14 oktoober 2013

Elo-Maria Roots "Vaimude jaam"

Vaimude jaam
480 lehekülge
Elo-Maria Rootsi noorsooromaanis pöörab presidendi teismeline tütar pahupidi mitte ainult ühe väikese maakooli ja alevi elu, vaid lammutab kogu haridussüsteemi alustugesid. Pealekasvavad põlvkonnad omandavad „varjatud õppekava” raames irratsionaalsuse põhikursuse, mis sunnib neid kahtlema iseendas, täiskasvanutes, „süsteemis” või kõiges korraga. Haarava tegevustikuga lugu keskendub haridussüsteemile kui vaimude jaamale, kus pole teada, kas rong ülepea tulebki, kuid kus ametnikud müüvad endiselt pileteid eikuhugi.

See ei ole minu n-ö tavaline raamatuarvustus, vaid autoriga kaasarääkimine ja mingil määral nõustumine. Käisin kuulamas mitte just raamatuesitlust, vaid pigem arutlust antud raamatu ühel põhiteemal – haridussüsteem, selle probleemid, piiritletus ja maailma ühtne nägemus haridusest kui väga kindlast ja konkreetsest teemast. Elo-Maria rääkis põgusalt raamatu kirjutamise põhjusest ja mulle meeldis väga viis, kuidas ta vastas lihtsalt (mitte sõna-sõnalt), et ühendas oma kaks kirge. Loominguline kirjutamine ja soov kaasa rääkida haridust puudutavatel teemadel – pärast nelja aastat sündiski raamat „Vaimude jaam“. Huvilistel soovitan netis ringi surfata ja otsida artikleid antud raamatu teemadel, mõned on väga head.

Üldiselt on raamatu autor väga kindlalt selle poolt, et haridussüsteem peaks olema palju vabam ja õpilastel/õpetajatel peaks olema suurem vabadus õppida/õpetada nii nagu nad ise heaks arvavad. Idees on see loomulikult hea, Elo-Maria tõi paar kooli konkreetselt näideteks, aga laiemas mastaabis on see veel tegelikult utoopia. Seda seletab kindlasti ka see, et Elo-Maria ei osanud päris täpselt vastata küsimustele, mida ta ise teeks, et kõike muuta. Midagi ta vastas, aga see kõlas natukene liiga häguselt.. lõpuks ei saanudki aru, mis see vastus täpselt oli. Kui palju muud peab enne muutuma, et asjad koolis saaksid minna selliseks, et kõigil oleks seal tahtmine päriselt olla? Muide, autori publikuks olid kaks üheksandat klassi ja nad ilmsestasid väga ilusti seda, mille vastu Elo-Maria Roots oma avaldustega võidelda tahab. Ma ütleks, et nad olid natukene nagu zombid (paha analoog võib-olla, aga nad nägid sellised välja küll). Küsiti midagi, siis vaadati arglikult maha, mõnel üksikul ilmselt mõte liikus küll, aga vastata ei julgetud. Õpetaja üritas valjult ja kindlameelselt õpilasi vastama utsitada, aga selle peale vajusid lapsed justkui sügavamale kuskile ei-huvita-maale. Miks peab vastama? Selle eest mingit positiivset hinnet ju ei saa, võis mis? Sellest läks lahti elav arutelu (tähenduses, et Elo-Maria rääkis ja mõni üksik noogutas, paar vanemat kuulajat arutlesid kaasa ja üheksandikud peamiselt mängisid oma nutikates telefonides), et lapsed ei oska iseseisvalt mõelda, sest juba esimesest klassist alates mõeldakse kõik asjad nende eest ära. Suurt kriitikat sai ka õpetajate õpetamismeetod (tigedate nägude kirjandusõpetajad seisid kõrval ja olid valmis igale sõnale midagi vastu ütlema), aga lõppude lõpuks lepiti kokku, et ega õpetajad ei saagi õpetamismeetodit ise valida, sest ka neile on kõik ette kirjutatud. Nagu mingi ahelreaktsioon, mille vahelt on raske või siis üldse võimatu välja hüpata.

Üldiselt ajas kogu see „arutlus“ mulle suure haigutuse peale, sest sellise publikuga ei saa midagi eriti tarka peale hakata. Idee ise on oma algfaasis päris hea ja nõuaks suuremat tähelepanu, mida paraku ühed pidevalt unised 15-aastased anda ei suuda. Minu arvates oli väga armas see, et Elo-Maria nõuab noortelt mässu. Mässake praeguse ühiskonna vastu, sest muidu ei muutu midagi! See oligi vist põhiline sõnum, sest kes see ikka midagi muutma hakkab, kui need muutjad pole ise kannatajad olnud. Praeguses suhteliselt apaatses ja iga asjaga nõustuvas ühiskonnas leidub lõpuks ikka mõni üksik pärl, kes üldisele voolule vastu liigub... Ehk on neid ühel päeval nii palju, et sellest piisab ja muutused võivad alata? Aga enne peaks õige pisut arenema, sest üsna tüüpiline see, et asjadest on arusaam olemas küll, aga neid põhjendada ei osata. 

Minu jaoks pole see teema võib-olla nii huvitav kui võiks, sest mulle meeldis koolis käia ja minule meeldis see nii nagu oli. Ma aitan teistel sellele innukalt kaasa rääkida, sest uued ideed ja algatused mulle üldiselt meeldivad, aga ise jään selles osas suhteliselt erapooletuks. Ma ei ole vanades tavades kinni ja kui leidub piisavalt põhjendusi, miks teistmoodi on parem, siis miks mitte? Ühes asjas ma konkreetselt ei nõustu – vabadus ei tähenda, et peaks puuduma kasvatus, vabadus ei tähenda vastutuse puudumist. Minu jaoks on vabadus privileeg, mis tuleb välja teenida. Sellepärast arvan, et vabadest koolidest on meie ühiskonnas natukene vara rääkida, inimesed peaksid enne paaris asjas selgusele jõudma ja selleks kulub võib-olla mitu inimpõlve aega... edu sellega igatahes. Algus on vist tehtud, jah?

Muide, autor ise tõi vabade koolide näidetena välja kolm kooli, mis asusid vastavalt Inglismaal, Rootsis ja Venemaal. Nendes koolides kehtib siis selline meetod, et õpilased ise otsustavad ja vatavad, mida õppida tahavad, neid ei sunni mitte keegi ja põhimõtteliselt teevad nad mida tahavad.

Elo-Mariale soovin igatahes edu oma algatustes, isegi kui need minule kohati liiga äärmuslikud ja ekstreemsed tunduvad. Vähemalt on tema mõelnud millelegi, mida võiks muuta ja räägib sellest avalikult, mitte ei kükita nurgas ja ei kritiseeri kulisside tagant anonüümselt. 

Raamatut soovitan lugeda ka neil, keda see haridusteema suhteliselt külmaks jätab, sest raamat ise oli kirjutatud väga sujuvalt ja kaasahaaravalt.

1 kommentaar:

  1. Tore :) Aga täpsustan mõningaid asju. Küsimusele, kuidas ma kooli muudaksin, ei saanud ma anda konreetset vastust, sest õpetaja küsimus ei olnud üldine, vaid väga kitsas: kui ma valiksin su praegu Tartu volikokku, mida sa siis muudaksid? Sellele on tõesti raske vastata, sest volikogu liikmena ma erilisi väljavaateid sisulisteks muutmisteks ei näe. Kui mul oleks piiramatult võimalusi, teaksin ma täpselt, kuidas ma kooli muudaksin. :)
    Teiseks - ka mina ei nõustu, et vabadus tähendab vastutuse puudumist. Risti vastupidi ja sellest räägin ka raamatus.
    Aga see üheksandike kohalolu oli jah tüüpiline illustreeriv pilt antud teemale :D

    VastaKustuta