16 oktoober 2013

Zana Muhsen & Andrew Crofts "Müüdud - Tänapäeva orjuselugu"

Müüdud
328 lehekülge
Birminghamis sündinud ja üles kasvanud viieteistkümneaastane Zana Muhseni ja tema noorema õe Nadia kõrvus kõlas kuuenädalane koolivaheajareis Põhja-Jeemenis elavate sugulaste juurde nagu muinasjutt. Puhkusereisist sai aga õudusunenägu. Kohalejõudnud, avastasid Zana ja Nadia, et isa oli nad sõna otseses mõttes mehele müünud, ning neist said abitud vangid. Tütarlapsed pidid kannatama vägistamisi ja peksu, elama kivimajas, mille seinad olid vooderdatud sõnnikuga ja kus polnud veevärki ning sünnitama oma lapsed kohutavates oludes. Pärast kaheksa aastat kestnud virelust õnnestus Zanal Jeemenist põgeneda ja tema põgenemise lugu sattus kogu maailma ajalehtede esiküljele. Aasta hiljem otsustas ta oma piinava loo koos kirjanik Andrew Croftsiga täielikult paberile panna. Aastal 1991 esmakordselt ilmudes kerkis see raamat kohe paljude edetabelite tippu.

Jälle üks selline lugu, mida oli vaja rääkida. See ei tundunud mulle millegipärast nii kaasahaarav ja kaastunnet tekitav kui „Kõrbelill“, aga sellegipoolest elasin ma Zanale ja Nadiale väga kaasa. Päriselt, mis maailm see on? Kuidas sellised inimesed ja ühiskonnad ikka olemas on ja millal see ometi kõik muutub? Ma ei tea... vastik on lugeda, et mõned inimesed pole harilikust prussakastki paremad.

Zana ja Nadia on õed, kelle isa nad oma sünnimaale Jeemenisse pruutideks ära müüs. Eriti silmakirjalik käitumine tema poolt, arvestades seda, et ta isegi ei suutnud seal elada, aga mis teha, need kolmanda mailma mehed, ei olegi mehed suure algustähega nagu mulle tundub. Sitikad on.
Alates selles hetkest, kui õed oma saatusest teada said, hakkasid nad mõtlema väljapääsu poole. Väljapääs saabus esialgu ainult ühele õele Zanale  ja sedagi umbes kaheksa aastat hiljem, vahepeal oli ta jõudnud saada emaks, Nadia aga juba kahekorseks emaks (mul läks tegelikult lõpus juba lugemine sassi, võib-olla oli rohkem lapsi).

Lugu oli ääretult detailne ja kohati oli seda emotsionaalselt väga kurnav lugeda. Sellegipoolest üritasin ma selle ühe jutiga läbi saada... Tegin netis veidi ka järeltööd ja sain üsna mitteusaldusväärsetest allikatest teada, et mõneaasta taguste andmete kohaselt oli ka Nadia koos oma saja lapse ja vägivaldse mehega lõpuks Inglismaale jõudnud. Nadia aga on vabadusetaju täielikult ära kaotanud ning istub ka Inglismaal olles oma mehe ja tolle perekonna vägivaldse võimu all... Pole imestada, suurema osa oma elust on ta ju juba alandlik moslem olnud. Ma ei tea kui tõene see info on, aga tahaks loota, et vähemalt Inglismaal on ta tagasi, sest ilmselgelt pole seal sellist töörügamist nagu Jeemenis. Vist oli ka jutuks see, et Marcus on ka Inglismaal ja üritab taastada suhteid oma emaga..


Tegelikult ütleb kogu raamatu tagakaanel olev jutuke ära, millest raamat räägib, raamatust on sellest lihtsalt eriti detailselt juttu. Paneb lihtsalt imestama kui palju valetamist ja vassimist maailmas on...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar