29 mai 2014

The Strain - Tõve triloogial põhinev seriaal

Kes on lugenud Chuck Hogani ja Guillermo Del Toro "Tõbi" raamatut või koguni terve triloogia ette võtnud, siis on põhjust rõõmustada - välja tuleb raamatutel põhinev sari The Strain.

Esimest osa on oodata 13. juulil 2014.







23 mai 2014

Lois Lowry "Andja"

ANDJA картинка
192 lehekülge
Draakon & Kuu
Jonase maailm on täiuslik. Kõik on kontrolli all. Puuduvad sõjad, hirm, valu. Puuduvad valikud. Igale inimesele on määratud kogukonnas kindel roll.
Kui Jonas saab kaksteist, valitakse ta välja Andja õpilaseks. Andja on ainus inimene, kes hoiab endas mälestusi tõelisest valust ja rõõmust. Jonas õpib tundma tõde ja pealtnäha perfektse kogukonna süngeid saladusi. Tagasiteed ei ole.

Pidi vist olema lasteraamat (kaanel ilutseb 12+), aga mina päris täpselt kinni ei võta, et kust otsast see täpselt nüüd lasteraamat võiks olla. Ta on jah, üsnagi lihtsas kõnekeeles ja arusaadavalt kirjutatud, aga tekst oma sisu ja mõistetavuse poolest vast ehk nii lastekas polegi.

Utoopiline ühiskond, tegelikult valitseb isegi despootia nagu lõpuks välja tuleb. Kõik käib ammu-ammu valmis sätitud reeglite järgi, kõik on must-valge (sõna kõige otsemas mõttes), välistatud on igasugune erinevus, seksuaalsus on maha surutud ehk siis valitseb Samasus. Kõik on täpselt ühtemoodi, absoluutselt ja alati ja järjepidevalt ja mitte keegi ei oska ega tea midagi muud tahta. 
Aga... Mida teeksite Teie, kui saaksite teada, et „ära saatmine“ tähendab surmavast süsti. Või et on olemas loomad ja värvid, aga mitte keegi ei tea seda. Või et on võimalik tunda valu. Armastada. Kannatada. Hoolida. Vihata. Näha. Mida teie teeksite?

Jonas, loo kangelane, elab just nimelt sellises ühiskonnas, kus pole mitte midagi, aga ometi on olemas kõik. Kõik, mida võiks eksisteerimiseks vaja minna. Iseasi on see, kas eksisteerimine on elamine või mitte, selle üle võiks vist palju vaielda. Tõsi on, et kui elada algusest peale mitte midagi tundmata, siis ei igatseta millegi tundmist tõenäoliselt kunagi. Kui aga elada ilma milletagi ja saada teada, et olemas on palju enamat, siis on raske vanaviisi edasi minna. Jonas ei suuda seda.

Sellist raamatut on raske kirjeldada nii, et ei annaks sellest kõike – kas kõik või mitte midagi.
Aga tõsiselt, soovitan. Lugege ja imestage, mida kõike inimesed oma kujutlusvõimega luua suudavad. 

Muide, tänavu on oodata samanimelist filmi, milles puhul fännid juba ammu karjuvad, et see saab olema halb, aga eks siis ole näha.

PS! Raamatul on mingid omamoodi järjed ka, mis küll vist päris samasse patta ei lähe, aga järgivad sama teemat küll (eesti keeles pole). 

21 mai 2014

Lauren Oliver "Before I Fall"

470 lehekülge
Hodder
For popular high school senior Samantha Kingston, February 12—"Cupid Day"—should be one big party, a day of valentines and roses and the privileges that come with being at the top of the social pyramid. And it is…until she dies in a terrible accident that night.
However, she still wakes up the next morning. In fact, Sam lives the last day of her life seven times, until she realizes that by making even the slightest changes, she may hold more power than she ever imagined.

Raamat algab proloogiga, milles saab kohe selgeks, et peategelane pole enam elus. Järgneb lühikene kirjeldus elust, mida Sam elas. Ta ei varja mitte kordagi, et on populaarne ja saab alati, mida tahab, sest nii see elu populaarsete inimeste jaoks juba on. Seda iseloomustab ilmekalt ka tema suhtumine (esimene peatükk): 

"When we get out of high school we'll look back and know we did everything right, that we kissed the cutest boys and went to the best parties, got in just enough trouble, listened to our music too loud, smoked too many cigarettes, and drank too much and laughed too much and listened too little, or not at all. [...] Nobody ever said life was fair."

"Kui me keskkooli lõpetame ja tagasi vaatame, siis teame, et tegime kõike õigesti - suudlesime kõige armsamaid kutte ja käisime parimatel pidudel, sattusime piisavalt pahandustesse, kuulasime liiga valjult muusikat, suitsetasime liiga palju ja jõime liiga palju, naersime üleliia ja kuulasime teisi liiga vähe või üldse mitte. [...] Keegi pole öelnud, et elu on õiglane."

Ilmselt paljudele inimestele tuleb olukord tuttav ette, sest kes ei arvaks oma teismeeas, et ta midagi valesti teeb? Arvatavasti tajuvad paljud, et kõik pole päris õige ja tehakse asju, mille puhul on teada, et tagajärgede eest peab vastutama. Kuskil kellegi sisehääl ütleb, et need tegemised pole õiged, aga kas see kedagi takistab? Ei. Loomulikult mitte, sest enam-vähem iga puberteedieas inimese moto on "Elatakse korra!". Mõistuse hääl pole eriti oluline. Samasuguses olukorras on raamatu peategelane Sam - ta teab, aga ei hooli eriti.

Samantha Kingston teeb ühe raamatu jooksul läbi väga suure muutuse. Aeg-ajalt pani see mind paljudes asjades kahtlema ja mõtlema elu keerdkäikude üle. Nagu ta ühel hetkel ütleb - pole vahet, mida sa teed, see lõpeb kas hästi või halvasti, aga mingil moel lõpeb see nagunii. Mind üllatas natukene raamatu lõpp, kuigi kogu aeg oli teada, kuidas see läbi saab. Ma vist lootsin lõpus natukene juba, et kõike saab ümber muuta, sest kuigi Sam oli tõesti üks õige ja korralik bitch, siis tahtsin ma ikkagi, et see lõpeks teisiti.

Peategelane on tüdruk nagu iga teinegi, tõesti, võib-olla natukene õelam, aga tegelikult ei saa päris nii öelda. Võib-olla on ta ebakindel, hoolimatu ja ükskõikne paljude asjade suhtes, ehk ei olegi tema elus midagi muud tähtsamat kui tähelepanu ja meelitused, võimalik, et ta lihtsalt tahab meeldida. Kes saaks seda pahakas panna tegelikult? Raamat muutub iga leheküljega aina sügavamaks ja tõsisemaks, Sami ja kõikide põhitegelaste ülbe ja pahatahtliku kesta alt koorub välja tegelik põhjus miks olukord on selline nagu see on. Eriti meeldis mulle viis, kuidas autor andis edasi Samantha emotsioone oma saatuse suhtes - esiti oli ta segaduses, siis vihane ja kurb, siis süüdistav ja nostalgiline ning lõpuks oli ta valimis aksepteerima oma saatust.

Kuigi raamatut oli põnev lugeda ja Lauren Oliverile tuleb au anda, sest kirjutada ta oskab (see oli tema esimene romaan), siis polnud kõik kaugeltki mitte loogiline. Me tutvume Samantha sõprusringkonna ja peregea - Lidsay, Elody ja Ally, Izzyga, saame veidi infot ka tema vastiku boyfriendi Robi kohta ning mis kõige tähtsam, tutvume tüdrukute kõige vihatuma vaenlase Julesiga ja Sami isikliku küsimärgi all kõndiva Kentiga. (Spolerid edasi, olete hoiatatud). Ma ei saa täpselt aru, kuidas on võimalik mõne päevaga leida kogu see lunastus ja tahe ja vajadus järsku kõike heaks teha. No selge, ta teab, et ta sureb ära ja see on tema viimane võimalus, aga arvata, et öeldes kõikidele, et ta neid armastab ja kinkides oma väikeõele kaelakee, ei ole minu arvates kaugeltki mitte piisav. Isegi siis kui ta enda jobust boyfriendi maha jätab ja jõuab arusaamisele, et Kent on see õige, isegi see pole piisav. Ja teate, isegi kui ta Julieti elu üritab päästa, mis tal ennastohverdavalt lõpuks õnnestub, isegi see pole piisav. Sest teate, mida mina arvan. Eluaeg nõid olemist ei saa ühe päeva ja paari heateoga muuta, isegi siis kui sa enda elu ohverdad. Kõlab võib-olla karmilt, aga ta ei teinud seda Julesi pärast, ta ei teinud seda isegi oma pere või sõprade pärast, ta tegi seda iseenda pärast, mis pole muidugi vale, aga ta tegi seda täiesti isekatel põhjustel. Et saada lunastust. Et edasi liikuda. Ta ei pidanud vastu, ta polnud tugev inimene, lõppude lõpuks oli ta lihtsalt üks tavaline tüdruk, kes ei teadnud päris täpselt, mida ta tahtis, aga ta tahtis midagi nii väga, kuigi tal oli kõik olemas.

Selliste raamatutega on juba kord nii, et alati, kui ma näen end kirjutamas midagi nii pikka, siis mõtlen, et vau, see raamat tähendas vist midagi. Sest mul on nii palju öelda, aga ometi tundub mulle, et see pole kunagi piisav, sest nii segaseid tundeid on raske kokku võtta paari lõiguga. Lõppude lõpuks polegi mul eriti muud öelda, kui seda, et ma mõistan Sami vajadust saada lunastust oma tegude eest, aga mulle tundub, et ta ei saanud siiski lõpus päris hästi aru, mida ta üldse valesti oli teinud. Ta tahtis lihtsalt edasi liikuda. Ja ometi, kuigi ta aru ei saanud, siis tunnen ma siiski, et ta polnud üdini halb, ta polnud nii isekas, ta ei väärinud sellist surma. Ma tunnen talle kaasa, ent ometi pole mul väga kahju. Elu juba on selline. 


07 mai 2014

Suzanne Collins "Näljamängud"

NÄLJAMÄNGUD pilt
304 lehekülge
Tänapäev
Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.
Tunnustatud kirjanik Suzanne Collins on oma uue romaanitriloogia esimesse osasse põiminud võrdses annuses pinevust, filosoofiat, seiklusi ja romantikat.

Võtsin raamatu taasavastamise rõõmus teist korda kätte paar päeva tagasi. Asusin innukalt otsima oma blogipostitust antud raamatu kohta ja üllatus-üllatus, seda polnudki. Muidugi pole, sest blogi olen ma pidanud ainult natukene üle aasta, aga raamat sai ju esimest korda läbi loetud kohe pärast esimese trüki ilmumist. Parem siiski hilja kui mitte kunagi…

Esimest korda lugedes meeldis. Ainult kui esimesel korral lõin ettekujutluse raamatumaailma tegelastest ise oma peas, siis seekord oli selge pilt ees – loomulikult tänu filmidele. Kuna filmidel on paha komme jätta ennast paremini mällu kui raamatutel, siis pidin mälu värskendamiseks sarja uuesti ette võtma. Hea meelega.
Mingeid kardinaalseid erinevusi polnud, aga päris tore oli peategelaste emotsioone uuesti meelde tuletada, sest filmilinal need paraku nii hästi alati ei peegeldu.
Raamat pole kirjutatud geniaalselt, selle keelekasutus on väga lihtne ja minategelase mõtted alati päris konkreetsed ja kindlad. Mitte mingit varjudes kõndimist, kõik on konkreetne – maailm peab muutuma ja inimesed koos sellega.

Ilmselt olen oma „Näljamängude“ doosi juba ammu kätte saanud ja välja elanud, sest kuigi see sari mulle väga meeldib, siis ei leia ma, et mul selle kohta midagi eriti öelda oleks.


Lugege.