22 oktoober 2013

Maggie Stiefvater "Kaarnapoisid"

399 lehekülge
Blue selgeltnägijaist ema, tädid ja nõbud ennustavad tüdrukule hirmsat tulevikku – kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb. Blue ei usu seda ennustust, aga kui ta sõbruneb kaarnapoistega, kohaliku erakooli rikaste õpilastega, ning siseneb nende kummalisse ja pahaendelisse maailma, näib hirmus tulevikuennustus täitumisele lähemal kui eales varem. „Kaarnapoisid” on neljaosalise raamatusarja „Cabeswateri kroonikad” esimene raamat.

Minu jaoks on see Maggie Stiefavetrilt neljas raamat, mida lugenud olen ja pea endiselt pettuma. Ta kirjutab lihtsalt nii hästi.

Seekord polnud tegelasteks mitte libahundid, vaid ennustajad ja tavalised inimesed, kes ostsid üleloomulikke asju. Ja üks vaim.

Esiti arvasin, et tegemist on mingi pesuehtsa armastusromaaniga kuna tagakaane tekstilt jäi kõige rohkem meelde lause „kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb“. Sellest oli tegelikult vähe juttu ja polnud selles osas veel üldse nii oluline, sest mingit romantikaliini Blue siin ajama ei hakanud. Aga karta on, et kui see romantikaliin tuleb, siis ikka kolmnurgaga...

Igatahes, jutt mulle meeldis ja tegevustik oli tihe. Stiefvater on taaskord suutnud kirjutada fantaasia- ja ulmemaailmas nii tavalisena tunduval teemal väga huvitavalt ja kaasahaaravalt, et paratamatult tekib kohe soov järgmine raamat haarata...

Siust siis nii palju, et põhilisteks tegelasteks on Blue koos oma ema ja tolle veidrate majakaaslastega, kaarnaposid, kes käivad uhkes eliitkoolis ja esmapilgul kõik erineva eemale peletavad. Seda toredam, et nad Blue nii iseenesestmõistetavana kampa võtsid, nad sobivad. Täpsemalt uurivad need samad kaarnapoisid ühe erilise entusiasti Gansey eestvedamisel müstilist jõujoont/laibajoont, juhtumisi omab Blue selles vallas pisut teadmisi ja nõnda nad siis koos kõik tegutsevadki, alati mitte kõige sõbralikumalt, aga pinget peab ka olema.


Minule meeldib ja jään hoolega teist osa ootama. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar