30 november 2013

Jay Asher "Kolmteist põhjust"

Kolmteist põhjust
280 lehekülg
Clay Jensen jõuab koolist koju ning avastab, et talle on saabunud postipakk, milles on kassetilindid. Need on salvestanud Hannah Baker, tema klassiõde ja kiindumuse objekt. Kaks nädalat tagasi tegi Hannah enesetapu.
Hannahi hääl räägib lintidel, et on kolmteist põhjust, miks ta otsustas end tappa. Üks neist põhjustest on Clay. Kui ta lindi lõpuni kuulab, saab ta teada, miks.
Clay kuulab, mida Hannahil on öelda, ning see muudab tema elu igaveseks.

Üks nendest raamatutest, mida viimasel ajal tohutu populaarsus saatnud on, aga milles mina mitte midagi põnevat ei näe. Olgu, saan aru, et noorte probleemidele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, tuleks märgata inimest enda kõrval jne. Kõike seda selleks, et ei juhtuks nii nagu raamatus. Mõnel inimesel on tõesti sellised probleemid ja mured, millest ei näi kuidagi olevat võimalik üle saada, aga... Aga jeerum, küll see oli vast mõttetu hala.

Kuna ma olen ka ise pubekaea üle elanud (jumal tänatud, et see läbi on), siis ma mäletan selgelt, et jah, teismelisena tundubki kõik miljon korda hullem ning jah, mingid mõttetud kuulujutud ja tühine klatš viivadki väga endast välja, aga selleks, et end nõnda rivist välja lasta viia, peab ikka eriti nõrk inimene olema. Punkt. Nii on. Ma ei taha üldistada, inimesi on igasuguseid, aga paraku tolle raamatu Hannah Bakeri puhul ma küll mingeid märkimisväärseid põhjusi ei leidnud. Ta isoleeris end ise, ta mõtles suurema osa asjad kolm korda hullemaks, kui need reaalselt olid ja ta lasi seda kõike ise endale teha. Tal polnud selgroogu, näilises tähenduses siis. Jah, ta hakkas vastu, alguses, aga andis üsna ruttu alla ja enamasti lihtsalt mõtles enda peas asju välja. Kes, kurat, peaks sinu pähe nägema?? Olgu, paar viimast põhjust (spoiler: vägistamise pealt nägemine ja õnnetus, mis viis surmani) olid küll üsna rängad, aga mitte midagi sellist, millest ei võiks õigeid vahendeid kasutades üle saada. Selliseid asju juhtub iga päev, inimesed, rääkige, mitte ärge oodake, et keegi su juukselõikuse tähendust peab lahti mõtestama, idiootsus ju.

Ma ei näe mingeid erilisi põhjusi, miks see teismeline oleks pidanud end ära tapma, aga seda ta tegi ja noh, las tema lähedased siis elavad teadmisega, et nad polnud piisavalt head ühe puberteediku jaoks. Idee iseenesest on hea, ma mõtlen raamatu, mitte enesetapu. Siiski ei tundnud hetkekski, et oleksin tüdrukule kaasa tundnud, kahju oli mul hoopiski noormehest, kes neid kassette kuulama pidi. Milleks peaks üks enesetapu teinud tüdruk neid saatma inimesele, kellel pole suurt mingit asja kogu selles sündmusteahelas. Aa, tegelikult üks hetk oli, kus talle kaasa tundsin. See oli siis, kui ma aru sain, et ta ise ei saagi aru, et seda kutsutakse puberteediks ja eluks, mitte surmaotsuseks.

Seega, minu jaoks üsna ebaloogiline ja mõttetu raamat. Hästi, kui kellelegi meeldib (tohutut populaarsust arvestades olen ma ilmselt vähemuse hulka kuuluv), siis tore, aga minule ei meeldi haletsust nõudvad raamatud. Kui keegi tahab nüüd vastu väita, et vähihaigete laste raamatud on sarnased haletsust nõudvad, siis julgen tungivalt mitte nõustuda. Põhjustele peaks igaüks ise tulema. Mõned sooviksid elada, aga neile pole seda võimaldatud, teised surevad vabatahtlikud. Elu on selline, eksju? Kaks surmaga lõppevat, ent ometi nii erinevat raamatut järjest läbi lugedes tekib paratamatult tõsine vastumeelsus igasuguse lolluse järgi. Miks on vaja ühel noorel inimesel end ära tappa? Miks teine noor inimene peab surema eas, kus elu pole veel õieti alanudki? Ja panna need kaks raamatut kõrvuti. „Kolmteist põhjust“ tundub nii idiootne selle kõrval. Tapan end, sest mul on litsaka tüdruku kuulsus ja üldse, kõik vaatavad mind imelikult ja ma ei suuda sellega hakkama saada (tasub arvestada seda, et enesetapumõtted olid Hannahil peas juba enne viimaseid kohutavamaid sündmusi, mis muidugi ei anna ettekäänet sellele, mida ta tegi). Kohutav küll... Enesetappu ma ei tolereeri ja kindlasti ei taha ma kätte võtta ühtegi sellist raamatut, mis imelikke vabandusi välja mõeldes seda õigustada püüab. Tore, et see raamat vähemalt lühike oli.

Sorry, not my cup of tea.  

26 november 2013

John Green "Süü on tähtedel"

272 lehekülge
Elektrist särisev... täis sillerdavaid naerupahvakuid ja tragöödiat. – Jodi Picoult
New York Timesi bestseller

Kilpnäärmevähki põdev 16-aastane Hazel on õnnelik natukese juurde ostetud aja eest, kuigi ta ei tea veel selle natukese pikkust. Tal on tunne, nagu voolaks elu ta sõrmede vahelt minema. Kuni ta kohtub Augustusega. Kangekaelne ja sihikindel poiss on otsustanud, et peab võitma Hazeli südame, mis selle hetkeni on kuulunud ühele lõputa jäänud romaanile.
Kuigi haigus nõuab oma, kirjutatakse noorte elu käsikiri ümber ja nad leiavad selle, mida ei ole jõudnud veel kaotada.
“Süü on tähtedel” on põrgulikult naljakas, enneolematu, rõõmu täis tohutult kurb raamat.

See raamat murrab lugeja südame – aga mitte selle pärast, et kurnaks südant, vaid seetõttu, et täidab selle üha uuesti ja uuesti, nii et see lõpuks enam midagi mahutada ei jaksa ning tükkideks lendab.

John Green on auhinnatud autor, kelle raamatud figureerivad New York Timesi bestsellerite edetabelis ning kelle paljude auhindade hulka kuuluvad Printz Medal, Printz Honor ja Edgar Award. Ta on kahekordne LA Timesi raamatuauhinna nominent. Koos oma venna Hankiga moodustavad nad Vlogbrothers’i (youtube.com/vlogbrothers), mis on üks populaarsemaid on-line video-projekte maailmas. Külastage ka tema kodulehte johngreenbooks.com.
John elab koos oma perega Indiana osariigis, Indianapolises

Ma pole tükk aega lugenud nii hästi kirjutatud raamatut. Keelekasutus, metafoorid, uskumatult peen must huumor, ilus armastuslugu, mis ühteski otsast ei saa hästi lõppeda, aga jääb siiski oma otsatu ent teist laadi optimismiga armastustlugude esirindesse... Kogu seda temaatikat arvesse võttes tunnen ometi siiski, et see on üks kaunemaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen. Mulle on viimase aasta jooksul sattunud kätte mitu raamatut, kus põhiteemaks on surmahaigust põdevad teismelised (näiteks Jenny Downham „Enne kui ma suren“), kuid mitte ükski pole olnud ligilähedane selle raamatuga. Põhjus on loogiline, ilmselgelt on kogu selle raamatu taustal kõlamas lihtne ja klišeelik mõte stiilis elu ongi ebaõiglane. Ja ega ongi. Mind ei häirigi maailmas mitte miski rohkem kui ebaõiglus. See on nii totter asi, enamus inimesi peab maailma hullemaks asjaks sõda ja poliitikat ja mida kõike veel. Mina seostaks maailma kõige hullemaid asju ebaõiglusega (väga lai termin, aga eks kõik asjad algavad sellest või jõuavavad mingil hetkel selleni), ja mulle tundub, et nõnda on ka John Greeniga. Raamatut innustaski teda kirjutama kokkupuude vähki põdevate noortega. Ta vihastas ja ta kirjutas. Hea, et ta kirjutas, sest ta kirjutab sellise raamatu mõistes enneolematult suurepäraselt. Mida mõtlen, et sellise raamatu mõistes... Mõtlen seda, et selle raamatu mõte on näidata, et miski pole kindel, kõik võib ühe sekundiga muutuda, elus pole midagi absoluutselt  ja sajaprotsendiliselt ette nähtud, kõik juhtub nii nagu elu lihtsalt otsustab, suvaliselt ja mitte kellegi parimaid huvisid silmas pidades. Ja seda oskab antud autor väga hästi välja tuua. Nüüd võib küsida, et kas teised vähiraamatud pole siis ebaõiglusele rajatud? Ei, minuarust mitte (on erandeid loomulikult). Enamus neist on rajatud lihtsalt sellele, et näidata kui palju peavad vähihaiged kannatama ja kui palju nad puudust peavad tundma ja kui palju on raskusi nende teel ja mida kõike veel. Loomulikult rõhutakse ka ebaõiglusele, kuid valedel põhjustel (a la see on ebaõiglane, et ma suren aga mõrvarid elavad oma kongis edasi - loomulikult on see ebaõiglane, aga ei tasu ainult selliste mõtete najal raamatut püsti panna). Kõik see on loomulikult minu arvamus ja iga inimene võib selle üle oma maitse järgi ise otsustada.

Ma ei hakkagi seda rikkalikku keelekasutust enam mainima, see oli omaette elamus. Ma tõesti nautisin seda raamatut. Jah, kõik teismeliste surmahaigustega seotud raamaud on kurvad ja üldiselt meeldivad alati kõikidele, aga „Süü on tähetedel“ on midagi oma klassi kõrgemat. Kuigi vähihaiged lapsed näivad alati raamatutes hästi eluküpsed ja justkui sajandivanused hinged, siis selle raamatu puhul ei tundunud see sugugi ebareaalne. Nad olid elus pettunud, loomulikult, kuid kes poleks, ja nad suutsid seda ratsionaalselt arutada, laskumata mingitesse teismeliste tujudega seotud nähtustesse. See oli päris eriline lugemine. Näiteks meeldis mulle kohutavalt see, et nende üks soov oli olla mäletataud, olla unustamatu, aga lõpus jõuda järeldusele, et see polegi tegelikult nii oluline. Kogu asjade käik, mis selle järelduseni ja viis ja need momendid, kus nad mõistsid, et tegelikult pole millelgi suuremat tähtsust. Tundub väga masendav, aga tegelikult ei ole. Tegelikult oli minu esimene mõte seoses selle raamatuga selline, et see on rohkem armastuse kui haiguse lugu. Alles lõpupoole hakkasin mõtlema, et see on tegelikult nii armastuse kui elu ning alles siis haiguse lugu. Ilmselt see teebki „Süü on tähtedel“ nõnda meeldivaks, tal on palju erinevaid apekte, millele toetuda. Pole ainult ühte mõtet, on mitu lugu, mis põimuvad nii, et täielikult hoomavad on need alles päris lõpus. 

Eriti meeldib see, et mulle see raamat raamatukogus ilusti kõrvale pandi, sest ilmselgelt on sellele juba mingid tohutud järjekorrad tekkinud. Seda loomulikult põhjusega :)

Hugo Vaher "Punk ei ole surnud"

Punk ei ole surnud
184 lehekülge
On 80ndate aastate teine pool. Esimest aastat keskkoolis õppiva Toomase punkbänd otsib lauljat. Laulja nad saavad. Koos uue bändiliikmega kaasneb aga palju muudki, mis muudab Toomase ja tema sõprade elu põnevamaks kui filmis.

Tulin eelmise nädala lõpus raamatukogust kaheksa raamatuga. Läksin tegelikult kahe raamatu järgi, aga minu armsad endised kolleegid panevad mulle pidevalt uusi ja häid raamatuid kõrvale ja mis sa teed, ikka loed... Üks raamat, millele ma järgi läksin, oligi see sama raamat. See sai ka esimesena läbi loetud (seitse veel J, nad ikka ei säästa mind sellel kuul...).

Kokkuvõtvalt võin öelda, et üldiselt meeldis. Jah, olid mõned situatsioonid, kus peategelane pääses tihti liigagi napilt ja seda kogu aeg. Natukene ebareaalne, aga samas, see on ju raamat... Miks ei võikski raamat natukene ebareaalne olla? Lõpus sain kurb olla, sest tegelane nimega Punk hakkas mulle tegelikult väga meeldima. Selline elult peksa saanud tegelane, aga siiski ilmselt väga südamlik ja tore tüüp.

Jah, paistab, et olen kodumaiseid kirjanikke taasavastama hakanud. Mul pole selle vastu midagi. Eks vist järgmise korrani kuniks loen jälle midagi sellist, et endalgi tuleb tahtmine kaks nädalat kuskil maa all kirstus elada. Eestlased oskavad VÄGA depressiivselt kirjutada, ma ei teagi tegelikult kas see on hea või halb, sest elu pole tegelikult ju ainult üks hädavile. Seda raamatut see depressiivsus ei puuduta, loomulikult. „Punk ei ole surnud“ oli oma vaimus üsna positiivse noodiga raamat, vähemalt minu jaoks. Mina ei olnud 80ndate keskel veel sündinud ja ei oska selle ajastu vaimu kohta midagi kaasa rääkida, aga tundub, et paljud probleemid on siiski samaks jäänud või siis taasilmunud.
Loomulikult meeldis mulle taaskord autori keelekasutus, kuigi olen aus, vene keelt ma eriti ei mõista ja need venekeelsed laused oleksid võinud kuskil tõlgitud olla. Enam-vähem saan lihtsamast keelekasutusest aru, aga pole hea lugeda, kui päris täpselt ei mõista, mida nüüd öeldud sai. Stiili poolest... jah, stiilipuhas, ega polegi muud lisada. Üks ja sama teema algusest lõpuni, üleliigsete lisanditeta. Mulle tegelikult väga meeldib, kui autor suudab algusest lõpuni ühte joont hoida- asi jääb väga lihtne ja arusaadav. Kerge lugeda & lihtne seedida.


Punks’ not dead!

19 november 2013

Blake Crouch "Wayward Pines I"

Wayward Pines I osa
265 lehekülge
Neile, kelle lemmikud on "Lost" ("Kadunud"), "Twin Peaks", "The X-Files" ("Salatoimikud") ja "Shutter Island" ("Suletud saar")...

USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Idaho osariiki Wayward Pinesi – omamoodi kolkaparadiisi – kahe föderaalagendi otsinguil, kellest üks oli kunagi tema partner. Kohe linna jõudmisel teeb ta autoavarii. Kui ta haiglas teadvusele tuleb ning tema dokumendid ja isiklikud asjad on kadunud, hakkab ta kahtlustama, et Wayward Pinesis pole mitte miski, nagu pealtnäha paistab. Kuid sama võib öelda ka Ethan Burke’i kohta.

Juurdluse käigus tuleb küsimusi muudkui juurde: miks ei saa Ethan välismaailma jäänud naise ja pojaga ühendust? Miks on ühe kaotsiläinud agendi laip hüljatud majas voodi külge aheldatud? Miks keegi ei usu, et ta on see, kelleks ta ennast nimetab? Kas elektritarad on selleks, et Wayward Pinesi elanikke paigal või hoopis kedagi linnast eemal hoida?

Mida lähemale Ethan tõele jõuab, seda hapramaks muutub tema olukord ning seda selgemini ta taipab, et ta ei pruugi Wayward Pinesist elusana pääseda.

Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras...

Mõnda aega pärast raamatu käest panemist ei olnud mul ühtegi mõtet. Või noh, mõtteid olid, aga need keerlesid kõik üsna suvalises järjekorras kuskil minu meeltes. Mida raamatut! oli üks põhiasi, mida mõelda suutsin. Raamatu algusest peale on teada, et see on mingi mindfuck raamat, sellele viitab loomulikult ka tagakaanel asuv tekst, kus vihjatakse erinevatele müstikasarjadele/filmidele. Autor ise on muide tunnistanud, et inspiratsiooni sai ta "Twin Peaks" nimelise sarja vaatamisest. Terve selle raamatu tegevuse jooksul annab mõelda, mis seal küll toimub? Lõpupoole hakkavad lahendusideed juba ise koitma, aga suurema osa ajast lugesin lihtsalt silmad punnis...

Pean tõesti tunnistama, et raamatu idee on super ja midagi ainulaadset (tinglikult võttes pole ma taolist varem lugenud). Ma poleks arvanudki, et keegi sellele teemale (ma ei saa ju öelda, mis teemale, see oleks pirakas spoiler) taolise nurga alt läheneda võiks. Selles teemas pole midagi üllatavat, aga see on lihtsalt hästi välja mõeldud. Lisaks üllatasid mind ühed tegelased lõpust (jällegi spoiler, sorry), kes polnud ka päris tavapäraselt esile toodud. Sellest on palju lugeda saanud, aga seekord tundus kogu asi kuidagi teisiti mingil põhjusel. Igatahes, nagu aru võib saada, on see raamat selline, et mitte midagi ei saa ette rääkida, siis poleks absoluutselt nii huvitav. Jah, paljude raamatutega olen erandi teinud ja spoilereid uksest ja aknast loopinud, aga selle raamatu puhul annaks kasvõi ükski vihje päris palju kogu kontekstist ära. Seega, keda huvitab tõeline müstika, soovitan tõsiselt lugeda.

Aga mulle ei meeldinud eriti autori stiil. Sellised tükeldatud jutukesed ja siit sealt haaratud sündmused vähendavad minu jaoks kogu seda üldist lugemismõnu. Tundub, et selliste põnevusraamatute puhul on taoline üksikute lõikude poetamine ja kahest-kolmest sõnast koosnevate lausete koostamine suhteliselt populaarne tegevus... Väga palju seda ei olnud, seega liialt häirima ei hakanud. Esialgu.

„Wayward Pines“ on tegelikult kolmest osast koosnev triloogia. Nii palju kui ma IMDB’st uurisin, siis 2014. Aastal hakkab jooksma ka samanimeline sari, mille peaosas näeme Matt Dillonit. Esimene osa on planeeritud aprilli lõppu või mai algusesse, seega natukene saab veel oodata. 

17 november 2013

Hugo Vaher "Skvotterid"

224 lehekülge

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust. „Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi.

See raamat sai Tänapäeva kirjastuse poolt korraldatud noorsooramaanide võistlusel 2012. aastal ära märgitud. Mulle nii väga meeldib noorsooromaanide uus kujundus. Nii ilus ja värviline. Selle kujunduse pärast ma esmalt kätte võtsingi, no et uurida, mida vahva raamat see on. 

Mulle on tegelikult alati väga meeldinud need raamatud, mille peategelane on poiss. Igal pool on tüdrukud ja teevad tüdrukute asju. See Hando mõjus päris värskendavalt enda punkari eluviisi- ja stiiliga. Väga lahe oli. 

Raamat oli kirjutatud väga kergelt ja vahedalt, tekkis tunne nagu veedaks ise nende noortega aega. Loomulikult on üldse tore lugeda sellist lugu, kus sündmuspaigad ja situatsioonid on tuttavad ja igapäevased (ah seda Zavoodi ja Pirot...). Loo sündmustik kulges terve aasta vältel ja selle aja jooksul jõudis nimitegelane armuda, haiget saada, sõpru leida ja kõike muud, mida tavaliselt tudengid oma esimesel aastal ülikoolilinnas teevad. Eriti meeldis mulle raamatus see vaba keelekasutus, roppusi lendas õnneks vaid mõistlikkuse piires ja sedagi selleks, et  mõne tegelase idiootsust eriti selgelt välja tuua. 

Kuna skvottimine on Tartus praegu üsna aktuaalne teema, siis on raamat väga asjakohane.

Mulle meeldib, kuidas Hugo Vaher on kirjutanud. Kuidagi stiilipuhas ja üldse mõnus lugemine. Polnud just kõige süžeerikkam, aga ega maasikajogurtis ka tavaliselt väga palju maasikaid pole, maitset see aga ei muuda. 
Ja ega nüüd teisiti ei saa, kui peab ka "Punk ei ole surnud" läbi lugema. 

12 november 2013

Peter James "Surm suu ääres"

352 lehekülge
See kõik oli mõeldud süütu poissmeesteõhtunaljana... Mõni tund hiljem on aga Michael Harrison kadunud ja ta sõbrad surnud. Pulmadeni jääb ainult kolm päeva ning komissar Roy Grace´i poole pöördub Michaeli kaunis, meeleheitel mõrsja Ashley Harper. Grace avastab, et ainus mees, kes peaks Michael Harrisoni asupaigast midagi teadma, ei ütle mitte midagi. Aga tal on tekkinud olukorrast ka palju rohkem võita kui keegi aimatagi oskab, sest ühe mehe õnnetus on teise õnn...

Nii hea on vahelduseks mõni uus suurepärane krimisari avastada. Tegelikult mina ise ei avastanud seda, aga minule soovitati seda endise kolleegi poolt. Ütleksin, et päris väärt soovitus.

Raamatus käib põhilugu ühe kadunud noormehe ümber, kes näib olevat maa pealt justkui haihtunud. Nagu sisukirjeldus ütleb, on tegemist luhtaläinud poissmeestevembuga – mees maetakse elusalt maha, esialgu oli plaanis seda vaid mõneks tunniks teha, aga juhtub nii, et terve kamp saab korraga raskes autoavariis surma ja nõnda see vaene mees sinna maa alla mitmeks päevaks jääb. Algusest peale on selge, et iseäranis selge ja klaar see lugu pole, keegi kuskil ikka varjab midagi ja kellegil kuskil on kindlasti mitut moodi võita teatud isikute kadumisest.
Roy Grace on ääretult huvitav tegelane. Mulle meeldib, et vahelduseks on kriminalistiks/uurijaks tehtud selline lihtsavõitu isik, kes polegi igas asjas nii nutikas (loomulikult on ta nutikas, aga mitte mingi geenius per se) ja kes ei leia lahendust kohe esimese mõttekäigu juures. Ja see, et need sensitiivid ja ennustajad on mängu toodud... magus. Mulle meeldib.
Ainus asi, mis pisuuuut ettevaatlikuks teeb, on uurija Roy Grace’i naise kadumisliin. Nimelt kadus uurija naine Sandy aastaid tagasi nagu vits vette ja mitte keegi ei tea kus ta on või kas ta veel üldse on. Igatahes on mul kuri kahtlus, et sellest saab veel nii mõneski Roy Grace’i juhtumis lugeda, ei teagi kas sellega läheb ka asi üle kummi venitamise piiri või lõpeb see kõik varakult ja ilma pikema mulata. Eks näis.

Meeldis. 

Sisuhinne: 7/10

11 november 2013

Wensley Clarkson "Orjatarid: Tõsilood orjusest 1990. aastatel"

248 lehekülge

Orjus on inimestevaheline suhe, mille korral on ühel isikul teise elu, vabaduse ja vara üle täielik, piiramatu võim. Ka 1990. aastatel ja tänapäevalgi on orjus endiselt olemas. Kogu maailma niinimetatud tsiviliseeritud ühiskondades kuritarvitatakse orjatare, kusjuures ohvreid koheldakse sõnulkirjeldamatu julmusega. Tööorjad ja seksiorjad võivad olla ka alaealised, kelle nende vanemad on maha müünud, et ülejäänud perele raha hankida.

Jälle üks "Valge" sarja raamat. Need on kõik sellised pisut masendavad ja nukrameelsed, kuigi mitte alati. See oli. Aga sellest saab vist juba pealkirja järgi aru..

Raamat räägib 20 lugu orjusesse sattunud inimestest tänasel päeval (mitte enam nii tänasel, aga mõte on siiski sama).  Lood on šokeerivad ja paratamatult tekib tunne, kuidas see võimalik on? Kuidas on võimalik, et Londonis või kuskil USA väikelinnas peavad inimesed puhta südamerahuga orjasid. Seda hämmastavam on fakt,  et mõnel juhul on  naabrid tõenäoliselt teadlikult kogu sellest koledust, mis sünnib vaid mõned meetrid eemal nende endi mugavatest asemetest.  

Mulle ei meeldinud stiil, kuidas seda raamatut kirjutatud oli. Ei teagi miks, lihtsalt ei meeldinud, kuigi raamat täitis ilmselt oma eesmärki - lood olid julmad ja ebameeldivad, avaldasid (minule vähemalt) oma soovitud mõju. Aga selle "Valge" sarjaga kipub vist see lugu olema, et suurem osa raamatuid on üsna sama sisuga? Mõned raamatud veel ja ilmselt siis on väike tüdimus juba peal...