30 november 2013

Jay Asher "Kolmteist põhjust"

Kolmteist põhjust
280 lehekülg
Clay Jensen jõuab koolist koju ning avastab, et talle on saabunud postipakk, milles on kassetilindid. Need on salvestanud Hannah Baker, tema klassiõde ja kiindumuse objekt. Kaks nädalat tagasi tegi Hannah enesetapu.
Hannahi hääl räägib lintidel, et on kolmteist põhjust, miks ta otsustas end tappa. Üks neist põhjustest on Clay. Kui ta lindi lõpuni kuulab, saab ta teada, miks.
Clay kuulab, mida Hannahil on öelda, ning see muudab tema elu igaveseks.

Üks nendest raamatutest, mida viimasel ajal tohutu populaarsus saatnud on, aga milles mina mitte midagi põnevat ei näe. Olgu, saan aru, et noorte probleemidele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, tuleks märgata inimest enda kõrval jne. Kõike seda selleks, et ei juhtuks nii nagu raamatus. Mõnel inimesel on tõesti sellised probleemid ja mured, millest ei näi kuidagi olevat võimalik üle saada, aga... Aga jeerum, küll see oli vast mõttetu hala.

Kuna ma olen ka ise pubekaea üle elanud (jumal tänatud, et see läbi on), siis ma mäletan selgelt, et jah, teismelisena tundubki kõik miljon korda hullem ning jah, mingid mõttetud kuulujutud ja tühine klatš viivadki väga endast välja, aga selleks, et end nõnda rivist välja lasta viia, peab ikka eriti nõrk inimene olema. Punkt. Nii on. Ma ei taha üldistada, inimesi on igasuguseid, aga paraku tolle raamatu Hannah Bakeri puhul ma küll mingeid märkimisväärseid põhjusi ei leidnud. Ta isoleeris end ise, ta mõtles suurema osa asjad kolm korda hullemaks, kui need reaalselt olid ja ta lasi seda kõike ise endale teha. Tal polnud selgroogu, näilises tähenduses siis. Jah, ta hakkas vastu, alguses, aga andis üsna ruttu alla ja enamasti lihtsalt mõtles enda peas asju välja. Kes, kurat, peaks sinu pähe nägema?? Olgu, paar viimast põhjust (spoiler: vägistamise pealt nägemine ja õnnetus, mis viis surmani) olid küll üsna rängad, aga mitte midagi sellist, millest ei võiks õigeid vahendeid kasutades üle saada. Selliseid asju juhtub iga päev, inimesed, rääkige, mitte ärge oodake, et keegi su juukselõikuse tähendust peab lahti mõtestama, idiootsus ju.

Ma ei näe mingeid erilisi põhjusi, miks see teismeline oleks pidanud end ära tapma, aga seda ta tegi ja noh, las tema lähedased siis elavad teadmisega, et nad polnud piisavalt head ühe puberteediku jaoks. Idee iseenesest on hea, ma mõtlen raamatu, mitte enesetapu. Siiski ei tundnud hetkekski, et oleksin tüdrukule kaasa tundnud, kahju oli mul hoopiski noormehest, kes neid kassette kuulama pidi. Milleks peaks üks enesetapu teinud tüdruk neid saatma inimesele, kellel pole suurt mingit asja kogu selles sündmusteahelas. Aa, tegelikult üks hetk oli, kus talle kaasa tundsin. See oli siis, kui ma aru sain, et ta ise ei saagi aru, et seda kutsutakse puberteediks ja eluks, mitte surmaotsuseks.

Seega, minu jaoks üsna ebaloogiline ja mõttetu raamat. Hästi, kui kellelegi meeldib (tohutut populaarsust arvestades olen ma ilmselt vähemuse hulka kuuluv), siis tore, aga minule ei meeldi haletsust nõudvad raamatud. Kui keegi tahab nüüd vastu väita, et vähihaigete laste raamatud on sarnased haletsust nõudvad, siis julgen tungivalt mitte nõustuda. Põhjustele peaks igaüks ise tulema. Mõned sooviksid elada, aga neile pole seda võimaldatud, teised surevad vabatahtlikud. Elu on selline, eksju? Kaks surmaga lõppevat, ent ometi nii erinevat raamatut järjest läbi lugedes tekib paratamatult tõsine vastumeelsus igasuguse lolluse järgi. Miks on vaja ühel noorel inimesel end ära tappa? Miks teine noor inimene peab surema eas, kus elu pole veel õieti alanudki? Ja panna need kaks raamatut kõrvuti. „Kolmteist põhjust“ tundub nii idiootne selle kõrval. Tapan end, sest mul on litsaka tüdruku kuulsus ja üldse, kõik vaatavad mind imelikult ja ma ei suuda sellega hakkama saada (tasub arvestada seda, et enesetapumõtted olid Hannahil peas juba enne viimaseid kohutavamaid sündmusi, mis muidugi ei anna ettekäänet sellele, mida ta tegi). Kohutav küll... Enesetappu ma ei tolereeri ja kindlasti ei taha ma kätte võtta ühtegi sellist raamatut, mis imelikke vabandusi välja mõeldes seda õigustada püüab. Tore, et see raamat vähemalt lühike oli.

Sorry, not my cup of tea.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar