19 november 2013

Blake Crouch "Wayward Pines I"

Wayward Pines I osa
265 lehekülge
Neile, kelle lemmikud on "Lost" ("Kadunud"), "Twin Peaks", "The X-Files" ("Salatoimikud") ja "Shutter Island" ("Suletud saar")...

USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Idaho osariiki Wayward Pinesi – omamoodi kolkaparadiisi – kahe föderaalagendi otsinguil, kellest üks oli kunagi tema partner. Kohe linna jõudmisel teeb ta autoavarii. Kui ta haiglas teadvusele tuleb ning tema dokumendid ja isiklikud asjad on kadunud, hakkab ta kahtlustama, et Wayward Pinesis pole mitte miski, nagu pealtnäha paistab. Kuid sama võib öelda ka Ethan Burke’i kohta.

Juurdluse käigus tuleb küsimusi muudkui juurde: miks ei saa Ethan välismaailma jäänud naise ja pojaga ühendust? Miks on ühe kaotsiläinud agendi laip hüljatud majas voodi külge aheldatud? Miks keegi ei usu, et ta on see, kelleks ta ennast nimetab? Kas elektritarad on selleks, et Wayward Pinesi elanikke paigal või hoopis kedagi linnast eemal hoida?

Mida lähemale Ethan tõele jõuab, seda hapramaks muutub tema olukord ning seda selgemini ta taipab, et ta ei pruugi Wayward Pinesist elusana pääseda.

Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras...

Mõnda aega pärast raamatu käest panemist ei olnud mul ühtegi mõtet. Või noh, mõtteid olid, aga need keerlesid kõik üsna suvalises järjekorras kuskil minu meeltes. Mida raamatut! oli üks põhiasi, mida mõelda suutsin. Raamatu algusest peale on teada, et see on mingi mindfuck raamat, sellele viitab loomulikult ka tagakaanel asuv tekst, kus vihjatakse erinevatele müstikasarjadele/filmidele. Autor ise on muide tunnistanud, et inspiratsiooni sai ta "Twin Peaks" nimelise sarja vaatamisest. Terve selle raamatu tegevuse jooksul annab mõelda, mis seal küll toimub? Lõpupoole hakkavad lahendusideed juba ise koitma, aga suurema osa ajast lugesin lihtsalt silmad punnis...

Pean tõesti tunnistama, et raamatu idee on super ja midagi ainulaadset (tinglikult võttes pole ma taolist varem lugenud). Ma poleks arvanudki, et keegi sellele teemale (ma ei saa ju öelda, mis teemale, see oleks pirakas spoiler) taolise nurga alt läheneda võiks. Selles teemas pole midagi üllatavat, aga see on lihtsalt hästi välja mõeldud. Lisaks üllatasid mind ühed tegelased lõpust (jällegi spoiler, sorry), kes polnud ka päris tavapäraselt esile toodud. Sellest on palju lugeda saanud, aga seekord tundus kogu asi kuidagi teisiti mingil põhjusel. Igatahes, nagu aru võib saada, on see raamat selline, et mitte midagi ei saa ette rääkida, siis poleks absoluutselt nii huvitav. Jah, paljude raamatutega olen erandi teinud ja spoilereid uksest ja aknast loopinud, aga selle raamatu puhul annaks kasvõi ükski vihje päris palju kogu kontekstist ära. Seega, keda huvitab tõeline müstika, soovitan tõsiselt lugeda.

Aga mulle ei meeldinud eriti autori stiil. Sellised tükeldatud jutukesed ja siit sealt haaratud sündmused vähendavad minu jaoks kogu seda üldist lugemismõnu. Tundub, et selliste põnevusraamatute puhul on taoline üksikute lõikude poetamine ja kahest-kolmest sõnast koosnevate lausete koostamine suhteliselt populaarne tegevus... Väga palju seda ei olnud, seega liialt häirima ei hakanud. Esialgu.

„Wayward Pines“ on tegelikult kolmest osast koosnev triloogia. Nii palju kui ma IMDB’st uurisin, siis 2014. Aastal hakkab jooksma ka samanimeline sari, mille peaosas näeme Matt Dillonit. Esimene osa on planeeritud aprilli lõppu või mai algusesse, seega natukene saab veel oodata. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar