31 detsember 2014

Veronica Roth "Murdmatu"

416 lehekülge
Pegasus kirjastus
Mis siis, kui kogu su maailm põhineb valedel?
Kildadele tuginev ühiskond, millesse Tris Prior kunagi uskus, on hävinenud – selle on purustanud vägivald ja võimuvõitlus ning kaotused ja reetmine. Kui Trisile tehakse ettepanek uurida maailma, mis jääb väljapoole tuttavaid piire, on ta seega igasuguse kahtluseta nõus. Ehk teisel pool tara leiab ta koos Tobiasega uue, kergema elu, vaba valedest ja valusatest mälestustest?
Kuid Trisi ees ootav uus maailm on veel keerulisem kui see, mille ta seljataha jättis. Ta saab teada asju, mis muudavad igaveseks neid, keda ta armastab. Taas kord peab Tris asuma võitlusesse inimloomusega – ja iseendaga – ning seisma silmitsi võimatuna näivate valikutega. Ta peab leidma tee, kuidas jääda kindlaks vaprusele, truudusele ja armastusele.

Üksainus otsus
Üksainus otsus võib sind muuta
Üksainus otsus võib sind hävitada
Üksainus otsus näitab ära, kes sa oled

Pärast mitut nädalat olen lõpuks hakkama saanud millegi sellisega, mis juba rohkem minule sarnaneb– lõpetasin raamatu. Asi polnudki nii hull (tegelikult). Asi oli lihtsalt selles, et pärast paari igavat peatükki ei leidnud ma enam endas seda soovi, et raamat ühe ropsuga ära lõpetada. Eile võtsin end kätte ja lugesin suhtelises igavuses ja niheledes pool raamatut läbi. Täna õhtul otsustasin asja ära lõpetada ja võtsin ette teise poole raamatust. See oli veidi kiirem minek, aga ma pean tunnistama, et asi kiskus viimases raamatus ikka väga igavaks. Ma ei oska öelda, milles asi oli. Kas tegelaste käitumine oli juba nii etteaimatav ja tuttav, et see ei pakkunud piisavalt põnevust ja ootusärevust, isegi mitte päris lõpus? Igal juhul tundus „Murdmatu“ mulle igav. Polnud enam midagi oodata, peaaegu iga käik oli ette teada ja tegelikult on kogu see märul teises-kolmandas raamatus enam-vähem üks ja see sama tulistamine, jooksmine ja elu üle mõtisklemine, lihtsalt asukohad on igas raamatus erinevad.
Mida ma arvan lõpust... See oli päris hästi ette teada, või mis? Eriti pärast teist osa.
See sari on olnud algusest peale üsna sünge, kuid piisavalt lapsemeelne. Ma ei oska seda hästi seletada, aga nii mulle tundub. Kui sa kedagi armastad, siis ta sureb. Kui sa kedagi vihkad, siis ta jääb tõenäoliselt ellu, aga võib karistada saada. Kui sa pead mõistlik olema, siis sa ei suuda seda, sest kogu maailma probleemide kõrval vaevled sa armuvaludes. Kui sa kedagi armastad, siis ta reedab su. Kui sa kedagi vihkad, jääb ta ellu ja elab oma loorberitel edasi. Kui sa pead kahe halva vahel valima, valid sa sellise halva, mis sinule kõige rohkem halba teeb, sest see teeb teistele kõige vähem halba. Kogu aeg üks ja sama muster ja täpselt sellises järjestuses muudkui edasi-tagasi. See on nii lihtsakoeline, aga mõjub pisaranäärmetele kõige parimini, eks.

Selle raamatu puhul meeldis mulle see, et vahelduseks Trisile olid saadaval ka Tobiase mõtted. Väike vaheldus selleks raamatuks, aga see oleks võinud ka eelnevates osades nii olla.

Üldiselt on mul selle triloogiaga selline tunne, et filmid on sel korral paremad kui raamatud. „Lahkulööja“ oli raamatuna ise ka põnev, aga teised kaks osa on mind paberil üsna ükskõikeseks jätnud. Ülejäänud filmide kohta selgub siis tulevikus, aga loota/karta on, et need on põnevamad kui raamatud.


27 detsember 2014

Uuel aastal uue hooga!

Möödunud on pikad nädalad ajast, mil viimati ühe raamatu tervenisti läbi lugesin. Olen mitut alustanud, aga kõik on siiani kapile seisma jäänud. Hetkel seisab minu kapil juba tükk aega „Dracula“, „Murdmatu“, „Wolf Hall“ ja e-lugeris on mul pooleli miski jõuluraamat, mida ma tõenäoliselt enam ette ei võtagi, sest nooh, jõulud on läbi ja muul ajal ma selliseid konkreetseid jõulukaid väga lugeda ei tahagi. Peale selle konutab e-lugeris veel paar pooleli olevat teost, mille sisu ma enam ammugi ei mäleta.

Seega hakkasin nüüd mõtlema, mis edasi? Ilmselgelt on mul mingi suuremat sorti motivatsioonipuudust või muud taolist, sest mitte kunagi varem pole mu lugemiste vahele nii palju tühja aega jäänud (ega ka üle ühe-kahe poolelioleva raamatu riiulis olnud). Ilmselgelt on mul plaanis kõik pooleliolevad (paber)raamatud läbi lugeda, aga mis siis edasi... Tahaks ju midagi sellist, mis mingit väljakutset pakub, või mis?

Täiesti suvalisel hetkel eilse päeva jooksul otsustasin googeldada listi ’best books’ ja lasta end tuttavatest pealkirjadest kaasa viia. Minu üllatuseks või  vähemalt kergeks imestuseks oli parimate raamatute nimekirjas palju selliseid, millest ma isegi kuulnud pole. Loomulikult oli suures koguses ka neid, mis juba praegu minu lemmikraamatute nimistus on, aga nendest ma kas olen juba rääkinud või pole siiani pidanud vajalikuks rääkida. Praegu ka ei pea. Küll aga oli hulk selliseid raamatuid, mille olemasoluga olen kursis, aga pole siiani veel läbi lugenud.
Mõni vist arvas juba ära, mis mul tuleval aastal plaanis on...
Ma esitan endale väljakutse.

Esialgu mõtlesin võtta netist mingi konkreetse nimekirja ja siis selle järgi hakata raamatuid lugema, aga täpselt nii palju kui on igasugust muud jama netis, on nimekirju „Maailma parimad raamatud“. Seejuures on paljud listid kindlasti mitte parimate raamatute nimekirjad, vaid lihtsalt kellegi isiklikud nimekirjad stiilis „Raamatud, mis mulle täiega meeldivad“. Noonii, mida siis teha?
Ma panen ise enda listi kokku. Mida muud mul ikka teha on? Ma tahan nimekirja leida mõnikümmend raamatut, mis on ühtemoodi populaarsed, hästi müüdud, tuntud ja raamatukogus/poodides leiduvad. Aluseks võtan mõned natukene normaalsemad raamatute listid, kasutan goodreads.com-i ja loomulikult vaatan üle ka müükide edetabelid. Oh seda õndsat netiajastut.
Kuna ma tahan enda elu põnevamaks teha, siis kindlasti lisan nimistusse ka selliseid raamatuid, mida võib-olla niisama kätte ei võtaks, aga selle väljakutsega seoses olen sunnitud tegema. Siinkohal ei mõtle ma hästi müünud ja populaarseid motivatsiooniraamatuid ja laste kasvatamisega seonduvaid raamatuid või muud taolist, aga idee on enam-vähem selles suunas. Näiteks ei meeldi mulle coelholikud filosofeerimisraamatud, aga kui mõni selline peaks saatuse tahtel listi sattuma, siis ma lasen sel minna ja loen selle läbi (ilmselt suurte ponnistuste saatel, aga katsun hakkama saada).

Minu 2015. aasta kohustuslike raamatute nimekiri on järgmine:

1)      Vladimir Nabokov „Lolita“
2)      Aldous Huxley „Hea uus ilm“
3)      William Faulkner „Hälin ja Raev“
4)      Virginia Woolf „Tuletorni juurde“
5)      Theodore Dreiser „Ameerika tragöödia“
6)      E.M. Forster „Vaatega tuba“
7)      Agatha Christie „Ja ei jäänud teda ka“
8)      H. Rider Haggard „Käskijanna“
9)      Dan Brown „Da Vinci kood“
10)   Anthony Burgess „Kellavärgiga apelsin“
11)   Robert James Waller „Madisoni maakonna sillad“
12)   Margaret Mitchell „Tuulest viidud“
13)   Anne Frank „Anne Franki päevik“
14)   Lev Tolstoi „Anna Karenina“
15)   Gabriel Garcia Marquez „Sada aastat üksindust“
16)   George Eliot „Veski Flossi jõel“
17)   Thomas Hardy „Eemal hullutavast ilmakärast“
18)   Thomas Hardy „Looduse rüpes“
19)   Charles Dickens „Suured lootused“
20)   Charles Dickens „David Copperfield“
21)   Henry James „Daami portree“
22)   Khaled Hosseini „Lohejooksja“
23)   Markus Zusak „Raamatuvaras“
24)   Audrey Niffenegger „Ajaränduri naine“
25)   Yann Martel „Pii elu“
26)   Ian McEwan „Lepitus“
27)   Daphne du Maurier „Rebecca“
28)   Diane Setterfield „Kolmeteistkümnes lugu“
29)   Frances Hodgson Burnett „Salaaed“
30)   Mary Shelley „Frankenstein“
31)   Louisa May Alcott „Väikesed naised“
32)   Bram Stoker „Dracula“
33)   Victor Hugo „Hüljatud“
34)   Nathaniel Hawthorne „Tulipunane kirjatäht“
35)   Kate Chopin „Virgumine“
36)   Anne Brontë „Wildfelli härrastemaja rentnik“
37)   Nicole Krauss „Armastuse ajalugu“
38)   Jodi Picoult „Oma õe hooldaja“
39)   Lionel Shriver „Me peame rääkima Kevinist“
40)   John Galsworthy „Forsyte’ide saaga“

*Juba olemas olevad raamatud on kursiivkirjas, maha tõmmatud raamatud on loetud, täitsa tavalises kirjas olevaid raamatuid mul pole ja läbi loetud ka ei ole!
See on minu valik. Kokku 40 raamatut. Nagu näha, siis nimistus on palju väga tuntud nimesid ja ajatuid klassikuid, aga ka selliseid raamatuid, millest mõned võib-olla üldse kuulnud pole.
Nimekirja koostamine oli üllatavalt raske, sest ideaalis pidi üks raamat esinema mitmes listis (enim müüdud, parimad punktid vms), aga lõpuks selgus, et nii läheb õige raskeks... Seega sellest ideest loobusin ja liikusin vaikselt edasi üldiselt populaarsete ja levinud raamatutega. Olen oma nimekirjaga üsna rahul, aga eks seda ole näha, kas need ka aasta jooksul loetud saan. Eesmärk hetkel igatahes on need raamatud kõik aasta 2015 jooksul läbi lugeda. Kui nii võtta, siis koguse poolest see nii keeruline pole, sest keskmiselt loen aastas (olenevalt vaba aja olemasolust) 60–80 raamatut. See jätab mulle ilusti ruumi ka teiste raamatute jaoks.

Igatahes, uuel aastal uue hooga ja siis juba täiega tempoga!

Unustasin enne mainida, et kavatsen kõik need raamatud vähemalt võimalusel endale koju soetada. Seega kui kellegil on pakkuda midagi nendest parema hinnaga kui poes, siis võib teada anda! :)

20 november 2014

Gayle Forman "Kui ma jään"

204 lehekülge
Kirjastus Pegasus
Päeval, mis algab nagu iga teinegi ... on Mial olemas kõik: armastav pere, tore ja jumaldav kallim ning silme ees terendav tulevik täis muusikat ja erinevaid võimalusi. Ühe hetkega võetakse temalt peaaegu kõik. Elu ja surma, õnneliku mineviku ja tumeda tuleviku vahele lõksu jäädes peab Mia langetama elu kõige tähtsama otsuse.
Romantiline, haarav ja meeltülendav romaan kätkeb endas samaaegselt traagilist ja lootusrikast lugu mälestustest, muusikast, elust, surmast ja armastusest.

Ma vaatasin filmi enne kui raamatut.
Poleks pidanud.
Filmi oli tehtud ootuspäraselt tunduvalt dramaatilisemaks ja põnevamaks, raamat kompis pealispinda (tavaliselt on vastupidi). Jah, mõnda asja kirjeldas raamat loomulikult paremini, kuid ma pean tunnistama, et film oli suurem õnnestumine kui raamat. Nii tundub vähemalt minule.
Pärast filmi vaatamist oli raamat pisut igav ja üksluine. Lõpu teadmine vaevalt midagi ära rikkus, lõpud on taolistes lugudes peaaegu alati aimatavad. Kui tavaliselt loen sellise pisikese raamatu ühe õhtuga, siis sellega läks mul vähemalt neli korda nii kaua…

Ma ei tee seda täitsa maha, sest selle mõte ja sisu tegelikult meeldis mulle. Ütlen lihtsalt, et see oli pisut igavam, kui oleksin oodata osanud. Kellel aga soov on raamatut lugeda, soovitan filmi enne mitte vaadata – siis tundub raamat natukene huvitavam. Arvan, et kellel vähegi võimalust, siis on mõistlik lugeda seda originaalis, Tõlkel polnud häda midagi, aga sellise raamatu puhul kõneleb originaal lugejaga ilmselt rohkem, 

02 november 2014

Kiera Cass "The Elite" & "The One"

   

The Elite, 338 lehekülge

The Selection began with thirty-five girls.
Now with the group narrowed down to the six Elite, the competition to win Prince Maxon's heart is fiercer than ever—and America is still struggling to decide where her heart truly lies. Is it with Maxon, who could make her life a fairy tale? Or with her first love, Aspen?
America is desperate for more time. But the rest of the Elite know exactly what they want—and America's chance to choose is about to slip away.

The One, 323 lehekülge

The time has come for one winner to be crowned.
When she was chosen to compete in the Selection, America never dreamed she would find herself anywhere close to the crown—or to Prince Maxon's heart. But as the end of the competition approaches, and the threats outside the palace walls grow more vicious, America realizes just how much she stands to lose—and how hard she'll have to fight for the future she wants.

Niisiis, kui palju võib üks inimene nutta? Teises raamatus nuttis see väike piripill pea iga asja pärast, mõnda aega ka kolmandas, aga siis otsustas enda väärikuse riismed kokku korjata ja lõppude lõpuks võitlema hakata.
Kui kogu see töinamine välja arvata, siis oli see sari päris meelelahutuslik. Kogu see America-Maxon-Aspeni asi oli algusest peale üsna etteaimatav, seega sellega ei mingeid üllatusi. Lõpp pidi ikka ju natukene intrigeerivamaks kiskuma, muidu poleks asi õige tundunud, midagi peab siiski valesti ka minema. Ehk siis kui nüüd ühe lausega kokku võtta – põnev, kaasahaarav ja romantiline, aga ürpis ettearvatava lõpplahendusega.    

Ma ei taha sellest sarjast liiga palju ära anda, sest eesti keeles need raamatud alles hakkavad ilmuma. Ma ei tea, mida kirjutada, et säilitada teiste lugejate põnevust, seega ma eriti ei kirjutagi. Kui keegi mingis osas ise uudishimulik on, siis kommentaarium on endiselt avatud.


EDIT! "Eliit" on nüüd saadaval ka eesti keeles!

30 oktoober 2014

Kiera Cass "The Selection" ehk "Väljavalitu"

336 lehekülge
Harper Teen
Kolmekümne viie tüdruku jaoks on Valik erakordne võimalus – ainus väljapääs neile sündides ette kirjutatud saatusest. Mõelda vaid! Kanda printsessikleite ja kiiskavaid kalliskive. Elada palees ja võidelda võrratu prints Maxoni südame pärast. Aga America Singeri jaoks on see õudusunenägu. Esiteks tähendab see lahkumist tema suurest armastusest Aspenist – mehest, kes kuulub temast aste madalamasse kasti. Ja teiseks kodu maha jätmist, et konkureerida krooni nimel, mida ta sugugi ei ihalda. Rääkimata elamisest palees, mida igast suunast ründavad mässajad.
Aga siis kohtub America prints Maxoniga. Vaikselt hakkab ta mõistma, et tulevik, millest ta kunagi isegi unistada ei tahtnud, võib olla võrratum kui kõik muu, mida ta seni elus nii tähtsaks ja kindlaks oli pidanud.

Lugesin antud raamatu läbi ingliskeelsena, aga ka eesti keeles on selle sarja esimene osa samuti ilmunud.
Olin positiivselt üllatunud. Mitte nii, et raamat üllatusest käest kukuks, aga meeldivalt üllatunud siiski. See on jälle üks selline teos, mille tegevus toimub kuskil kauges-kauges tulevikus pärast nelja maailmasõda üsna rahutul ajal. Naerma ajas mind peategelase nimi- America. See vist suured eelarvamused mulle sisse pookiski. Kujutasin mingit ekstra patriootlikku ja tobedat raamatut ette, aga nii ei ole. Pigem on raamatus asi tõesti, nagu ka pealkiri viitab, tegemist valikuga. Abikaasa valikuga printsile, kui nüüd täpsem olla.
VÄLJAVALITU pilt
300 lehekülge
Pikoprint
Selle sisu oli lihtsamat laadi põnev ja kaasahaarav, magama ei suutnud õigel ajal kohe kuidagi minna ja teise raamatu olen juba pooleldi läbi lugenud. Põnev, aga mitte intensiivselt ja meeli erutavalt, vaid noh, lihtsalt põnev. Aga selline põnevus käib ju ka.
Mina oma armukolmnurgaga jälle. Ohh, jah. Jälle need kolmnurgad ja nelinurgad ja kolmkümmendviisnurgad.

Muidu meeldis küll. Peamine sihtgrupp ilmselt 15–18 aastased tütarlapsed, aga selle kohta siiski üsna viisakas teos. Sellist tühja pläma ja asjatut kekutamist ei olnud, pigem oli peategelane positiivselt täiskavanulik. Need välimuse muutused ja kleidi kirjeldused jäid ilusti lubatud piiridesse ja otseselt domineerima ei hakanud, ei tekkinud tunnet, et loeks pisikeste tüdrukute unejuturaamatut printsessiks saamise kohta.


29 oktoober 2014

S. E. Green "Tapjainstinkt"

Tapjainstinkt
205 lehekülge
Helios kirjastus
Ta pole pahatahtlik, aga tal on teatud… tungid.
 Lane on tüüpiline teismeline: tal on armastav pere, ta õpib hästi, töötab kooli kõrvalt kohalikus loomakliinikus ja harrastab võitluskunste. Tema salajane kirg on aga sarimõrvarite uurimine. Ta mõistab neid ja teab, kuidas nad mõtlevad.
 Miks?
 Sest ka tema võib olla üks neist.
 Lane kasutab oma tumedat poolt selleks, et jahtida kurjategijaid ning mõista kohut, kui õigussüsteem seda ei tee. Omakohut pidades on aga mõrva toimepanemine vaid juuksekarva kaugusel. Iga sööstuga muutub üha raskemaks säilitada enesekontroll. Ja siis kaob üks noor lasteaiakasvataja. Ta naaseb... tükk tüki haaval.

Lane asub õhinal taga ajama tema kodulinna jõudnud sarimõrvarit, kuid mässib end ohtlikku valede võrku, mis puudutab ta bioloogilist isa ja tüdruku hämarat minevikku. Kui Timukaks kutsutav sarimõrvar lõpuks ise Lane’iga ühendust võtab, teab Lane, et ta pole enam nähtamatu ega väljaspool ohtu. Nüüd peab ta kasutama oma erilisi andeid, et teada saada tapja isik, enne kui temast või kellestki ta lähedasest saab järgmine ohver.

17-aastane Dexter. Väike copycat.

Mul on tunne, et see raamat oleks võinud väga hea olla, kui see olnuks tunduvalt põhjalikum. Hetkel jääb sellest väheks. Kogu sündmustik, selle intensiivsus ja pingelisus on surutud kokku 200 lehekülje sisse, mis ilmselgelt ei kata pooltki seda, mida lugeja võib-olla teada tahaks.
Lane mainib vaid põgusalt seda, miks tal sellised tungid on, aga ei süüvi sellesse eriti põhjalikult, ta ei räägi väga palju oma perest, kuigi on näha, et oma kummalisel moel ta hoolib neist (eriti õest-vennast). Ma võin lugeda kümme raamatut haldjaprintsessidest ja kaunitest hingepiinadega ebapopulaarset ja tarkadest tüdrukutest, aga see on nii tavaline ja ootuspärane. Keegi ei kirjuta sellest, et ühe 17-aastase hingeelu võiks olla nii keeruline ja vägivaldne. Ma ei tahaks sellest väga tihti lugeda, sest see on siiski päris sünge ja pikemas perspektiivis võib muutuda üsna morbiidseks, aga kindlasti oleks meeldinud mulle, kui see raamat oleks olnud kolm-neli korda mahukam.
Lõpplahendus polnud sugugi üllatav- aimasin taolist lõppu juba umbes teisest leheküljest. Kuigi lõpplahendus oli väga ootuspärane, köitis mind rohkem siiski Lane isiksus ja mõttemaailm, seega raamat oma sisu poolest minu jaoks igavaks ei jäänud.

Aga nüüd üks üllatusfaktor! (see üllatuse osa oli nali, muideks)
Tuleb järg.

Jah, mulle oleks meeldinud tunduvalt mahukam esimene osa, aga ma ei ole teise osa suhtes kuigi kindel. Mõnes mõttes mind intrigeerib see mõte, et saame Lanest veel lugeda, teisalt aga ei arva ma, et sellisest raamatust oleks vaja hakata tegema mingit triloogiat… Siiski ootan ma järgmise raamatu ilmumist põnevusega ja loodan, et see, mis esimesest osast puudu jäi, saab teises osas ära selgitatud. Kindel see, et Lane on esimese-teise raamatu vahele jääval ajal jõudnud midagi korda saata…

Ahjaa, raamat ei ole soovitatav alla 14-aastasetele ja sellega ma pean nõustuma. Pole vaja ennast traumeerida. 

25 oktoober 2014

Pimekohting raamatutega..?

Tavaliselt olen üritanud hoida oma blogis kindlat joont - jutt käib ainult nendest raamatutest, mida lugenud olen. Aga... aga ma ei saa sellest mitte kirjutada! See on nii tore üritus. 

Lugesin ükspäev kohalikust lehest, et raamatukogus on selline tore kuu, kus saad laenutada kinnise paki raamatuid. Alles kodus saad teada, mille sa laenutanud oled  ehk siis tõesti nagu päris pimekohting. Mulle meeldivad väga sellised algatused ja loomulikult läksin ise ka usinasti raamatukokku endale pakki valima :)

Valikus väga palju pakke ei olnud, aga siiski piisavalt, et väikeste vihjete põhjal oma valik teha. Iga paki küljes oli silt, millest võib sisu kohta väikese vihje saada. Minu väljavalitu kandis vihjet "Jah, ilma naisteta... (perele)". Eeldasin, et selles on naistele mõeldud raamatud, sealhulgas pisikestele naistele (kuna see on ju perele...). 

Ja panin täppi!

Pakikeses oli kaks raamatut ja DVD "Arabella, mereröövli tütar". Ma pole seda filmi ei-tea-mis-ajast näinud ja olin ausalt öeldes selle üle vist kõige rõõmsam, sest nüüd ongi mul kavas see DVD masinasse torgata ja filmi vaatama hakata. Mis puudutab raamatuid, siis nendeks olid "Õnn on otsuse küsimus ehk need asjad, mida üks ema oma tütrele õpetada ei jõudnud" ja 50 klassikut sarjast "Naised: maailma tuntumaid naisi". Sirvin ma neid kindlasti, kuid otsast otsani läbi ei loe. 

Ma pean tunnistama, et olen oma pakiga väga rahul, see on läbi mõeldud ja on aru saada, et raamatukoguhoidjad on seda asja mõttega teinud, mitte lihtsalt suvalisi teoseid pakki loopinud. 
Kahjuks kestab see tore pimekohtingukuu ainult oktoobri lõpuni... Mulle vist meeldiks iga kord raamatukogus käies üks selline tore pakikene kaasa haarata!

Jään igatahes järgmist sellist aktsiooni ootama või ehk õnnestub mul isegi selle kuu sees veel korra raamatukogus käia. 


23 oktoober 2014

Ally Condie "Matched"

369 lehekülge
Dutton Juvenile
Cassia has always trusted the Society to make the right choices for her: what to read, what to watch, what to believe. So when Xander's face appears on-screen at her Matching ceremony, Cassia knows with complete certainty that he is her ideal mate... until she sees Ky Markham's face flash for an instant before the screen fades to black.
The Society tells her it's a glitch, a rare malfunction, and that she should focus on the happy life she's destined to lead with Xander. But Cassia can't stop thinking about Ky, and as they slowly fall in love, Cassia begins to doubt the Society's infallibility and is faced with an impossible choice: between Xander and Ky, between the only life she's known and a path that no one else has dared to follow.

Vaatasin ükspäev, et e-luger seisab täitsa nukralt riiulis ja hakkab juba vaikselt tolmukihi alla mattuma. See ei lähe mitte... Võtsin selle siis kätte ja valisin üsna huupi ühe raamatu, mida lugeda. Sattusin jälle triloogia peale ja hakkasin kõva häälega naerma. Küll neid triloogiaid ikka vorbitakse teha, täitsa lõpp. Ma isegi ei oska ligilähedaseltki arvata mitu sarja mul hetkel pooleli on. Vähemalt pooled on mul peast täitsa pühitud.
Seekord võin vist öelda, et kui nüüd selle triloogia korraga läbi saab loetud, siis on hästi. Esimene raamat läks igatahes väga libedasti kuigi pean ütlema, et see polnud väga põnev. Mitu korda tundus mulle, et selline raamat on mulle paar korda varemgi kätte sattunud. Mida edasi, seda kindlamaks see tunne muutus. Ahsoo, jajah.. olen tõesti paar sellist raamatut läbi lugenud, pidin tunnistama, kui enda blogi arhiivi sirvisin. Lugu siis taaskord sellises reaalsuses, kus inimesed elavad nagu robotid ja teevad kõike, mida neile öeldakse. Esialgu oleks nagu utoopia, siis selgub et seal valitseb hoopiski despootia. Kah üllatust. Järgmine „üllatus“ on see, et peategelased osutuvad teisitimõtlejateks ja tahavad kõik maailmakorda muutma hakata. Siis ei puudu veel selline oluline osa nagu armukolmnurk (endiselt pole fänn), armunute vägivaldne lahutamine ja eksiil kuskil kauges ja ohtlikus kohas.

Kui nüüd kõik see kõrvale jätta, siis kindlalt võin öelda seda, et kuigi lugu ei üllata absoluutselt mitte millegagi, oli see sellegipoolest loetav. Omalaadsete raamatute hulgas on ta sellegipoolest pigem seal tagumises otsas... aga kellel huvi, siis miks mitte. 


EDIT 08.04.15 - Nüüd raamat saadaval ka eesti keeles kirjastus Pegasuse poolt nime all "Määratud".

20 oktoober 2014

Georgette Heyer "Saatana sigidik"

320 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Öös röövitud...
Intelligentne ja praktilise meelega Mary Challoner teadis, et saatanlik Dominic Alastair ehk markii Vidal, ei kavatse iialgi tema õega abielluda, hoolimata nende ema kosjasobitamise plaanidest. Niisiis otsustas Mary õde Vidali eest kaitsta.
Ent ta poleks ilmaski arvanud, et maruvihane aadlik ta röövida võiks! Tehes vastumeelselt seda, mis on tema kohus, ja taibates, kui ägedalt Mary oma vooruslikkust kaitseb, teeb markii talle abieluettepaneku.
Pärast kõiki teiste sepitsetud abieluplaane, millest Vidal oli seni puhtalt pääsenud, ei osanud mees arvatagi, et mõni naine talle eitavalt võiks vastata.
Jahmunud, võlutud ja vastupandamatut tõmmet tundev Vidal tõotab, et Maryst saab tema abikaasa. Isegi kui see neile mõlemale saatuslikuks saab...

Oh jummel, ma vist olen kinni mingis Heyeri ahelas. Paistab, et pean veel viimasegi eesti keeles ilmunud Heyeri nüüd ruttu läbi lugeda, siis saab teiste asjadega lõpuks ometi rahus edasi minna. Kui mul juba selline eesmärk on, et ühe kirjaniku kõik (eesti keeles) ilmunud teosed järjest ära loen, siis ega ma naljalt enam pidama ei saa. Kas kõik või mitte midagi. Õnneks ma endale äga tihti selliseid eesmärke ei sea, sest tegelikult on vähe selliseid kirjanikke, kelle puhul ma viitsiks kõik nende raamatud kaanest-kaaneni korraga ära lugeda.

„Saatana sigidik“ oli pesuehtne naistekas. Loomulikult on kõik Heyerid pesueht naistekad, aga sellele oli veel selline ekstra naisteka maik juures. Seekord polnud meie loo kangelane mingi romantiline ullike, vaid äkiline, vägivaldne ja ülbe jurakas, kes võlus naisi kiirelt ja massiliselt. Seekord ei olnud tegelikult meie loo kangelanna isegi alguses põhiline jututeema, tema ilmus alles ei-tea-mitmendas peatükis.

Noh, lõppude lõpuks oli see tavaline Heyer, mis on minu nädalavahetustel juba selliseks traditsiooniks on saanud. Väike kerge naistekas näpus ja mõnus muretu olek on garanteeritud. 

11 oktoober 2014

Georgette Heyer "Arabella"

304 lehekülge
Ajakirjade kirjastus

Vaese kirikuõpetaja vanim tütar, võluv Arabella, alustab oma esimest Londoni hooaega. Neiu, keda saatus on õnnistanud ilu, vooruslikkuse ja heasoovliku ristiemaga, ent kes oma lähedaste meelest käitub sageli üleliia impulsiivselt, satub peagi kokku Robert Beaumarisiga, kes on Londoni vallaliste härrasmeeste seas kõige ihaldatum abikaasakandidaat. Pärast seda, kui Beaumaris heidab Arabellale ette, et too on lihtsalt järjekordne ilus tüdruk, kes tema varandust jahib, laseb neiu end tõmmata sekeldustesse, millel võivad olla üsnagi ootamatud tagajärjed...

Jällegi üks Heyer. Ma võiks vist juba öelda, et jumaldan neid. Mulle tõepoolest meeldivad sellised raamatud! Need on nii armsad.
Heyeri kangelannad on alati nii jõulised, elegantsed, ettevõtlikud, uljad, siirad, armsad ja mida kõike veel!
Kuigi ükski Heyer raamat ei üllata enam, ei saa siiski väita, et need oleks kõik samasugused. Seniajani on kõik tema raamatud olnud täiesti erinevate sisuliinidega, kuigi kõikides on üks uljas kangelanne, kellesse tõenäoliselt mõni rikas härrasmees ära armub. Aga see käibki asja juurde.
Selles loos meeldis mulle näiteks koer. Totter on mõelda, et üks tavaline krants nii palju poleemikat võib tekitada. Saaks veel aru, et aadlike suguvõsad on olulised ja tähtsad, aga et koerte omad samamoodi uhked peavad olema...
Kardan, et minu jaoks muutub ühe või teise Heyeri raamatu eelistamine juba keeruliseks. Kõik on ühtemoodi meeldinud :)


Ja nüüd lähen ostan jägmise...

30 september 2014

Heli Künnapas "Tristan"

224 lehekülge
Tänapäev
Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada?

Praegusel hetkel tundsin, et kõik on muutunud. Jah, ma jään alatiseks oma vanemate lapseks, aga see väike abitu olevus on siin minu pärast. Ainult seetõttu, et mina otsustasin, et ta ikkagi peab siia ilma sündima. See tähendab, et nüüd on minul vastutus selle eest, mida see ilm talle pakub. Mina vastutan selle eest, et tema tulek siinpoolsusesse oleks põhjendatud. Paljudele oleks lihtsam olnud, kui oleksin otsustanud aborti teha. Äkki oleks mul endal ka lihtsam olnud. Aga ma ei teinud, seega olen süüdi, et minu poeg peab siinses kurja

Taaskord äratas raamatupoes minu tähelepanu see ilus kaaneke, täpsemalt kaane materjal ja ilusad toonid… nii ilusaid raamatuid omada on ju lausa lust!

Teiseks oli raamatu sisututvustus kutsuv. Noorelt lapse saamine ei puuduta otseselt mind, aga juba 9. klassis käies oli mul kaks lapseootel klassiõde. Üks neist varjas seda hoolega ja tegelikult polnud keegi selles 100% kindel, teine sellest nii suurt saladust ei teinud, aga fakt on see, et mõlemad hakkasid koolis poole vähem käima (nad olid juba enne üsna sagedased puudujad). Ma küll ei käinud eliitkoolis, aga tundub, et see eliitkoolielu on midagi päris jubedat. 9. klassis rasedaks jäänud tüdrukud küll põhjustasid kõneainet, aga mingit suurt kõmuainet ja šokki ma sellest ei mäleta. Nende eliitkoolidega on üldse lahe lugu, ülikoolis oli mul paar kursakat, kes kohe alguses teatasid, et nemad on „eliitkoolist“ ja „tahate näha, et mul aint A-d lendavad?!“. Tasub vist märkida, et need eliidikad langesid esimese aastaga välja. Ma ei hakka siin pikemalt seletama, aga fakt on see, et kui sa oled luuser, siis pole vahet, mis koolis sa käid, lõpetad ikka ühtemoodi (jep, ainuüksi suurepärasest mälust ei piisa, et hästi hakkama saada). Sama kehtib hakkajate inimeste kohta, kelle aju pole just kõrgtasemel  – heade hinnete puudumine ei tähenda automaatselt elus põrumist. Kõige tähtsam on see, kelleks sa iseennast pead – kas sa saad hakkama või sa ei saa. Nii lihtne see ongi. Loomulikult võib mitmel tasandil vastu vaielda ja pikad arutelud maha pidada, aga selle väite tegelikkus ei muutu.

Loo peategelane Miia oli otsustanud hakkama saada. Ta oleks võinud alla anda ja enda valikut mitmel põhjusel kahetseda, aga ta ei teinud seda. Ta mõtles alla andmisele, aga jäi endale alati kindlaks- peab hakkama saama.  Aja möödudes sai kõik korda ja seda oli hea lugeda. Päris elus alati paraku nii ei lähe…

Mis mind häiris, olid Miia topeltstandardid.  Seks oli kahepoolne, lapse alles jätmise otsus oli igas mõttes ühepoolne. Kõigil on valikud, kellelegi teisele pole mõtet oma valikut peale suruda. Isegi kui see valik on laps. On teisi situatsioone ja taustalugusid, mille puhul võib vaielda ja tingimuste üle kaubelda, aga mulle tundub, et antud loo puhul poleks pidanud Miia isegi lootma, et Tanel järsku issiks hakkab, selle tegi ta päris alguses selgeks.

Koolist, lastest… aga raamatust? Ma pole sellest just vaimustatud. Ma mõistan teemat, see on aktuaalne ja me puutume sellega igapäevaselt üsna palju kokku. Kahjuks jäi kirjatöö ise minu jaoks natukene  igavaks ja nii sellega siis ongi… Või siis olen lihtsalt harjunud mingeid ulmeliselt ebareaalseid lugusid lugema ja kõik vähe tavapärasem tundub igav?  No ma ei tea. Ah, ühe plusspunkti mainin veel ära, pärast selle raamatu lugemist ei jää kibedat maiku suhu, see on ikkagi selline positiivsem raamat, ma arvan.

Eesti kirjandusmaatikul jällegi üks armas raamat juures. 

13 september 2014

Georgette Heyer "Frederica"

384 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Frederica Merriville on saabunud koos oma õe ja kahe vennaga Londonisse säravat hooaega veetma, et anda noorele ja ilusale Charisile võimalus endale sobiv abikaasa leida. Frederica ise on sõnakas ja võluv neiu, kes on veendunud, et temal endal on juba liiga hilja abielluda – ta on juba kahekümne nelja aastane.
Ent kui kauge «nõbu» lord Alverstoke neid Londoni seltskonda viib, avastab Frederica endalegi üllatuseks, et ta on armunud. Samal ajal on ka külm aristokraat Alverstoke lummatud nii Fredericast kui ka tema noortest üleannetutest vendadest.

Siiani kindlasti minu lemmik Heyer.

Tema raamatutes ei peagi vist eriti pettuma. Tal on alati selline kindel joon, tegelased põnevad ja asjalikud ja juhul kui nad asjalikud pole, teevad nad selle mõne muu omadusega tasa. Tõlked on ka meeldivad olnud ja sisuliinid pole veel siiani ära tüüdanud.

Nii palju  kui ma hetkel öelda oskan, siis loen Heyereid vähemalt senikaua kuni neid eesti keeles ilmub. Inglise keeles neid vaevalt lugema hakkan, aga tõlgituna miks ka mitte. 

11 september 2014

Becca Fitzpatrick "Lõppmäng"

400 lehekülge
Tänapäev
Nora on kindlam kui kunagi varem, et armastab Patchi. Langenud ingel või mitte – tema on see õige. Kuid just nüüd peavad noored koondama jõud viimase ohtliku katsumuse läbimiseks, kus naasevad vanad vaenlased, uusi tuleb juurde ning sõbra reeturlikkus seab ohtu rahu, mille poole Patch ja Nora nii väga püüdlevad. Kerkib valus küsimus: kelle poolt on Patch ja kelle poolt Nora? Ja kas nüüd on teel takistus, mida isegi armastus ei võida?

Tsiteerides iseennast: „Loodan, et ma selle ajaga kolmandat osa ära ei unusta.“ Mul olid kõrged ootused. Siiski vedasin end alt ja kui selle osa kätte võtsin, elasin juba ammu teises maailmas. Norat ja Patchi loomulikult mäletasin, Veed ja Scotti ka, aga ainult kui isikuid, kes raamatus esinesid, mitte seda, mida nad täpselt teinud on.

Taaskord vedas mälu mind selle sarjaga alt. Ma ei oska isegi mõelda, milles asi on või miks see sari mulle kuidagi meenuda ei taha. See pole ju kõige hullem ehk siis ma ei peaks seda enda mälust meeleheitlikult välja tõrjuma. Samas pole ta midagi nii imetlusväärset, et mu mõistus seda heldinult kinni hoiaks… Võib-olla see juhtubki keskpäraste raamatutega – need unustatakse väga kergesti?

Ma ei ütleks, et tegemist oli loiu ja igava raamatuga, aga tegemist polnud ka mitte eriti põneva osaga (hmm jah, umbes nagu ma mäletaks mis eelmistes osades täpselt toimus). Nefilimide ja langenud inglite võitlus, Nora niisama ringi sagimas ja siis Patchi musklid. Ja Saatana vägi, see on sinine ja maitseb halvasti, aga teeb su super nefilimiks. In the end, all good. Loomulikult peab ühe armsa tegelase kaotusega leppima, muidu ei tunduks asi nagu päris, aga sellegipoolest. Sari saab ilusa punkti ja vahelduse mõttes on tegelikult päris tore, et ei pea ise edasi nuputama, mis küll nüüd saab ja kas nad ikka elasid õnnelikult elu lõpuni või jäidki üksteisele kahemõttelisi vihjeid tegema, et siis lõpuks ikkagi eri suundades triivida.

Ma pole kurb, et see sari läbi sai, sest mul enam-vähem puudub igasugune mälestus sellest sarjast, aga samas on vahelduseks tore lugeda midagi sellist, mille puhul on küsitav, kas ma ikka mäletan. Sellega on muidu üks hea asi veel – kui ma tulevikus peaksin otsustama selle sarja jälle läbi lugeda (mida ma mingil hetkel raudselt teen, sest raamatud on mul endale ostetud), siis ma vähemalt ei mäleta mitte midagi ja lugemisrõõm oleks nagu esmakordne! Oleks see vaid paljude teiste raamatutega nii…

07 september 2014

Amanda Hocking "Äravahetatud"

ÄRAVAHETATUD pilt
304 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Amanda Hocking on kirjanduse sensatsioon ‒ tema romaanid on müünud miljoneid koopiaid üle kogu maailma. Ja just „Äravahetatud” on raamat, millest see fenomen alguse sai.
Kui Wendy Everly oli kuuene, püüdis ema teda tappa, kuna arvas, et Wendy on koletis. Üksteist aastat hiljem avastas Wendy, et emal võis tõepoolest õigus olla. Ta ei olnudki inimene, kelleks oli end kogu elu pidanud – ja kõike seda ainult Finn Holmes’i pärast.
Wendyle tundub, et Finn on mõistatuslik mees, kes teda pidevalt jälgib. Iga kohtumine jätab Wendyle sügava mulje ... kuigi see on arvatavasti rohkem, kui ta eales tunnistab, seotud tema meeletu iluga. Ei lähe kaua, kui mees tõe paljastab ‒ Wendy vahetati sündimisel ära ja Finn tuli teda koju viima.
Nüüd on Wendy teel maagilisse maailma, mille eksisteerimisest tal isegi aimu ei olnud. Maailma, mis on samaaegselt nii hirmutav kui ilus. Maailma, kus ta peab vana elu maha jätma, et avastada, kelleks oli määratud tegelikult saama.

Tegelikult polnud mul plaanis seda raamatut lugeda, aga kuidagi juhtus ikka nii, et see mulle kätte sattus. Mulle ei meeldinud see hirmus paks „Pimeduse kangelanna“ või mis ta nüüd oligi, aga see oli veel hullem. Tõsiselt.. Trollide teemast saan ma veel aru. Vampiiridest, libahuntidest, haldjatest ja kõigest sellest on juba räägitud, seega nüüd siis trollid. Midagi uut annab alati leiutada (nagu näha). Aga sellegipoolest- vahest ehk ei tasuks?

Ma ei hakka pikalt rääkima sellest, kui vigaselt see raamat tõlgitud oli või kui palju selles kirjavigu leida võis. See andis halva sisuga raamatule lihtsalt veel ühe miinuse.

Raamat oli halb. Halvasti kirjutatud, halvasti toimetatud, halb, halb, halb.

Ma ei taha sellest isegi pikemalt kirjutada. 

03 september 2014

Guillermo Del Toro & Chuck Hogan "Allakäik"

295 lehekülge
Tänapäev
Eelmisel nädalal tungisid nad Manhattanile. Sel nädalal hävitavad maailma.
„Tõves” valla pääsenud vampiiriviirus on vallutanud New Yorgi. See levib peagi üle maailma. Keset tekkinud kaost juhib Eph Goodweather, nakkuskeskuse meeskonna juht, väikest rühma, kes püüab verejanulised koletised peatada. Kuid võib olla juba hilja.

Lõpuks siis ka Tõve triloogia 2. osa minu käes läbi saanud. Väga pikk lugemine oli. Ainuüksi mõne lehekülje lugemine võttis mul tükk aega. See pole leebe raamat, see ei ole sugugi õnneliku lõpuga.. ei. Tegelikult võib öelda, et selles raamatus pole midagi helget ega head. Kõige lihtsamalt öeldes on see jõhker ja julm, mitte midagi muud. Kogu see inimkonna hukk ja maailma täielik häving... Tundub masendav? Jah, seda ta ongi. Ma küll ei tea, mida kolmas osa endast kujutab, aga ausalt öeldes kahtlen siiralt, kas enam julmemaks saab minna, seega olen selles osas üsna positiivselt meelestatud (vist).

Ilmselt selle raamatu tõttu on olnud minu raamatuvalikus viimasel ajal suhteliselt sisutühjad ja helged/nunnud naistekad. Olen „Allakäiku“ lugenud vähemalt kaks kuud ja kui ma ei eksi, siis olen ikka üle paari raamatu selle ajaga lisaks kõrvale lugenud. Mitte ei lähe mul see Tõve värk. Siiski, suurem osa teekonnast on läbitud ja jääb vaid loota, et mõne kuu pärast suudan end piisavalt kokku võtta, et ka viimane osa sellest kadalipust läbida.

Siit jääb mulje, et mulle ei meeldi see raamat või kogu Tõve sari üldiselt, aga risti vastupidi – meeldib küll. Aga sellega on natukene nagu Nutellaga... Paar saia korraga aeg-ajalt võib endale lubada, aga tervet purki ei suudaks ealeski alla kugistada, isegi mitte parima tahtmise juures.

Ja triloogia põhjal valminud sari – The Strain. Jepp, soovitan. Päris hästi tehtud. 

Georgette Heyer "Vooruslik võrgutaja"

367 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Neiu ei otsinud armastust...
Venetia Lanyon on sama ilus kui osavõtlik, ent kuna ta peab juhtima Yorkshire’is asuvat mõisa, hoolitsema invaliidist venna eest ja tegelema kahe tüütult järjekindla kosilasega, on ta vanatüdruku staatusele väga lähedal. Siis kohtub ta oma naabri, seltskonnast välja tõrjutud võluva elumehe lord Damereliga. Sellisest mehest peaks iga kombekas naine kaugele eemale hoidma.

Mees ei otsinud lunastust...
Ehkki mehe skandaalne minevik ja saladused on piisavaks põhjuseks, miks Venetia ei peaks teda usaldama, saab kelm alati oma tahtmise. Ilma igasuguse hoiatuseta antud tungiv suudlus ähvardab poissmehele saatuslikuks saada... ja tekitada ühes vanatüdrukus kirge ja elutahet.

Veel üks Heyeri romaan ja pean ütlema, et senimaani minu lemmik. Originaalis kannab raamat pealkirja „Venetia“, mis on ka loo kangelanne nimi. Venetia on 25-aastane vanatüdruk, aga sugugi mitte inetu ja harimatu, vaid kaunis, tark ja eneseteadlik, lisaks on tal mitu kosilast.

Mulle meeldis Venetia iseloom, ta teadis täpselt, mida tahab ja ei lasknud endale muud väita. Loomulikult, paljud ju võisid üritada, aga mitte kordagi ei olnud tal mõttes oma soovidest loobuda. Ma ei saanud päris täpselt lõpuni aru kui naiivne ta siis ikkagi oli – ta käitus vahepeal väga elukogenud ja targa naisena, teisel hetkel jälle ei näidanud ta kuidagi välja, et ta naiivne poleks.

Laias laastus võiks öelda, et raamatu tegid lõbusaks need tegelased - Venetia, Damerel, Aubrey, Yardley ja Oswald (nimedes võib esineda kirjavigu). Ma ei hakka pikalt seletama kes nad olid / mis nad tegid, aga nad olid hästi kirjutatud karakterid ja täiustasid Venetia rikkumatut maailmapilti suurepäraselt.


Sobis küll. 

27 august 2014

Sophie Kinsella "Kas mäletate mind?"

Kas mäletate mind?
382 lehekülge
Ersen
Lexi ärkab haiglavoodis pärast autoavariid ja mõtleb, et on 2004. aasta ja et ta on 25-aastane naine, kes elab kohutavat armuelu. Kuid oma jahmatuseks saab ta teada, et käes on 2007. aasta – et ta on 28-aastane, et ta on osakonnajuhataja – ja et ta on abielus! Hea välimusega miljonäriga! Ent kui ta saab oma uuest minast rohkem teada, ilmuvad täiuslikku ellu mõrad. Kõik ta vanad sõbrad vihkavad teda. Ta töökohale heidab silma konkurent. Seejärel osutub seksikas, sasipäine kutt kellekski... ja lõhkeb uus pomm.

Siit tulebki teine Kinsella kohe otsa… See sobis mulle, eriti kuna tunnen praegu, et tahan ekstra palju naistekaid ja kogu seda östrogeenimöllu (aga nii kaugele ma veel ei lähe, et Cosmo pihku võtaks...). Mul ei tekkinud selle raamatuga mingeid erilisi tundeid, eks ta oli nagu oli. Idee poolest küll mitte eriti originaalne, aga siiski loetav ja mingis mõttes nauditav. „Mingis mõttes nauditav“ tähendab selle raamatu puhul, et seda lugedes sai end täiesti välja lülitada ja lihtsalt lugeda, see ei nõudnud isegi kaasa mõtlemist. Ainus asi, mis vahepeal nina kirtsutama ajas, olid  kirjavead ja tunne, et raamat on toimetamata jäänud.

Sisu – mitte kuigi originaalne, aga siiski õnnestunud. Ärkab naine üles, 28-aastane, eduka karjääriga ja oma unistuste mehega abielus. Ainus iva on selles, et see kõik oleks justkui üleöö tekkinud, magama jäi ta 25-aastasena ja ärkas kolm aastat vanemana. Ma ei tea mida ise selles olukorras teeksin ja kas käituksin sama veidralt, aga kohati jäi mulle mulje, et tegemist pole mitte 25, ega isegi ka 28-aastase naisterahvaga, vaid hoopis 16-aastase tüdrukuga.

Ma olen tunduvalt paremaid „naistekaid“ lugenud, aga liiga hullult see mulle ajudele käima ka ei hakanud. Päris hea oli seda lugeda, aga siiski pigem mitte selle sisu, vaid rohkem olustiku pärast, mis lugemise ajaks tekkis – vaikne diivanil lösutamine, vihmasabin (mis muutus päris plädinaks lõpuks), tee, küünlad ja lõõgastumine... Niimoodi meeldis küll.  

19 august 2014

Sophie Kinsella "Ostuhullu pihtimused"

OSTUHULLU PIHTIMUSED pilt
464 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Becky Bloomwoodil on kõik, mida üks kahekümne viie aastane tütarlaps võiks elult tahta – üürikorter Londoni trendikas linnaosas, trobikond heal järjel sõpru ja viimase moe järgi garderoob. Paraku ei saa Becky seda kõike endale lubada. Becky töö finantsajakirjanikuna Eduka Säästmise ajakirjas on surmigav ja väikesest palgast ei jätku elamisekski, ent ei saa ju ükskõikselt mööda kõndida ideaalselt sobivast kingapaarist või jumalikust siidsallist! Viimasel ajal pommitavad pangad Beckyt masendavate kirjadega – paljalt oma võlasummade nägemisest tabab ajakirjanikku paanikahoog. Panganõuete ignoreerimine muutub leidlikule Beckyle järjest raskemaks. Ta püüab raha kokku hoida, üritab isegi rohkem teenida – kummastki ei tule midagi välja. Ainus lohutus on endale osta kasvõi mõni pisiasi...
Viimaks avaneb Beckyl võimalus kirjutada juhtumist, mis talle tõeliselt hinge läheb. Esilehe artikkel paneb laviinina veerema sündmused, mis muudavad jäädavalt tema ja teda ümbritsevate inimeste elu...

Võtsin raamatu kätte samanimelise filmi pärast ja kuigi ma ei mäleta filmi täpsemalt, siis tean, et see meeldis mulle. Küll aga ei mäleta, et sisuliin täpselt samasugune oleks olnud… ? See selleks. Raamat jättis tõesti sellise mulje, et noh, ongi päris ostuhullu pihtimised, sest hull ostmise järgi oli ta raudselt.  Mind hämmastasid pidevalt tema igasugused õigustused ja põhjendused miks tal mingit asja vaja läks. Kui aus olla, siis see tema õigustamine ja ratsionaliseerimine oli päris silmapaistev ja mingil hetkel ma lihtsalt ootasin, mida ta järgmiseks välja mõtleb. Kuidas võib üks inimene heast peast olla täiesti kindel, et võidab loteriiga 10 miljonit? Või kuidas ta saab olla täiesti õnnelik selle üle, et ta peab ostma mitu purki kreemi selleks, et saada mingi mõttetu kosmeetikakott. Enamus inimesed tunnevad selles ära vana hea reklaamitriki, aga Becky nägis sellistes pakkumistes maailma parimaid ja ülimalt vastupandamatuid võimalusi. Minu jaoks oli selle tegevusliini jälgimine ikka üsna koomiline, juba seetõttu, et oloen peategelasega samas vanusegrupis ja ma lihtsalt ei suudaks ette kujutada, et võiksin nii palju mingite täiesti ebavajalike asjade peale kulutada.

Sellegipoolest oli seda üsna koomiline lugeda, kohati kurblikult koomiline, aga kuna see oli niivõrd üle võlli keeratud, siis jäin lihtsalt peategelasele lõbusalt kaasa elama. Üks asi meeldis mulle väga – ka kõige sügavamas meelehärmis tundus mulle, et Becky optimism ja heatujulisus ei kadunud täielikult ära. Teine võimalus on see, et autor lihtsalt kirjutas nii koomiliselt, et tundus nagu kõik olekski üks suur nali. Kuigi Beckyl oli ilmselt mingi sügavam ja psühholoogilisel tasandil sõltuvus, siis suutis ta selle lõpuks enam-vähem ohjata (aga vaid enam-vähem).


Becky tegi ennast raamatus üsna palju maha. Mitte nüüd otseselt ja julmalt, aga ta mainis pidevalt, et on liiga rumal, et saada aru oma tööst. Lõpuks selgub loomulikult, et nii rumal ta siiski polegi ja kuigi see võis olla pisut ettearvatav, siis minule see lüke meeldis. Ta võib ju olla tark ja ostuhull, aga rumal ja ostuhull tundub palju-palju hullem kombinatsioon. Kuigi loomulikult võiks arutleda teemal - Kas tema põhjendused ostmiseks on absoluutselt rumalad või geniaalsed? Geniaalsed seetõttu, et ta suudab iga asja vajadust ja olulisust ratsionaliseerida. Rumal... noh, ausalt öeldes täpselt samal põhjusel. Kumb ta siis nüüd olla võiks..?

Mis puutub sellesse, et sama sarja raamatuid on praeguseks juba seitse, siis ütlen kohe, et ei kavatse neid kõiki lugeda. Põhjus on lihtne: kuigi ühe-kahe-kolmekordseks lugemiseks käib taoline ohjeldamtu shopingusaaga küll, siis vaevalt, et seitsmeks raamatuks midagi asjalikkukokku saab kirjutada. Lugesin kõikide raamatute sisukirjeldused läbi ja kuigi teema tundub arenevat ja asi liigub tavalisest ostumaaniast edasi, siis on see siiski kaheldav, et asi suudaks säilitada oma originaalsuse, kui seda järjepanu seitse tükki välja tuleb. See pole ometi Harry Potter (sssh! Ei naera!). Sellegipoolest olen juba järgmise raamatu raamatukogus broneerinud ja vähemalt selle loodan samas vaimus ühe õhtuga kenasti läbi lugeda.  

Siin on antud raamatute järjestus:
Confessions of a Shopaholic (2000) – eestis „Ostuhullu pihtimused“
Shopaholic Abroad (2001) – eestis „Ostuhull välismaal“
Shopaholic Ties The Knot (2001)
Shopaholic & Sister (2004)
Shopaholic & Baby (2007)
Mini Shopaholic (2010)
Shopaholic to the Stars (2014)

Esimese Kinsella kogemuse põhjal laenutan ilmselt ka tema teisi raamatuid. Asi pole selles, et mulle nüüd hirmus meeletult avaldaks muljet tema kirjastiil (pealegi on seda tõlkes üsna raske aru saada), vaid lihtsalt tõsiasjast, et tema tööd näivad olevat kerged lugeda & lihtsad seedida. See mulle hetkel sobib :)

08 august 2014

Janika Vaht "Vabanemine"

Vabanemine
224 lehekülge
Tänapäev
Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mil suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.

Minuga on selline lugu, et tihti hindan raamatut selle kaane järgi. Selle raamatuga oli selline lugu, et kord sattusin raamatupoodi, kus need kõik ilusti virna olid laotud ja üks oli veel kuidagi viltuselt kõige tippu pandud ja see kuhi oli seal nii ilus ja värviline, et ma lihtsalt pidin selle raamatu kätte võtma ja seda uurima... Ostmiseks küll tookord ei läinud, aga nüüd, tükk aega hiljem, sain raamatu lõpuks läbi loetud. Siiski ei saa ma öelda, et ainult kaanepilt mind kutsunud oleks, sugugi mitte. Tõsiasi, et raamat on Tänapäeva kirjastuse ära märgitud raamatute hulgas, ajendas mind seda veelgi enam lugema. Ja siis loomulikult raamatu sisu, see kutsus ka.

See raamat üllatas mind väga. Selleks on väga mitu põhjust ja asja lihtsamaks tegemiseks loen need põhjused sirgelt ette:
a)      Tegemist on Eesti noortekirjandusega, millega mul eriti soojad suhted pole (olgem ausad, Eesti noortele suunatud kirjandus on väga suures osas masendav).
b)      Sisu. Enesetappu üritav noormees…? See ei saa ju olla mitte masendav.
c)      Kurva/üksildase minevikuga noored.
d)      Puberteet ja üüratult suured tunded.  

Pärast raamatu lugemist:
a) See ei olnudki nii masendav
b) Taaskord, mitte nii masendav.
c) Jah. See on möödapääsmatu, aga vähemalt polnud alkohoolikust vanemaid! (eriti).
d) Kahtlen veel selles osas. Selles raamatus olid need ilmselt vajalikud, aga ikka olen kahe-vahel.

Lahti seletatult olgu öeldud, et kuigi see raamat suutis mind üllatada nii oma tegelaste värvikirevusega, sündmuste aeglase edasimineku ja kohati suisa seisva tegevusliini tõttu, olen ma pigem positiivselt üllatunud. See oli 100% armastusromaan, selle juurde kuulubki palju pisaraid, kummalisi vihapurskeid ja seletamatuid emotsioone, karmi kriitikat ja valusaid sõnu. Kujutan ette, et paljude jaoks tundus see vaikselt kuust kuusse kulgemine üsna igavalt, aga mina näiteks ei suutnud raamatut käest ära panna, sest tahtsin teada mis järgmisena juhtub. Mind ei köitnud kirjastiil ega ka mitte nende noorte armulugu, mind haaras puhtinimlik uudishimu selle pikaleveninud komejandi pärast – kas nad siis juba saavad kokku või ei saa?

Armastusega on tihti nii, et sa ei soovi armastada, aga armastad ikka. Sa tahad armastada, aga ei suuda. Või sind armastatakse, aga sa ei suuda vastata. Või enne armastamist pead üle saama eelmisest. Või mingil eriti kriitilisel juhul satuvad kõik need variandid vahelduva eduga sama paari juurde. Jestas, ma kujutan ette küll kui jubeda raamatu sellest saaks… Olgu, teemasse tagasi minnes – mulle meeldis autori interpretatsioon armastusest. See oli siiras ja tõeline. Pubekate emotsioonide edasikandmine ei häirinud mind samuti (seekord). Jah, Mai pillis liiga palju ja tõsi, Sander oli kergelt bipolaarne. Aga mis sa ikka teed, kas enamus pubekaid siis polegi sellised? Teame ju, et on, isegi kui enamus neist seda ei tunnista (nad ei saa ju ise arugi).

Meeldis küll. Kahtlen, kas see mulle pikemaks ajaks ka meelde jääb, aga ühe suveõhtu kergeks lugemiseks sobis kenasti. Mul on üks soov. Kui vaid mõni eesti noortekas mööduks nii, et seal poleks mingeid keerulisi peresuhteid ja raskeid surmasid ja süüdistamist ja asjatut melanhooliat. Päriselt, täitsa on võimalik selliseid raamatuid kirjutada. Päriselt ka. Ma olen lugenud selliseid.


Kuigi mulle meeldisid mõlemad, siis meeldis antud raamat rohkem, kui samal aastal Tänapäeva noorteromaanide esikoha võitnud „Hetk enne homset“. 

07 august 2014

Kristin Gier "Rubiinpunane"

312 lehekülge
Sinisukk
16-aastane Gwendolyn teab, et mõnel tema suguvõsast on iseäralikud võimed, kuid ta elab teadmises, et imepärase geeni kandja on kaunis nõbu Charlotte, mitte tema. Gwendolyn tunneb end aeg-ajalt siiski kuidagi iseäralikult ning satub ühel päeval ootamatult 18. sajandi alguse Londonisse. Selgub, et just Gwendolyn on perekonna kõige salapärasem liige ja pärinud ajaränduri geeni. Miks oli ema tema sünnikuupäeva varjanud? Kas Gwendolyni ema üldse oli tema pärisema? Mis juhtus ajamasinaga? Gwendolyn ja Gideon – poiss, kes on pärinud ajaränduri geeni isaliini pidi ja kes on Gwendolyni arvates paras ennasttäis ninatark– , seiklevad ajas koos ja püüavad neile ja veel paljudele muudele küsimustele vastuseid leida ning välja selgitada, keda nad minevikus ja olevikus usaldada võivad.Menukate romaanide autor Kerstin Gier (sünd 1966) alustas kirjutamist 1995. aastal. „Rubiinpunane” on noorsoole mõeldud fantaasiatriloogia esimene romaan. Raamat on tõlgitud rohkem kui 25 keelde ja 2013. aastal valmis teose põhjal ka film.

Jälle üks selline ühe õhtu lugemine juhul, kui mitte midagi paremat pole teha. Sobis küll. Tegelikult täitsa meeldis, kuigi veidi magedavõitu oli küll. Selles mõttes, et mitte midagi erilist, samas küllaltki eriline. Saa siis aru… Nõidadest ja vampiiridest on omajagu kirjutatud, aga ajarändajate kohta olen üsna vähe lugenud (veel – mine tea, äkki uus trend saabumas?).

Karakterite kohta võin öelda nii palju, et minu jaoks olid nad täiesti sisutühjad. See tädi Maddy tundus põnev(am), aga Gwen ja Gideon olid küll tükk tühja kesta. Tavalised teismelised, kes ilma mingi nähtava põhjuseta raamatu lõpus üksteist heldinult vahivad. Võin kihla vedada, et lõpuks on nad maailma suurimad armunud. Pahalane tundus olevat mingit sorti krahv minevikust, aga mul on tunne, et paha tegelane on hoopis see oravasilmne õpetaja. Ma ei tea, sellised niššid tunduvad nii kulunud, aga tavaliselt on taolistes raamatutes alati mingi etteaimatav nõks küljes. Siiski, ei tea ju enne, kui kõike pole lugenud. Kaks veel minna – ei tea kas need eesti keeles ka ilmuvad, sest kirjastus on Sinisukk ja nende kodukas tavaliselt eriti palju infot ei anna. Aga loodame, et kui juba on alustatud, siis ka lõpetatakse. Fännklubi on ju üpris suur!

Tegemist on triloogiaga, valminud kaks filmi, teine osa neist esilinastub tuleval nädalal Saksamaal. Filme pole veel näinud, aga esimene osa ootab mind juba rõõmsasti.



01 august 2014

Kate Atkinson "Elu elu järel - I osa"

264 lehekülge
Ersen
MMis saaks, kui meil oleks võimalus teha asju üha uuesti ja uuesti, kuni me need viimaks õigeks saame?
1910. aastal sünnib Inglismaal lumetormi ajal laps, kes sureb, enne kui jõuab teha esimese hingetõmbe.
1910. aastal sünnib Inglismaal lumetormi ajal seesama laps ja jääb ellu, et oma lugu jutustada.
„Elu elu järel” jutustab Ursula Toddi loo, kes elab üha uuesti ja uuesti läbi eelmise sajandi tormilisi sündmusi. Kate Atkinson leiab teravmeelselt ja osavõtlikult soojust isegi elu kõige kõledamates hetkedes ning oskab erakordse osavusega minevikku esile manada.
Romaan, mis räägib meie enda kõige paremast ja halvemast poolest, toob esile Atkinsoni sügavuse ja ainulaadsuse.

Eesti keelde tõlgituna on raamat avaldatud kahes osas, mina lugesin läbi ainult esimese ehk siis pool raamatut. Inglise keeles on raamat umbes 550 lehekülge. Kunagi võtsin kätte ka ingliskeelse eksemplari, lugesin mõned peatükid, polnud vaimustuses ja jätsin pooleli. Ilmusid eestikeelsed raamatud ja otsustasin uuesti proovida. Mis parata, endiselt polnud vaimustatud. Mingil hetkel jõudsin siiski poole raamatuni ja siis tundus juba mõttetu pooleli jätta. Teist osa ehk teist raamatupoolt ma kätte ei võta, selles olen kindel, sest esimene osa läks nii vaevaliselt.

Suutsin selle pika lugemise aja jooksul juba teise raamatu kätte võtta ja alustasin sellega, hinges ikka rahutus, et Atkinson pooleli on. Nõnda ma siis paralleelselt kahte raamatut lugesingi… Aga pooleli ka jätta ei tahtnud.

Kuigi mulle ei meeldinud seda raamatut lugeda, ei leia ma, et see oleks igav olnud. See lihtsalt ei suutnud mind mitte mingit moodi köita, kaasa haarata või mõtlema sundida. Minu jaoks jäi raamat üsna pinnapealseks selles mõttes, et tegevustik ei viinud kuhugi. Noh, eks ta viis ikka kuskile, aga asi jäi nii tuimaks ja lihtsalt raamatuks, milles toimuski sõna otseses mõttes elu elu järel.

Väga võimalik, et raamatu teine pool ehk teine osa pakub mingi põneva lahenduse või toob uusi huvitavaid nüansse mängu, aga paraku minul teise osa jaoks huvi ei jätku ja sinnapaika ta jääbki.