10 märts 2014

Veronica Roth "Lahkulööja"

424 lehekülge
ÜKSAINUS VALIK VÕIB SIND MUUTA

Beatrice Priori Chicagos koosneb ühiskond viiest killast, millest igaüks kummardab ühte voorust: Siirad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud vaprust, Sõbralikud rahumeelsust ja Erudiidid intelligentsust. Igal aastal peavad valimispäeval kõik kuueteist-aastased otsustama ühe killa kasuks, et pühendada sellele oma ülejäänud elu. Beatrice’i jaoks tähendab see oma perekonna juurde jäämist või siis otsust olla see, kes ta päriselt on – mõlemat ta ei saa. Tema valik üllatab kõiki, ka teda ennast.

Otsuse langetamisele järgnevate ränkraskete katsete ajal võtab Beatrice endale nimeks Tris ja annab koos teiste kandidaatidega endast kõik, et olla oma valiku vääriline. Kandidaatide vastupidavus pannakse proovile karmides füüsilistes katsetes ja pingelistes psühholoogilistes simulatsioonides, millel on mõne jaoks laastavad tagajärjed. Kuna katsed muudavad kõiki, peab Tris otsustama, kes on tema tõelised sõbrad ja kuidas mahub uude ellu armulugu kord ligitõmbava ja siis jälle teda marru ajava noormehega. Aga Trisil on ka saladus, mida ta varjab kõigi eest, sest teda on hoiatatud, et vastasel juhul võib teda oodata surm. Avastades, et näiliselt ideaalset ühiskonda ähvardavad lõhkuda rahutused ja teravnevad lahkarvamused, saab ta ühtlasi teada, et tema saladus võib aidata tal oma lähedased päästa… või siis hävitab hoopis tema enda.

Pärast „Näljamänge“ on hakanud tekkima palju sellist postapokalüptilist kirjandust. Mis juhtus kauges tulevikus, kui inimesed sõdisid ja end peaaegu väljasuremise äärele viisid ja kuidas kogu inimkond sellest õppis ja mis saama hakkas jne... See on ka üks taoline raamat. Ma ütlen kohe, et kui seda lugesin, siis aeg liikus natukene teises tempos. Mõtlesin paar peatükki enne magama minemist lugeda, et natukene aimu saada, millise raamatuga üldse tegemist on. Lõppes asi sellega, et kella vaatasin uuesti pool kolm öösel ja otsustasin, et kui ma vähegi järgmist tööpäeva vastu tahan pidada, siis on aeg magama minna.

Iseenesest polnud tegu mingi suurepärase üllitisega, vaid tavalise fantaasiaraamatuga nagu neid praegu ikka sadadade kaupa välja lastakse. Lihtsalt oli selline tahtmine näha, mis nüüd järgmisena edasi saab. Loomulikult ajendas mind pisut ka see, et märtsi lõpus jõuab kinodesse ka samanimeline film.

Ma ei hakka sarja lühikokkuvõtet tegema kuna kõige põhilisem ja olulisem on sisututvustuses tegelikult juba olemas.

Päris hea oli. Mitte midagi uut ega ülivapustavat, aga meeldiv lugemine. 

07 märts 2014

Cassandra Clare "Põrgusõdalased I: Kellavärgiga ingel"

400 lehekülge
Lightwood, Wayland, Herondale, Penhallow... Nimed, millega Cassandra Clare’i “Surmava arsenali” sarja lugejad on juba tuttavad, ilmuvad selles romaanis jälle nende ette – muutunud on ainult aeg ja koht, kus hargneb teose sündmustik. Nefilimide varasema põlvkonna võitude ja kaotuste tunnistajaks on kuninganna Victoria aegne udune London ning sündmuste keerises tüdruk Tessa. 
Saanud teda kasvatanud tädi surma järel Londonis elava venna saadetud laevapileti, sõidab neiu New Yorgist temaga kohtuma, ent ei leia Nate’i eest. Tessa on ihuüksi võõras linnas, teadmata oma sünget sünnisaladust ning oskamata aimata, et teda jahib tema erilise võime pärast okultistlike ringkondade mõjuvõimsaim isik – kurjakuulutav Magister.
Nagu juba sisututvustuseski öeldud, on tegemist sama maailmaga, milles elavad Clary Fray ja Isabelle Lightwood ja kõik meile juba tuttavad tegelased. Ainus vahe on selles, et loo tegevus toimub umbes kaks sajandit enne kõike seda, mis juhtus „Surmava arsenali“ sarjas. Selle sarja nimeks on "Põrgusõdalased" ja kokku on neid raamatuid kolm.

Millegupärast kipuvad kõik autorid ühte ja seda sama lugu läbi mitme erineva tegelase jutustama. Seekord tundub mulle, et raamatu peategelane Tessa on Claryga enam-vähem samast puust. Kummalgi neist pole oma tõelisest loomusest vähimatki aimu, aga mõlemas ilmneb sõdalane, kui aeg seda nõuab. Ühtlasi on üks noormees, kes pidevalt tusatseb ja teiste elu põrguks teeb ning samal ajal ei tea mitte keegi, mille pärast ta õigupoolest selline on. Siis on veel üks silmipimestavalt kaunis tütarlaps, kes on õrn kui lilleke, aga kõige selle all peitub temas jõhker sõdalane ja vägev varjukütt. Veel on üks üdini korralik noormees, kellest meie peategelane esialgu üldse välja ei tee, aga arvata võib, et kui asjad nii edasi lähevad, siis järgmises raamatus on ta juba vähemalt korraks selle täiuslikult hea ja hoolitseva noormehe kaisus..
Kas kordus? Jah.
Kas oli igav? Ei.
Kas oleks oodanud midagi uut? Nii ja naa.
Teades, et sarja tegevus toimub samas maailmas, kus eelmise sarja omagi, siis ei oodanud ma väga palju erinevusi eelmise sarjaga. Küll aga pani mind üllatuma eelmise sarjaga sarnased tegelased. Kui neist kõrvaltegelastest võiks mööda vaadata, siis Tessa ja Will olid teada küll kelle koopiad. Miskipärast näib mulle viimasel ajal, et autoritel on üha raskem oma esimestest peategelastest lahti öelda. Rhavale juba üks kord meeldis, küllap meeldib jälle. Tegelikult meeldibki, see pole vale. Aga samas ei avalda see eriti muljet. Maailmas on nii palju muid omadusi kui järjepidev süngus ja ääretult kiire olukorraga leppimise oskus.

Olgu, kui jätta kõrvale eelmainitu, siis peab tunnistama, et kaasahaarav oli see teos küll. Kuna varjudemaailm ja kõik see allilma teema on varasemast juba tuttav, siis oli sellesse raamatusse märksa lihtsam süveneda ja nii-öelda vooluga kaasa minna, kui „Surmava arsenaliga“ alustades.


Ääretult tore on muidugi ka see, et nõnda populaarseid ja kuulsust kogunud raamatuid ka meie emakeelde lõpuks tõlkima hakati :)