26 november 2013

John Green "Süü on tähtedel"

272 lehekülge
Elektrist särisev... täis sillerdavaid naerupahvakuid ja tragöödiat. – Jodi Picoult
New York Timesi bestseller

Kilpnäärmevähki põdev 16-aastane Hazel on õnnelik natukese juurde ostetud aja eest, kuigi ta ei tea veel selle natukese pikkust. Tal on tunne, nagu voolaks elu ta sõrmede vahelt minema. Kuni ta kohtub Augustusega. Kangekaelne ja sihikindel poiss on otsustanud, et peab võitma Hazeli südame, mis selle hetkeni on kuulunud ühele lõputa jäänud romaanile.
Kuigi haigus nõuab oma, kirjutatakse noorte elu käsikiri ümber ja nad leiavad selle, mida ei ole jõudnud veel kaotada.
“Süü on tähtedel” on põrgulikult naljakas, enneolematu, rõõmu täis tohutult kurb raamat.

See raamat murrab lugeja südame – aga mitte selle pärast, et kurnaks südant, vaid seetõttu, et täidab selle üha uuesti ja uuesti, nii et see lõpuks enam midagi mahutada ei jaksa ning tükkideks lendab.

John Green on auhinnatud autor, kelle raamatud figureerivad New York Timesi bestsellerite edetabelis ning kelle paljude auhindade hulka kuuluvad Printz Medal, Printz Honor ja Edgar Award. Ta on kahekordne LA Timesi raamatuauhinna nominent. Koos oma venna Hankiga moodustavad nad Vlogbrothers’i (youtube.com/vlogbrothers), mis on üks populaarsemaid on-line video-projekte maailmas. Külastage ka tema kodulehte johngreenbooks.com.
John elab koos oma perega Indiana osariigis, Indianapolises

Ma pole tükk aega lugenud nii hästi kirjutatud raamatut. Keelekasutus, metafoorid, uskumatult peen must huumor, ilus armastuslugu, mis ühteski otsast ei saa hästi lõppeda, aga jääb siiski oma otsatu ent teist laadi optimismiga armastustlugude esirindesse... Kogu seda temaatikat arvesse võttes tunnen ometi siiski, et see on üks kaunemaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen. Mulle on viimase aasta jooksul sattunud kätte mitu raamatut, kus põhiteemaks on surmahaigust põdevad teismelised (näiteks Jenny Downham „Enne kui ma suren“), kuid mitte ükski pole olnud ligilähedane selle raamatuga. Põhjus on loogiline, ilmselgelt on kogu selle raamatu taustal kõlamas lihtne ja klišeelik mõte stiilis elu ongi ebaõiglane. Ja ega ongi. Mind ei häirigi maailmas mitte miski rohkem kui ebaõiglus. See on nii totter asi, enamus inimesi peab maailma hullemaks asjaks sõda ja poliitikat ja mida kõike veel. Mina seostaks maailma kõige hullemaid asju ebaõiglusega (väga lai termin, aga eks kõik asjad algavad sellest või jõuavavad mingil hetkel selleni), ja mulle tundub, et nõnda on ka John Greeniga. Raamatut innustaski teda kirjutama kokkupuude vähki põdevate noortega. Ta vihastas ja ta kirjutas. Hea, et ta kirjutas, sest ta kirjutab sellise raamatu mõistes enneolematult suurepäraselt. Mida mõtlen, et sellise raamatu mõistes... Mõtlen seda, et selle raamatu mõte on näidata, et miski pole kindel, kõik võib ühe sekundiga muutuda, elus pole midagi absoluutselt  ja sajaprotsendiliselt ette nähtud, kõik juhtub nii nagu elu lihtsalt otsustab, suvaliselt ja mitte kellegi parimaid huvisid silmas pidades. Ja seda oskab antud autor väga hästi välja tuua. Nüüd võib küsida, et kas teised vähiraamatud pole siis ebaõiglusele rajatud? Ei, minuarust mitte (on erandeid loomulikult). Enamus neist on rajatud lihtsalt sellele, et näidata kui palju peavad vähihaiged kannatama ja kui palju nad puudust peavad tundma ja kui palju on raskusi nende teel ja mida kõike veel. Loomulikult rõhutakse ka ebaõiglusele, kuid valedel põhjustel (a la see on ebaõiglane, et ma suren aga mõrvarid elavad oma kongis edasi - loomulikult on see ebaõiglane, aga ei tasu ainult selliste mõtete najal raamatut püsti panna). Kõik see on loomulikult minu arvamus ja iga inimene võib selle üle oma maitse järgi ise otsustada.

Ma ei hakkagi seda rikkalikku keelekasutust enam mainima, see oli omaette elamus. Ma tõesti nautisin seda raamatut. Jah, kõik teismeliste surmahaigustega seotud raamaud on kurvad ja üldiselt meeldivad alati kõikidele, aga „Süü on tähetedel“ on midagi oma klassi kõrgemat. Kuigi vähihaiged lapsed näivad alati raamatutes hästi eluküpsed ja justkui sajandivanused hinged, siis selle raamatu puhul ei tundunud see sugugi ebareaalne. Nad olid elus pettunud, loomulikult, kuid kes poleks, ja nad suutsid seda ratsionaalselt arutada, laskumata mingitesse teismeliste tujudega seotud nähtustesse. See oli päris eriline lugemine. Näiteks meeldis mulle kohutavalt see, et nende üks soov oli olla mäletataud, olla unustamatu, aga lõpus jõuda järeldusele, et see polegi tegelikult nii oluline. Kogu asjade käik, mis selle järelduseni ja viis ja need momendid, kus nad mõistsid, et tegelikult pole millelgi suuremat tähtsust. Tundub väga masendav, aga tegelikult ei ole. Tegelikult oli minu esimene mõte seoses selle raamatuga selline, et see on rohkem armastuse kui haiguse lugu. Alles lõpupoole hakkasin mõtlema, et see on tegelikult nii armastuse kui elu ning alles siis haiguse lugu. Ilmselt see teebki „Süü on tähtedel“ nõnda meeldivaks, tal on palju erinevaid apekte, millele toetuda. Pole ainult ühte mõtet, on mitu lugu, mis põimuvad nii, et täielikult hoomavad on need alles päris lõpus. 

Eriti meeldib see, et mulle see raamat raamatukogus ilusti kõrvale pandi, sest ilmselgelt on sellele juba mingid tohutud järjekorrad tekkinud. Seda loomulikult põhjusega :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar