26 november 2013

Hugo Vaher "Punk ei ole surnud"

Punk ei ole surnud
184 lehekülge
On 80ndate aastate teine pool. Esimest aastat keskkoolis õppiva Toomase punkbänd otsib lauljat. Laulja nad saavad. Koos uue bändiliikmega kaasneb aga palju muudki, mis muudab Toomase ja tema sõprade elu põnevamaks kui filmis.

Tulin eelmise nädala lõpus raamatukogust kaheksa raamatuga. Läksin tegelikult kahe raamatu järgi, aga minu armsad endised kolleegid panevad mulle pidevalt uusi ja häid raamatuid kõrvale ja mis sa teed, ikka loed... Üks raamat, millele ma järgi läksin, oligi see sama raamat. See sai ka esimesena läbi loetud (seitse veel J, nad ikka ei säästa mind sellel kuul...).

Kokkuvõtvalt võin öelda, et üldiselt meeldis. Jah, olid mõned situatsioonid, kus peategelane pääses tihti liigagi napilt ja seda kogu aeg. Natukene ebareaalne, aga samas, see on ju raamat... Miks ei võikski raamat natukene ebareaalne olla? Lõpus sain kurb olla, sest tegelane nimega Punk hakkas mulle tegelikult väga meeldima. Selline elult peksa saanud tegelane, aga siiski ilmselt väga südamlik ja tore tüüp.

Jah, paistab, et olen kodumaiseid kirjanikke taasavastama hakanud. Mul pole selle vastu midagi. Eks vist järgmise korrani kuniks loen jälle midagi sellist, et endalgi tuleb tahtmine kaks nädalat kuskil maa all kirstus elada. Eestlased oskavad VÄGA depressiivselt kirjutada, ma ei teagi tegelikult kas see on hea või halb, sest elu pole tegelikult ju ainult üks hädavile. Seda raamatut see depressiivsus ei puuduta, loomulikult. „Punk ei ole surnud“ oli oma vaimus üsna positiivse noodiga raamat, vähemalt minu jaoks. Mina ei olnud 80ndate keskel veel sündinud ja ei oska selle ajastu vaimu kohta midagi kaasa rääkida, aga tundub, et paljud probleemid on siiski samaks jäänud või siis taasilmunud.
Loomulikult meeldis mulle taaskord autori keelekasutus, kuigi olen aus, vene keelt ma eriti ei mõista ja need venekeelsed laused oleksid võinud kuskil tõlgitud olla. Enam-vähem saan lihtsamast keelekasutusest aru, aga pole hea lugeda, kui päris täpselt ei mõista, mida nüüd öeldud sai. Stiili poolest... jah, stiilipuhas, ega polegi muud lisada. Üks ja sama teema algusest lõpuni, üleliigsete lisanditeta. Mulle tegelikult väga meeldib, kui autor suudab algusest lõpuni ühte joont hoida- asi jääb väga lihtne ja arusaadav. Kerge lugeda & lihtne seedida.


Punks’ not dead!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar