21 jaanuar 2014

Mario Puzo "Ristiisa"

Ristiisa
368 lehekülge
Ameerika kirjaniku ülemaailmselt tuntud menuromaani põneva sündmustiku telje moodustab New Yorgi maffiaperekondade verine võitlus võimu ja tulude pärast kuritegevusmaailmas. Selle võitluse loogika teeb suguvõsa mustale ärile selja pööranud noorest Michael Corleonest lõpuks ikkagi jõhkra maffiapealiku.

Laenutasin selle raamatu juba enne jõule ja jõudsin läbi lugeda umbes 30 lehekülge. Siis jäi raamat umbes kuuks seisma ja alles nüüd õnnestus see mul kahe päevaga läbi lugeda. See pakkus sellise elamuse, mida ükski raamat viimasel ajal pole teha suutnud. Ta ei võlunud mind oma sisuga, see oli pelgalt hästi jutustatud ja planeeritud lugu ühest maffaiperekonnast. Tõsi, seda oli väga hea ja nauditav lugeda, kuid põhiline, mis mulle meeldis, olid karakterid. Nii mahlakaid ja põhjalikult lahti kirjutatud tegelaskujusid kohtab päris harva. Vahel neid leiab, aga mitte liiga tihti. Igal tegelasel, ka kõige väiksema rolliga isikul, oli mingi sügavama mõttega taust, mis tema isiksuse raamatusse sobitas samamoodi nagu tint sobib paberile. Mitte midagi polnud liiast ja mitte miski ei tekitanud tunnet, et seda poleks võib-olla vaja olnud. Iga rõvedamgi detail tundus mõne karakteri ilme ja põhiloomuse välja toomiseks vajalik. Kuidas teisiti kirjeldada ühe inimese jõhkrust, kui visata ette detailid sellest, kuidas seesama isik iseenda vastsündinud poja ahju viskas?

Oma sisu poolest toimub tegevus umbes kümne aasta vältel, mis raamatut lugedes tegelikult üldse nii pika ajana ei tundu. Tegelikult olin ma üsna üllatunud, kui ühel hetkel lõpus mainiti, et kümme aastat on möödunud... kas tõesti? Raamatu tegevus toimub pärast Teist maailmasõda, mil maffiad ja igasugused muud illegaalsed tegevused olid USA suurlinnades üsna igapäevasteks nähtusteks. Tegelikult kujundasidki just maffiad mõned USA linnad sellisteks nagu on nad tänapäeval, või kui öelda, et maffia otseselt ei kujundanud, siis ei tasuks mõjutusi väga kaugelt otsida. Igatahes oli lugemine meeldivalt värskendav, nii igapäevase ja vahetu tooniga oli lugeja ette toodud kõik inetud ja mitte nii inetud seigad ühe mõjuvõimsa maffiaperekonna igapäevaelust. Ma võiks ilmselt jäädagi enda lemmikasju sellest raamatust ette loendama, aga sellel pole erilist mõtet, siis poleks teistel seda enam huvitav lugeda. Minu jaoks oli niigi suhteliselt suur spoiler see, et raamatukaanel olev viimane lause teatas, kuidas see lugu lõppeb... Miks on vaja selline asi kaanele panna, tegelikult ka? Ma saan aru, et mingil hetkel raamatut lugedes tekib tõesti suur ettekujutlus sellest, kuidas see lõppeb, aga nii otseselt seda mainida pole küll põhjust.


Ma ei oska leida erilisi põhjusi, miks kellelegi see raamat meeldida ei võiks, kui vaid ilmselged põhjendused välja jätta – teema ei meeldi, liiga võigas, jne. Üldiselt julgen seda soovitada ja kui keegi oskab mulle veel mõnda nii värvikate ja hästi kirjutatud tegelastega raamatut soovitada, siis palun, ainult öelge :)

Ilmselgelt teavad kõik, et raamatu põhjal on valminud ka mõned filmid... mille ma kavatsen ka esimesel võimalusel ära vaadata!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar