21 mai 2014

Lauren Oliver "Before I Fall"

470 lehekülge
Hodder
For popular high school senior Samantha Kingston, February 12—"Cupid Day"—should be one big party, a day of valentines and roses and the privileges that come with being at the top of the social pyramid. And it is…until she dies in a terrible accident that night.
However, she still wakes up the next morning. In fact, Sam lives the last day of her life seven times, until she realizes that by making even the slightest changes, she may hold more power than she ever imagined.

Raamat algab proloogiga, milles saab kohe selgeks, et peategelane pole enam elus. Järgneb lühikene kirjeldus elust, mida Sam elas. Ta ei varja mitte kordagi, et on populaarne ja saab alati, mida tahab, sest nii see elu populaarsete inimeste jaoks juba on. Seda iseloomustab ilmekalt ka tema suhtumine (esimene peatükk): 

"When we get out of high school we'll look back and know we did everything right, that we kissed the cutest boys and went to the best parties, got in just enough trouble, listened to our music too loud, smoked too many cigarettes, and drank too much and laughed too much and listened too little, or not at all. [...] Nobody ever said life was fair."

"Kui me keskkooli lõpetame ja tagasi vaatame, siis teame, et tegime kõike õigesti - suudlesime kõige armsamaid kutte ja käisime parimatel pidudel, sattusime piisavalt pahandustesse, kuulasime liiga valjult muusikat, suitsetasime liiga palju ja jõime liiga palju, naersime üleliia ja kuulasime teisi liiga vähe või üldse mitte. [...] Keegi pole öelnud, et elu on õiglane."

Ilmselt paljudele inimestele tuleb olukord tuttav ette, sest kes ei arvaks oma teismeeas, et ta midagi valesti teeb? Arvatavasti tajuvad paljud, et kõik pole päris õige ja tehakse asju, mille puhul on teada, et tagajärgede eest peab vastutama. Kuskil kellegi sisehääl ütleb, et need tegemised pole õiged, aga kas see kedagi takistab? Ei. Loomulikult mitte, sest enam-vähem iga puberteedieas inimese moto on "Elatakse korra!". Mõistuse hääl pole eriti oluline. Samasuguses olukorras on raamatu peategelane Sam - ta teab, aga ei hooli eriti.

Samantha Kingston teeb ühe raamatu jooksul läbi väga suure muutuse. Aeg-ajalt pani see mind paljudes asjades kahtlema ja mõtlema elu keerdkäikude üle. Nagu ta ühel hetkel ütleb - pole vahet, mida sa teed, see lõpeb kas hästi või halvasti, aga mingil moel lõpeb see nagunii. Mind üllatas natukene raamatu lõpp, kuigi kogu aeg oli teada, kuidas see läbi saab. Ma vist lootsin lõpus natukene juba, et kõike saab ümber muuta, sest kuigi Sam oli tõesti üks õige ja korralik bitch, siis tahtsin ma ikkagi, et see lõpeks teisiti.

Peategelane on tüdruk nagu iga teinegi, tõesti, võib-olla natukene õelam, aga tegelikult ei saa päris nii öelda. Võib-olla on ta ebakindel, hoolimatu ja ükskõikne paljude asjade suhtes, ehk ei olegi tema elus midagi muud tähtsamat kui tähelepanu ja meelitused, võimalik, et ta lihtsalt tahab meeldida. Kes saaks seda pahakas panna tegelikult? Raamat muutub iga leheküljega aina sügavamaks ja tõsisemaks, Sami ja kõikide põhitegelaste ülbe ja pahatahtliku kesta alt koorub välja tegelik põhjus miks olukord on selline nagu see on. Eriti meeldis mulle viis, kuidas autor andis edasi Samantha emotsioone oma saatuse suhtes - esiti oli ta segaduses, siis vihane ja kurb, siis süüdistav ja nostalgiline ning lõpuks oli ta valimis aksepteerima oma saatust.

Kuigi raamatut oli põnev lugeda ja Lauren Oliverile tuleb au anda, sest kirjutada ta oskab (see oli tema esimene romaan), siis polnud kõik kaugeltki mitte loogiline. Me tutvume Samantha sõprusringkonna ja peregea - Lidsay, Elody ja Ally, Izzyga, saame veidi infot ka tema vastiku boyfriendi Robi kohta ning mis kõige tähtsam, tutvume tüdrukute kõige vihatuma vaenlase Julesiga ja Sami isikliku küsimärgi all kõndiva Kentiga. (Spolerid edasi, olete hoiatatud). Ma ei saa täpselt aru, kuidas on võimalik mõne päevaga leida kogu see lunastus ja tahe ja vajadus järsku kõike heaks teha. No selge, ta teab, et ta sureb ära ja see on tema viimane võimalus, aga arvata, et öeldes kõikidele, et ta neid armastab ja kinkides oma väikeõele kaelakee, ei ole minu arvates kaugeltki mitte piisav. Isegi siis kui ta enda jobust boyfriendi maha jätab ja jõuab arusaamisele, et Kent on see õige, isegi see pole piisav. Ja teate, isegi kui ta Julieti elu üritab päästa, mis tal ennastohverdavalt lõpuks õnnestub, isegi see pole piisav. Sest teate, mida mina arvan. Eluaeg nõid olemist ei saa ühe päeva ja paari heateoga muuta, isegi siis kui sa enda elu ohverdad. Kõlab võib-olla karmilt, aga ta ei teinud seda Julesi pärast, ta ei teinud seda isegi oma pere või sõprade pärast, ta tegi seda iseenda pärast, mis pole muidugi vale, aga ta tegi seda täiesti isekatel põhjustel. Et saada lunastust. Et edasi liikuda. Ta ei pidanud vastu, ta polnud tugev inimene, lõppude lõpuks oli ta lihtsalt üks tavaline tüdruk, kes ei teadnud päris täpselt, mida ta tahtis, aga ta tahtis midagi nii väga, kuigi tal oli kõik olemas.

Selliste raamatutega on juba kord nii, et alati, kui ma näen end kirjutamas midagi nii pikka, siis mõtlen, et vau, see raamat tähendas vist midagi. Sest mul on nii palju öelda, aga ometi tundub mulle, et see pole kunagi piisav, sest nii segaseid tundeid on raske kokku võtta paari lõiguga. Lõppude lõpuks polegi mul eriti muud öelda, kui seda, et ma mõistan Sami vajadust saada lunastust oma tegude eest, aga mulle tundub, et ta ei saanud siiski lõpus päris hästi aru, mida ta üldse valesti oli teinud. Ta tahtis lihtsalt edasi liikuda. Ja ometi, kuigi ta aru ei saanud, siis tunnen ma siiski, et ta polnud üdini halb, ta polnud nii isekas, ta ei väärinud sellist surma. Ma tunnen talle kaasa, ent ometi pole mul väga kahju. Elu juba on selline. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar