23 aprill 2014

Georgette Heyer "Must lammas"

292 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane “vanapiiga”... on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh’sse.

Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas
... on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud.

Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest? Ent selgub, et Miles on kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud - ja kes lisaks oskab teda väga piinlikul moel ja täiesti valel hetkel naerma ajada.

Niisiis... Ajalooline romaan. Georgette Heyer. Ei teagi täpselt, mida arvata. Päris tavaline tunne on, ei positiivne ega negatiivne. Ei teagi, mida tunda sellest, et ma midagi eriti ei tunne. Aga ma vähemalt üritan...
Tean küll, et need Heyeri raamatud on väga populaarsed, aga mind pole need varem eriti tõmmanud. Nüüd nägin Apollos hea soodukaga ühte tema raamatut ja ei mõelnud sekunditki. Ei teagi miks ei mõelnud, sest tegelikult pole ma tema loominguga eriti kokku puutunud, välja arvatud teadmine raamatukogus töötatud ajast, et ta on üsna populaarne autor keskealiste prouade hulgas... Loevad kindlasti ka teised inimesed, aga nemad tekitasid iga uue Heyeri raamatu ilmumisega mingi suurema järjekorra. Igatahes ostsin selle raamatu üsna väikese summa eest ja kui ei saa öelda, et jubedalt meeldis, siis vähemasti ostu ma kindlasti ei kahetse. Minu ühed vaieldamatud lemmikud ongi just ajaloolised romaanid ja täpselt sellesse auku see „Must lammas“ sobib.

Kuna see on mu esimene kogemus antud autoriga, siis ei oska ma öelda kas kõik tema raamatud lähevad nii kiires tempos või oli see ainult käesoleva raamatu puhul. Mulle tundub, et selles raamatus polnud üldse tühja juttu. Kõik, mis oli, läks kohe käiku ja kõik, mida mõeldi, öeldi otse välja. Lihtne, konkreetne, tempokas ja sujuv. Tegelikult mida veel ühest raamatust tahta? Olgu kuidas on, aga kokkuvõttes oli üsna kerge, meeldiv ja kui mitte päris austenlik, siis vähemalt sellesse suunda kippuv teos küll. Vahelduseks hea. 

11 aprill 2014

Veronica Roth "Mässaja"

386 lehekülge
Pegasus

Ma olen teinud halba. Ma ei saa seda tagasi võtta, see on osa minust.
Tris pääses julmast rünnakust tema lapsepõlvekodu ja perekonna vastu. Aga ta on maksnud kohutavat hinda. Leinast ja süümepiinadest räsituna käitub ta veelgi meeletumalt, üritades leppida oma uue tulevikuga. Kui Tris tahab aga jälile saada tõele oma maailma kohta, peab ta olema tugevam kui eales varem, sest teda ees ootavad valikud on veel raskemad, ohverdused veel rängemad.
Võitlus ellujäämise nimel lagunenud maailmas… Tõde on tema ainus lootus.

Tuleb tunnistada, et kui vahetud emotsioonid pärast „Lahkulööja“ lugemist polnud mitte midagi erilist, siis mõnda aega pärast raamatu seedimist hakkas selle idee mulle üha rohkem meeldima. Ja siis ma nägin filmi… võib vist öelda, et pärast filmi vaatamist olin täiesti müüdud. Loomulikult raamat ja film, nagu alati, on absoluutselt eraldiseisvad ja neid ei saagi üks-ühele võtta ning jah, filmist oli palju puudu, aga sellegipoolest – film ja näitlejad olid suurepärased. Ilmselt just need näitlejad olidki, mis filmile väga palju juurde andsid. Võrdlemisi tundmatud näod, aga suurepärase näitlemisoskusega.

Sarja teine osa „Mässasja“ keskendub praktiliselt kogu oma ulatuses meie kangelanne Trisi sisemisele võitlusele iseenda ja maailma vastu. Ta ei saa täpselt aru kelle või mille peale ta vihane peaks olema, aga sellegipoolest on ta vihane. Ta ei mõista, mida ta elult tahab ja kas ta üldse seda tahab – sellest ka mitte vähe masohhistlik käitumine. Selline enesetapjalik ja ennastsalgav käitumine põhjustab loomulikult probleeme ka suhtetasandil Nelja ehk Tobiasega, kes kohe kuidagi ei taha leppida mõttega, et Tris on valmis ükskõik kelle või mille nimel surema. Noh, kohati oli see osa tõesti pisut liiga melodramaatiline, aga mulle tundub, et see on vajalik kolmanda osa jaoks, sest ehk on vaja lugejaid lihtsalt mingi traagilise sündmuse suhtes natukene vastuvõtlikumaks teha. Mine tea…

Selles osas selgub natukene rohkem ka lahkulööjate endi kohta ning üllatus-üllatus, tuleb välja, et nii haruldased nad polegi. Tris loomulikult on haruldasem kui teised, sest peategelane peab ju millegi poolest natukene rohkem ikka silma paistma. Ilmselt pole ühegi lugeja jaoks suurem asi uudis ka see, et leiavad aset ka üsna rängad reetmised ja kummalised taaskohtumised. Raamat lõpeb pommiga – mitte sõna-otseses mõttes, aga lõpp on suur ja ootamatu. 

08 aprill 2014

Cassandra Clare "Põrgusõdalased II: Kellavärgiga Prints"

416 lehekülge
Varrak
Victoria-aegse Londoni maagiast küllastunud allilma kistuna avastab Tessa Gray, et on hakanud järjest enam kiinduma Jemisse, aga haihtunud pole ka piinav tõmme seletamatult tujuka Willi poole. Midagi näikse Willis siiski pikkamööda muutuvat – müür, mille ta enda ümber on püstitanud, oleks nagu hakanud murenema. Kas Magistri leidmine võimaldaks hämaratest meeleoludest muserdatud noormehel vabaneda piinavatest saladustest ning annaks ühtlasi vastuse Tessa küsimusele, kes ta on ja mis on siin maailmas tema elu eesmärk? Tõeotsingud ähvardavad saada kolmele sõbrale hukatuslikuks: üks nende lähiringist osutub reeturiks ja Tessa ei suuda ikka veel oma tunnetes selgusele jõuda.

Mul ei ole autori kirjutamise kohta ühtegi uut sõna öelda – meeldib endiselt. Kui esimese osa puhul loetlesin ette mõned sarnasused esimese sarjaga, siis teise raamatu puhul tuleb öelda, et sarnasused jätkuvad… Küll aga olen päris kindel, et just Põrgusõdalaste sari on tugevam, kui Surmav Arsenal. Seda nii mitmeski mõttes. Esiteks meeldib mulle enam-vähem kõik, mis seob sarja viktoriaanliku ajastuga, see on lihtsalt nii huvitav ajajärk. Teiseks on selle raamatusarja peategelased veidi sümpaatsemad ja viisakamad (jällegi, ajastu eripära). Kolmandaks on kuidagi põnevam lugeda sarja, kui see maailm juba pisut tuttavam on (selle eeltöö tegi loomulikult ära Surmav Arsenal). Neljanaks tundub mulle, et kogu sarja sisuliin on rohkem läbi mõeldud ja planeeritud ehk siis kogu see jutt tundub olevat rohkem siduv. Ma võiksin ilmselt veel rohkem põhjuseid loetleda, aga tõsi on, et see sari tundub kogu oma olemusega lihtsalt natukene sümpaatsem.

Raamat ise on selline nagu Cassandra raamatud varem ikka olnud on – põnev, tegevust täis ja igavust ei paista ühestki otsast.

Taaskord tuleb rinda pista armastatud inimese reeturlikkusega, mõne inimese paratamatu kaotusega ja tõdemusega, et siiani pole selge, kes Tessa Gray päriselt siiski on. Samuti kulmineerub raamat huvitava ent üsna ootuspärase armukolmnurgaga. Mitte midagi uut, samas endiselt üsna põnev. Ei tea kui kauaks, aga praegu… Jääme ootama kolmandat osa.