22 jaanuar 2014

Kaja Sepp "Hetk enne homset"

336 lehekülge
Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota? "Hetk enne homset" on 2012. aasta noorteromaanivõistluse võidutöö. Kaja Sepp (snd 1969) on EMT avalike suhete juht. "Hetk enne homset" on tema esimene avaldatud romaan.

Minu jaoks on raamatute puhul põhiline, kas see paneb mind esimese 7–20 leheküljega piisavalt asja vastu huvi tundma või mitte. Kui ei, siis pole mul raisatud kümnest minutist kahju ja kätte saab võetud järgmine. Selle raamatu võtsin kätte „korraks“, et vaadata, mida üks võidutöö endast kujutab. Ning järgmisel korral panin selle käest siis, kui see juba läbi oli.

Ma ei ütle, et see oli ülimalt põnev ja et ma ei suutnud seda lihtsalt käest panna. Jah, autor oskab ilmselgelt väga hästi ja huvitekitavalt kirjutada, aga minu jaoks oli raamat pisut loid ja aeglaselt kulgev. Kohati tundus, et mitte midagi ei toimu, aga käest ära panna ka ei raatsi. Äkki ikka midagi tuleb veel? Jah, mulle meeldis see raamat, kokkuvõtvalt ja etterutates öeldes, aga ma ei leia, et see oleks olnud midagi suurepärast. Siiski mõistan väga hästi, miks just see teos kogu võistluse kinni pani – selles on lihtsalt kõik olemas. Sündmused, mis on pidevalt arengus ei tea millises suunas, armastus, noorus, Eesti väikelinnade depressiivsus, see „miski“, mille poole kõigil liikuda on, lisaks mõned klišeed ja muidu toredad karaterid ning kogu kompott ongi üks meeldiv lugemiselamus.

Minu jaoks on kerge mõistatus see, kuidas autor nii pika raamatu kirjutas ja suurema osa sellest suutis peaaegu mitte midagi öelda. Tähendab, tegevust oli palju ja mitte midagi polnud igav lugeda, aga tagantjärele mõeldes, millest siis kirjutatud oli? Ei olnudki väga palju erilisi tegevusi ja sündmusi... lihtsalt üks igapäevase elu tore kirjeldus. Esiti tundus mulle, et see on raamatu miinus, aga Eestis vaikselt kulgevat elu arvesse võttes on see tegelikult suur pluss, sest milleks mingi üleliigne draama ja ülepaisutatud sündmused, kui tegelikult ju ka mitte midagi ei toimu. Tõsiselt. Lihtsalt vaikne igapäevane elu, kirjeldus sellest, mida teevad noored maal ja kuidas püüavad inimesed oma unistusi... Milleks peakski asjadega üle pingutama? Niisiis jõudsin järeldusele - selle raamatu erilisus peitubki ilmselt oma kõikehõlmavas lihtuses.

Olgu, sisu poole pealt. Kartsin hirmsasti, et see on taoline eestlaslik raamat, kus lastel pole ema või isa või siis on need joodikud ja peksavad oma lapsi jne. Selline tüüpiline värk. Minu suureks rõõmuks polnud tegu üldse sellise teosega. Olgu, üks pere oli vähe vildakas, aga mind isegi üllatab, et ainult üks pere tervest külast selline oli. Seega oli autor pannud täkkesse sellega, et raamatu üldtoon jäi valdavalt positiivseks, meeldiv vaheldus. Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, kuidas pealinnatüdruku (või siis iga tüdruku, ma ei tea?) maailmapilt vähehaaval muutus.
Pesed Riga masinaga pesu, mis mõttes, miks sa korralikku pesumasinat ei osta?

„...Kas see auto on päris sinu oma või?“
„Jaa... Viisin vanametalli ja ostsingi“
„Äge. Kust sa vanametalli nii palju said?“
„...Leidsin näiteks raudteerööpad...“
„Raudteerööpa? Kuidas saab raudteerööbast leida?“
Ahti muutus kidakeelseks.
(lk 78)                                     

Sellised väikesed ja absoluutselt mittetähelepandavaid kohtasid oli selles raamatus tohutult ja see ilmselt antud teose nii positiivseks tegigi. Väike muie iga natukese aja tagant ja ma olen küll müüdud.
Kellele lihtne kodumaine kirjandus meeldib, siis soovitan küll.

Ja üldse on mul hea meel, et Tänapäeva kirjastus selliseid konkursse korraldab. Eesti kirjandus nagunii vaibub vaikselt... selle abil vähemalt mõned toredad teosed meieni jõuavad :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar