11 aprill 2014

Veronica Roth "Mässaja"

386 lehekülge
Pegasus

Ma olen teinud halba. Ma ei saa seda tagasi võtta, see on osa minust.
Tris pääses julmast rünnakust tema lapsepõlvekodu ja perekonna vastu. Aga ta on maksnud kohutavat hinda. Leinast ja süümepiinadest räsituna käitub ta veelgi meeletumalt, üritades leppida oma uue tulevikuga. Kui Tris tahab aga jälile saada tõele oma maailma kohta, peab ta olema tugevam kui eales varem, sest teda ees ootavad valikud on veel raskemad, ohverdused veel rängemad.
Võitlus ellujäämise nimel lagunenud maailmas… Tõde on tema ainus lootus.

Tuleb tunnistada, et kui vahetud emotsioonid pärast „Lahkulööja“ lugemist polnud mitte midagi erilist, siis mõnda aega pärast raamatu seedimist hakkas selle idee mulle üha rohkem meeldima. Ja siis ma nägin filmi… võib vist öelda, et pärast filmi vaatamist olin täiesti müüdud. Loomulikult raamat ja film, nagu alati, on absoluutselt eraldiseisvad ja neid ei saagi üks-ühele võtta ning jah, filmist oli palju puudu, aga sellegipoolest – film ja näitlejad olid suurepärased. Ilmselt just need näitlejad olidki, mis filmile väga palju juurde andsid. Võrdlemisi tundmatud näod, aga suurepärase näitlemisoskusega.

Sarja teine osa „Mässasja“ keskendub praktiliselt kogu oma ulatuses meie kangelanne Trisi sisemisele võitlusele iseenda ja maailma vastu. Ta ei saa täpselt aru kelle või mille peale ta vihane peaks olema, aga sellegipoolest on ta vihane. Ta ei mõista, mida ta elult tahab ja kas ta üldse seda tahab – sellest ka mitte vähe masohhistlik käitumine. Selline enesetapjalik ja ennastsalgav käitumine põhjustab loomulikult probleeme ka suhtetasandil Nelja ehk Tobiasega, kes kohe kuidagi ei taha leppida mõttega, et Tris on valmis ükskõik kelle või mille nimel surema. Noh, kohati oli see osa tõesti pisut liiga melodramaatiline, aga mulle tundub, et see on vajalik kolmanda osa jaoks, sest ehk on vaja lugejaid lihtsalt mingi traagilise sündmuse suhtes natukene vastuvõtlikumaks teha. Mine tea…

Selles osas selgub natukene rohkem ka lahkulööjate endi kohta ning üllatus-üllatus, tuleb välja, et nii haruldased nad polegi. Tris loomulikult on haruldasem kui teised, sest peategelane peab ju millegi poolest natukene rohkem ikka silma paistma. Ilmselt pole ühegi lugeja jaoks suurem asi uudis ka see, et leiavad aset ka üsna rängad reetmised ja kummalised taaskohtumised. Raamat lõpeb pommiga – mitte sõna-otseses mõttes, aga lõpp on suur ja ootamatu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar