07 mai 2014

Suzanne Collins "Näljamängud"

NÄLJAMÄNGUD pilt
304 lehekülge
Tänapäev
Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.
Tunnustatud kirjanik Suzanne Collins on oma uue romaanitriloogia esimesse osasse põiminud võrdses annuses pinevust, filosoofiat, seiklusi ja romantikat.

Võtsin raamatu taasavastamise rõõmus teist korda kätte paar päeva tagasi. Asusin innukalt otsima oma blogipostitust antud raamatu kohta ja üllatus-üllatus, seda polnudki. Muidugi pole, sest blogi olen ma pidanud ainult natukene üle aasta, aga raamat sai ju esimest korda läbi loetud kohe pärast esimese trüki ilmumist. Parem siiski hilja kui mitte kunagi…

Esimest korda lugedes meeldis. Ainult kui esimesel korral lõin ettekujutluse raamatumaailma tegelastest ise oma peas, siis seekord oli selge pilt ees – loomulikult tänu filmidele. Kuna filmidel on paha komme jätta ennast paremini mällu kui raamatutel, siis pidin mälu värskendamiseks sarja uuesti ette võtma. Hea meelega.
Mingeid kardinaalseid erinevusi polnud, aga päris tore oli peategelaste emotsioone uuesti meelde tuletada, sest filmilinal need paraku nii hästi alati ei peegeldu.
Raamat pole kirjutatud geniaalselt, selle keelekasutus on väga lihtne ja minategelase mõtted alati päris konkreetsed ja kindlad. Mitte mingit varjudes kõndimist, kõik on konkreetne – maailm peab muutuma ja inimesed koos sellega.

Ilmselt olen oma „Näljamängude“ doosi juba ammu kätte saanud ja välja elanud, sest kuigi see sari mulle väga meeldib, siis ei leia ma, et mul selle kohta midagi eriti öelda oleks.


Lugege.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar