18 veebruar 2014

Lauren Oliver "Delirium", "Pandemonium", "Requiem"

















Delirium – 441 lehekülge
Pandemonium – 384 lehekülge
Requiem – 391 lehekülge

HarperCollins

Võtsin jälle (!) ette ühe triloogia... ei tulnudki pärast teist osa tüdimus peale nagu tavaliselt. See raamatusari räägib puhtalt armastusest ja selle nimel võitlemisest. Tegevus toimub kuskil kaugemas tulevikus, kus inimestele tehakse 18-aastaseks saades operatsioon, mis võtab neilt võime armastada ja vihata ehk siis kõik liiga tugevad tunded eemaldatakse. Seda kutsutakse raviks. Armastus põhjustab kadedust, kadedus põhjustab konflikte... Ja seda ei taha keegi, kas pole? Nõnda siis inimesed liiguvadki ringi nagu zombid, kes midagi ei tunne.
Enne täisealiseks saamist käivad kõik noored läbi hindamissüsteemi, kus kõikidele antakse hinne kümnepalli skaalal. Siis määratakse neile paariline, kes vastab enam-vähem samadele standartitele ja materiaalsele võimekusele ning sellele järgnevalt pannakse nad paari. Siis sünnitavad nad ettenähtud koguses lapsi ja elavad vaikselt oma elu edasi. Milline õnn. Või kas on...
Grupp inimesi nii ei arva, nemad elavad looduses. Vabas looduses, kus keegi neid eriti ei torgi ega sega, neid üritatakse lihtsalt vältida. Kuni selle ajani, mil looduses elavad inimesed süsteemi vastu aina intensiivsemalt mässama hakkavad. Kuna „invaliididele“ (nii kutsutakse looduses elavaid inimesi) leidub sümpatsiseerijaid ka nn zombide seas, siis on võimalik mässuga vaikselt pihta hakata. Sümpatiseerijad varustavad metsas elajaid toidu ja muu vajalikuga, aga ilmselge on, et nii enam edasi minna ei saa. Seega otsustakase vähemalt viimase raamatu lõpus, et linnad tuleb endale tagasi võita...
Just nii, viimase raamatu lõpus. Saite õigesti aru.

Ma ei taha öelda, et tegevust poleks enne viimast raamatut üldse olnud, aga kogu see põhiline mäss ja sõda läks alles lõpus lahti. Võib tegelikult öelda, et kolmas raamat jäi nii poolikuks kui poolikuks üldse üks raamat saab jääda. Tegevust oli kõigis kolmes raamatus, seda pole mõtet salata, aga tegevus oli teist laadi. Arvata võib, et tegevuseks oli suuremal määral armastus ja väiksemates kogustes leidus visa vastupanu süsteemile.

Peategelaseks on tüdruk nimega Lena. Lena idealiseeris maailma, milles ta elas, tema jaoks oli see zombi-maailm tavaline, sest ta kasvas selle keskel üles. Ta uskus propagandat, sest teda oli nii õpetatud. Miski ei valmistanud teda ette selleks, et ühel suvalisel päeval ta lihtsalt armub. Armastus on tabu, armastamine tähendab surmaga lõppevat haigust ja deliiriumis olemist, see pole õige meeleseisund. Tükk aega üritab ta oma tunnetele vastu seista, oodates operatsiooni ja lootes ravi tulemuslikkusele. Mingi hetk annab Lenna siiski alla, kui ta mõistab, et armastamine on täpselt sama loomulik kui päikesetõus. Tema armastatu on Alex.

Edasi tulevad spoilerid, olete hoiatatud.

Alex ohverdab end Lena nimel ja teine raamat algab sellega, kuidas Lena südamevalu käes vaevleb. Esimese raamatu lõpus otsustasid nad koos loodusesse põgeneda, aga ilmselgelt õnnestub see ainult Lenal. Lena sattus looduses resideeruvate mässajate grupi keskele, kellega ta koos tegevusse astub. Tema ülesandeks saab jälgida ühte noormeest, kes on DFA (Delirium Free America/ deliiriumi vaba Ameerika) esirinnas. See tähendab seda, et ta satub otse sündmuste keskele. Mis siin ikka edasi juhtub? Nad armuvad. Ilmselt iga tuline Alexi fänn vihastas, kui taipas raamatut lugedes, et Lena liigub uue armastuse suunas.

Teine raamat lõppeb pommuudisega (njah, kuidas kellegi jaoks) – Alex polegi surnud. Nüüd on Lenal raske valik. Kas uus või vana armastus. Minu arvates on kogu kolmanda raamatu jooksul selge, et ta hoolib Julianist, oma uuest väljavalitust väga, kuid siiralt armastab Alexit, kuigi ta selle tunnistamist iga hinna eest vältida üritab. Võite ainult arvata, mida mina tundsin, kui teise raamatu lõpus aru sain, et nüüd hakkaba armukolmnurk ka veel peale. Jep, halvasti tundsin, sest nõnda need raamatud lolliks tehaksegi. Kummalisel kombel suutis see väike kolmnurk, mind natukene üllatada. Ei, mitte selles mõttes, et see oleks kuidagi teisiti olnud, loomulikult mitte. Alex oli tagasi tulles ikka selline täiuslik, aga nüüd veel karmim ja mõnes mõttes veelgi ihaldusväärsem, nagu raamatutes tavaliselt ikka. Põhjus on lihtsalt selles, et mingil määral on alati tunda seda, kumma poisi tüdruk valib. Seekord see nii ilmselge polnud. Jah, kõik tuuled viisid Alexi poole, aga Julian seisis visalt konkurentsis. Mis kõige vahvam, raamat saabki nii läbi, et Lena polegi konkreetset valikut teinud. Väga tugevalt vihjab autor Alexi ja Lena armastuse taastamise suunas, aga 100% ei saa välistada ka Juliani. Ehk siis iga üks võib ise edasi spekuleerida, mida saama hakkab... Nagu arvata võib, on see fännide seas paraja segaduse tekitanud ja koos on grupid team Alex ja team Julian. :)

Pean tunnistama, et see raamatusari viis mind natukene ajas tagasi. Need kolm üsna pikka raamatut said kergelt läbi loetud ja isegi korraks kahju tuntud, et neljandat enam ootamas ei ole. Mida ma öelda oskan? Viib kaasa. Minu jaoks oli see teema päris huvitav, sest kuigi raamatutes on peaaegu alati üheks põhiteemaks armastus, siis sellises võtmes pole armastusest varem kirjutatud (mina pole varem lugenud igatahes). Samas ei suutnud see raamat minus tekitada erilist üllistamistunnet. Jah, see oli hea, jah, see meeldis mulle ning jah, ma võib-olla loen seda aastate pärast uuesti, aga ei, see polnud parim selle klassi raamatusari. Armastuse nimel võideldakse paljudes raamatutes, enamustes tegelikult, aga selle raamatusarja spetsiifiline teema tegi selle veidi erilisemaks. Samas jäi minu jaoks leidmata see täpp I peal.. midagi jäi veel puudu, aga hea algus on tehtud. Võib-olla rikkus maagia minu jaoks siiski see kolmnurga teema ära, ei tea, aga minu arvates on võimalik armastuse ja üksteise austamise sügavust näidata ka ilma mingit kolmandat osapoolt juurde tekitades. Saan aru, et see on siiski armastusromaan, aga ikka.. Miks? Nojah, aga tõsiasi, et see on armastusromaan, paneb mind selle kolmnurga asja juures silma kinni pigistama.

Individuaalselt kolme osa hinnates leian, et esimene oli kõige parem (nagu alati...). Teine osa jätab mind natukene nõutuks, sest see oli imelikult kirjutatud (minevik ja olevik korraga - see pole uus taktika, aga ma ei mõista täpselt, miks see selles raamatus vajalik oli), aga muidu üpris viisakas. Kolmas osa oli normaalne, aga natukene pilla-palla ja Lena hakkas vaikselt juba käest minema enda sisemiste kõhkluste ja „vana Lena on kadunud“ värgiga.

Päris hea. 8/10

NB! Esimesest raamatust "Delirium" on tehtud ka sarja pilootosa, mis filmiks/seriaaliks ei saanud http://www.imdb.com/title/tt1698647/?ref_=fn_al_tt_1. Selle pilootosa põhjal öeldes ei imesta ma tehelikult, et sari ei jätkunud. Esimesse osasse on surutud terve esimene raamat. Jep. Ma ei liialda. Nii ongi.


NÜÜD EESTI KEELES  KA OLEMAS!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar