastat sündiski raamat „Vaimude jaam“. Huvilistel soovitan netis ringi surfata ja otsida artikleid antud raamatu teemadel, mõned on väga head.

Üldiselt on raamatu autor väga kindlalt selle poolt, et haridussüsteem peaks olema palju vabam ja õpilastel/õpetajatel peaks olema suurem vabadus õppida/õpetada nii nagu nad ise heaks arvavad. Idees on see loomulikult hea, Elo-Maria tõi paar kooli konkreetselt näideteks, aga laiemas mastaabis on see veel tegelikult utoopia. Seda seletab kindlasti ka see, et Elo-Maria ei osanud päris täpselt vastata küsimustele, mida ta ise teeks, et kõike muuta. Midagi ta vastas, aga see kõlas natukene liiga häguselt.. lõpuks ei saanudki aru, mis see vastus täpselt oli. Kui palju muud peab enne muutuma, et asjad koolis saaksid minna selliseks, et kõigil oleks seal tahtmine päriselt olla? Muide, autori publikuks olid kaks üheksandat klassi ja nad ilmsestasid väga ilusti seda, mille vastu Elo-Maria Roots oma avaldustega võidelda tahab. Ma ütleks, et nad olid natukene nagu zombid (paha analoog võib-olla, aga nad nägid sellised välja küll). Küsiti midagi, siis vaadati arglikult maha, mõnel üksikul ilmselt mõte liikus küll, aga vastata ei julgetud. Õpetaja üritas valjult ja kindlameelselt õpilasi vastama utsitada, aga selle peale vajusid lapsed justkui sügavamale kuskile ei-huvita-maale. Miks peab vastama? Selle eest mingit positiivset hinnet ju ei saa, võis mis? Sellest läks lahti elav arutelu (tähenduses, et Elo-Maria rääkis ja mõni üksik noogutas, paar vanemat kuulajat arutlesid kaasa ja üheksandikud peamiselt mängisid oma nutikates telefonides), et lapsed ei oska iseseisvalt mõelda, sest juba esimesest klassist alates mõeldakse kõik asjad nende eest ära. Suurt kriitikat sai ka õpetajate õpetamismeetod (tigedate nägude kirjandusõpetajad seisid kõrval ja olid valmis igale sõnale midagi vastu ütlema), aga lõppude lõpuks lepiti kokku, et ega õpetajad ei saagi õpetamismeetodit ise valida, sest ka neile on kõik ette kirjutatud. Nagu mingi ahelreaktsioon, mille vahelt on raske või siis üldse võimatu välja hüpata.

Üldiselt ajas kogu see „arutlus“ mulle suure haigutuse peale, sest sellise publikuga ei saa midagi eriti tarka peale hakata. Idee ise on oma algfaasis päris hea ja nõuaks suuremat tähelepanu, mida paraku ühed pidevalt unised 15-aastased anda ei suuda. Minu arvates oli väga armas see, et Elo-Maria nõuab noortelt mässu. Mässake praeguse ühiskonna vastu, sest muidu ei muutu midagi! See oligi vist põhiline sõnum, sest kes see ikka midagi muutma hakkab, kui need muutjad pole ise kannatajad olnud. Praeguses suhteliselt apaatses ja iga asjaga nõustuvas ühiskonnas leidub lõpuks ikka mõni üksik pärl, kes üldisele voolule vastu liigub... Ehk on neid ühel päeval nii palju, et sellest piisab ja muutused võivad alata? Aga enne peaks õige pisut arenema, sest üsna tüüpiline see, et asjadest on arusaam olemas küll, aga neid põhjendada ei osata. 

Minu jaoks pole see teema võib-olla nii huvitav kui võiks, sest mulle meeldis koolis käia ja minule meeldis see nii nagu oli. Ma aitan teistel sellele innukalt kaasa rääkida, sest uued ideed ja algatused mulle üldiselt meeldivad, aga ise jään selles osas suhteliselt erapooletuks. Ma ei ole vanades tavades kinni ja kui leidub piisavalt põhjendusi, miks teistmoodi on parem, siis miks mitte? Ühes asjas ma konkreetselt ei nõustu – vabadus ei tähenda, et peaks puuduma kasvatus, vabadus ei tähenda vastutuse puudumist. Minu jaoks on vabadus privileeg, mis tuleb välja teenida. Sellepärast arvan, et vabadest koolidest on meie ühiskonnas natukene vara rääkida, inimesed peaksid enne paaris asjas selgusele jõudma ja selleks kulub võib-olla mitu inimpõlve aega... edu sellega igatahes. Algus on vist tehtud, jah?

Muide, autor ise tõi vabade koolide näidetena välja kolm kooli, mis asusid vastavalt Inglismaal, Rootsis ja Venemaal. Nendes koolides kehtib siis selline meetod, et õpilased ise otsustavad ja vatavad, mida õppida tahavad, neid ei sunni mitte keegi ja põhimõtteliselt teevad nad mida tahavad.

Elo-Mariale soovin igatahes edu oma algatustes, isegi kui need minule kohati liiga äärmuslikud ja ekstreemsed tunduvad. Vähemalt on tema mõelnud millelegi, mida võiks muuta ja räägib sellest avalikult, mitte ei kükita nurgas ja ei kritiseeri kulisside tagant anonüümselt. 

Raamatut soovitan lugeda ka neil, keda see haridusteema suhteliselt külmaks jätab, sest raamat ise oli kirjutatud väga sujuvalt ja kaasahaaravalt.

07 oktoober 2013

Joss Stirling "Usu endasse, Crystal"

Usu endasse, Crystal
240 lehekülge
„Ma tulen sinu juurde tagasi, mis ka ei juhtuks...“
Kui saatus ristab Crystal Brooki ja Xav Benedicti teed, on olukord plahvatusohtlik – niivõrd sobimatud näivad nende iseloomud esmapilgul. Kui aga nende lähedased Veneetsias perekondlikuks suursündmuseks kokku tulevad, leiab salakaval vaenlane võimaluse rünnata. Xav ja Crystal peavad ühendama jõud, et päästa armastatud inimesed, ning avastavad saladuse, mis seob nad igaveseks...
„Usu endasse, Crystal“ on kolmas raamat vendade Benedictide lugudest. Varem on Joss Stirlingilt ilmunud raamatud „Ma leian su, Sky“ ja „Viin su endaga. Phoenix“.

Benedictide saaga viimane raamat siis. Selle raamatu lugemise aeg korraks tuli küll selline mõte, et aitab küll. Kõik kolm osa on olnud enam-vähem identsed ja sarnaste sisuliinidega. Poisid leiavad oma hingekaaslased, tüdrukud üritavad veel viimase minutini vältida igasugust kokkupuudet antud tüüpidega, lõpuks tulevad kõik mõistusele ja leiavad, et asi on õige. Pärast seda järsku ja äkilist üksteise avastamist hakkavad tüdrukud enda võimeid testima ja nii puhta juhuslikult tuleb mingi selline situatsioon, kus on vaja oma elu eest võidelda. Kogu selle võitluse käigus avaldub, et tüdrukud on ikka eriti võimekad. Lõpus teevad kõik tüdrukud  raamatus lõpus vähemalt ühe lolli ja kangelasliku teo, mille pärast nad poistelt tugevalt riielda saavad, stiilis ma-ei-kujuta-oma-elu-ilma-sinuta-ette jne. Ja siis võidab armastus ja kõik on hea. Päriselt, kõik kolm raamatut on nii.

Õnneks vist sai autor ka aru, et kuskilt jookseb piir ja otsustas, et see jääb viimaseks (mis vähemalt viimaseid andmeid puudutab). Viimase loo nimitegelane Crystal paneb loole hea punkti, ta on hingeledja ehk siis suudab vaevata leida savandi hingekaaslase. Põhimõtteliselt teeb ta viimasel kolmel leheküljel enam-vähem kindlaks ka teiste vendade hingekaaslased...

Päris tore oli, aga kolmas osa sellest saagast tundus küll juba naukene palju.