27 juuni 2014

Georgette Heyer "Sylvester"

381 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Mees oli iga teise naise, aga mitte tema unistuste abikaasa...
Salfordi hertsog Sylvester on elegantne poissmees, kel on oma tulevasele abikaasale ranged nõudmised – too peab olema kõrgestisündinud, intelligentne, elegantne ja ilus. Ja loomulikult peab ta oskama kõrgseltskonnas kombekalt käituda. Ent kui hertsogil soovitatakse võtta naiseks Phoebe Marlow, jahmatab meest poisiliku neiu põlglik suhtumine temasse...
Kui Phoebe põgeneb, kujuneb nende kahe vahel olude sunnil välja ebatavaline sõprus. Neiu avastab, et hertsog ei olegi nii hirmus, kui ta alguses arvas, ja Sylvester leiab kogemata midagi, mida polnud julenud lootagi...

Mõtlesin võtta ette ühe sellise mõnusa naisteka, need saavad alati kiiresti läbi ja neis jagub peaaegu alati ka piisavalt põnevust. Minu jaoks läks see raamat aga natukene liiga aeglaselt, kuigi tegevusliin oli põnev, olgugi, et täiesti ettearvatav. Ma ei oska isegi täpset põhjust öelda, miks antud raamat venima kippus, aga lugesin seda vähemalt nädal, kui mitte kauem. Kes on mu blogi lugenud, teab ilmselt, et minu jaoks on nädal aeg ühe raamatu lugemist liig.

Georgette Heyerit liigitatakse armastusromaanide klassika alla, kuigi teda ei panda päris ühele pulgale selliste klassikutega nagu Austen, Bronted jne. Tema kirjastiil on namasti üsna meeldiv, aga see raamat tundus mulle kohati liiga jutustav. Üldiselt mul ei ole selliste jutustavate raamatute vastu midagi, aga seekord me selle raamatuga väga sõbraks ei saanud.

Tegemist on klassikalise armastusromaaniga, mille tegevusliin toimub ajas, kui Prantsusmaal näitas oma võimu Bonaparte. Sellest pisut toretsevast ajajärgust on ilmselt inspiratsiooni saadud ka ühe tegelase tarvis – mees, kes armastab kanda korsette ja kuldsete tuttidega kingakesi. See oli üks lahe tegelane... Enesearmastusest selles raamatus väheks ei jäänud, peaaegu iga tegelane armastas just ennast kõige rohkem. Mõni värvikas ja vahva tegelane andis sellele raamatule just parasjagu vürtsi juurde, et mind seda lõpetama veenda. Kokkuvõtteks, kui ma raamatu käest panin, tundsin ma pigem positiivseid emotsioone, kui ükskõiksust, seega päris tühja see lugemine ikka ei läinud.



16 juuni 2014

Charlotte Roche "Märgalad"

197 lehekülge
Hea lugu
18aastane Helen Memel on haiglas, põhjuseks hooletu raseerimise tagajärjel viga saanud pärak. Ta ootab oma lahutatud vanemate külaskäiku, lootes kogu hingest, et nood haiglavoodi kõrval viimaks lepivad, ning jutustab oma tavapärastest käitumisnormidest hälbivatest harjumustest ja eelistusest. Näiteks ei pese Helen kuigi regulaarselt oma genitaale – talle meeldivad sealsed lõhnad ja vedelikud. Ka meeldib Helenile oma suguelundeid vastu avalike tualettruumide prill-laudu hõõruda – neli aastat võõraid baktereid ja ei ühtki infektsiooni!
Hedonistlik, ent samal ajal ka haavatav kangelanna Helen on tõeline mässaja: ta mässab oma vanemate ja eelkõige ema poolt tütrele pähetambitud käitumisnormide vastu, laiemalt kogu „korraliku” elu vastu, ja teeb seda oma keha, kehaeritiste ja omapäraste seksuaalpraktikate kaudu.
Nii on „Märgalad” omamoodi ekskursioon veel viimaste tänapäeval alles jäänud tabude juurde. Charlotte Roche'i julge, radikaalne ja provokatiivne debüütromaan hakkab vastu hügieenihüsteeria, naisteajakirjade steriilse esteetika ning naise keha ja seksuaalsuse standardiseeritud käsitlusele.

Mida ma just lugesin?

Niisiis… Võin julgelt, käsi südamel öelda, et ma pole mitte kunagi varem nii rõvedat raamatut lugenud. Tundub, et raamatu põhiidee ongi lihtsalt šokeerida. Šokeerida oma sõnakasutuse, nilbuse ja tabudega – idee poolest ju miks mitte, aga siiski, miks? See oli üdini rõve ja kuigi see oli üsna õhuke, valmistas selle kaanest kaaneni läbi lugemine mulle raskusi. Pooleli ei söandanud seda jätta, kogu aeg oli lootust, et ehk on sel teosel ka mõni sügavam tähendus kuskil peidus või et ma lihtsalt ei saa sellest aru. Ei olnud selles miskit.

Mina suutsin selles raamatus eristada kahte teemat, mis võiksid olla olulisemad, kui kõik muu nilbus:
Esiteks - Üks 18-aastane üritab meeletult oma vanemaid uuesti kokku tuua, oma tervise hinnaga ja kõike seda tulutult. Need tema meetodid pole ka just eriti traditsioonilised. Või noh, kuidas kellelegi, aga ilmselt iga üks oma paranevat pärakuhaava uuesti lahti ei rebiks, et vanemaid haiglasse meelitada.
Teiseks - Helen käitub veidralt, sest tema suhe oma emaga on katki ja kõige tipuks pole see kunagi ilmselt korras olnudki. Milline ema lõikab oma lapse ripsmed ära, sest lapsel on need paksemad, kui tal endal või milline ema üritaks end tappa koos nimetatud tüdruku väikevennaga? Võiks vist öelda, et kõik pole korras.

Aga see on ka kõik. Need teemad võtavad miniosa raamatust ja lihtsalt ei vii sinna, kuhu võiksid.
Jah, need teemad on raamatus läbivad ja mingil määral olulised, aga keskseks teemaks on Heleni veidrused.  Mitte kuidagi ei saa kahte eelmainitud teemat võtta kilbiks kogu selle rõveduse eest, mida tegelane meile kirjeldab. Kokkuvõttes polegi see nii oluline. Oluline on see, et raamat oleks rõve, tabu ja šokeeriv. Mis vähemalt sellesse puutub, siis täitis see igal juhul oma eesmärki.

Ma olen šokeeritud, et selline asi on kirjutatud.

Ma ei suuda uskuda, et see on nii populaarne.

Lõppude lõpuks ei suuda ma isegi enam hoomata fakti, et asjast on film tehtud. 

09 juuni 2014

Mineko Iwasaki & Randre Brown "Geisha"

326 lehekülge
Kunst
See on kaasaegse Jaapani kõige populaarsema geisha Mineko Iwasaki jutustus oma elust – kohati südantliigutav, sageli humoorikas, alati üllatusi pakkuv ja otsast lõpuni tõde. „Lilleõite ja pajupuude maailma” 300-aastase ajaloo vältel ei ole mitte ükski naine mitte kunagi tulnud avalikkuse ette, et jutustada oma lugu. Kuni tänaseni.
„Ma tunnen, et käes on aeg rääkida suu puhtaks. Ma tahaksin teile rääkida, mida tegelikult kujutab endast geisha elu, mis on tulvil erakordseid nõudmisi ja külluslikke tasusid. Paljud on öelnud, et ma olin oma põlvkonna parim geisha, ja kindel on see, et ma olin kõige edukam.”
MINEKO IWASAKI(sünd 1949) oli Jaapani staar-geisha kuni ajani, mil ta 29-aastaselt oma ameti maha pani. Praegu elab ta koos oma perega Kyoto äärelinnas.

Kõigepealt tänan raamatu soovitamise eest anonüümset Padjaklubi blogi lugejat J. See oli hea soovitus, aitäh!

Lugesin „Geiša memuaare“ juba tükk aega tagasi, aga ometi jäi kuklasse selline tunne, et ega see ikka päris õige asi pole (võttes arvesse kogu seda draamat, mis selle raamatu ümber käinud on) ja peab ikka ühe õige geiša jutustuse läbi lugema! Seda ma tegin ja halb otsus see kindlasti polnud.

Kuigi üks on ilmselgelt ilukirjanduslik teos ja teine eluloojutustus (kui nii võib öelda), siis on nad ikkagi üpriski sarnased. „Geishat“ lugedes tekkis mul kohati ääretu uskumatuse tunne – kas tõesti on nii? Või kas see kergelt liialdatud pole..? Aga siis keerasin paar lehte ja ennäe, seal seisis tõestus foto näol, ei saagi vist enam kindlamat kinnitust olla…

Seda elu on niivõrd uskumatu ja kohati raske mõista. Kuidas need inimesed seal sellega ometi hakkama saavad? Ei, tegelikult see, mis seal toimub, ei tundu uskumatu, vaid šokeeriv. Need summad, mis liiguvad geišade elus, selle kultuuri eripärad, tavade väga jäik järgmine ja kõik see moos kokku on lihtsalt hämmastav – ja seda kõike veel tänasel päeval. Jaapanlased on vist maailma kõige organiseeritumad inimesed…

Mineko Iwasaki jutustab, kuidas ta ise valis selle elutee oma viiendal aastal selles ilmas. Viieaastane plikatirts, kes ei tea elust midagi ja iseseisvalt isegi pisikest silda ei julge ületada, läheb ihuüksinda täiesti võõraste inimeste keskele ja seda kõigele lisaks vabast tahtest. Tundub väga mõistuse vastane, arvestades, et ta armastas oma vanemaid väga… Ja rippus veel sõna otseses mõttes oma ema tissi otsas.

Olgu, pean tunnistama, et mõned asjad tundusid raamatus tarbetud või lihtsalt naljakad. Jaapani kuulsaim geiša on ju märkimisväärne tiitel, aga minu jaoks tunduvad need kuulsustega kohtumised sellised üsna juhuslikud ja mitte eriti märkimist väärsed olevat. Nii muu seas on mainitud, et „nägin Elizabeth Taylorit ja lobisesime veidi…“. See pole kuigi oluline raamatus, mis kõneleb geišade elust. See tundus mulle (võib-olla ilma mingi põhjuseta) lihtsalt kekutamisena, et tulin ja nägin ja olen nii kõva tädi, et võin staaridega lihtsalt lobiseda, kui tahtmist peaks olema. Võib-olla mõtlen lihtsalt sellised asjad üle, aga mulle jäävad taolised kohad raamatutes väga hästi meelde. Samas, kui nüüd võtta teistpidi, siis miks ta ei võiks kekutada?

Igatahes, väga mõnus lugemine oli. Kellel on plaanis geišade elust lugeda, siis soovitangi esialgu lugeda „Geishat“ ja alles siis, suurema tahtmise korral „Geiša memuaare“.




04 juuni 2014

Abigail Gibbs "Pimeduse kangelanna: Õhtusöök vampiiriga"

600 lehekülge
Sinisukk
„Trafalgari väljak pole tõenäoliselt parim paik, kus öösel kell üks seista. Tegelikult, kui sa oled ihuüksinda, siis pole mõistlik seal öisel tunnil üleüldse viibida. Nelsoni ausamba ning hoonete vahel tuhisev jahe juuliõhk pani mu lõdisema. Ma värisesin, tõmbasin mantli tihedalt enda ümber ja hakkasin tõsiselt kahetsema otsust kanda sel õhtul nappi musta kleiti. Mida kõike olin ma valmis tegema õhtu õnnestumise nimel ...Pilk sambale naelutatud, libistasin jalast ühe oma kontsadega kingadest. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui vari, mida olin just äsja üle samba libisemas näinud, kadus vaateväljast sama kiiresti, kui oli sinna ilmunud. Kohmitsedes pandla kallal, kiskusin teisegi kinga jalast ja hoidsin mõlemaid kindlalt pihus. Hakkasin edasi liikuma. Jõudsin vaevalt paar sammu astuda, kui tardusin justkui naelutatult paigale. Treppidest tuli alla meestekamp, kõik riietatud pruunidesse mantlitesse ja käes pikad teritatud otstega vaiad ... ” Noorteromaan „Pimeduse kangelanna: õhtusöök vampiiriga” on Abigail Gibbsi esikteos. Noor Londonist pärit Violet Lee röövitakse ning võetakse kuningliku vampiiriperekonna, Varnide, pantvangiks. Violetile esitatakse ultimaatum: temast saab vampiir või ta jääb igaveseks vampiirikuningriiki vangi. Violet keeldub vampiiriks muutumast. Kuidas aga mõjutab neiu otsust kiindumus kaunisse ja pahelisse vampiiride kuningriigi troonipärijasse?

Mul on nende vampiirikatega selline diil, et kui tuleb uus vambimaailma raamat välja, loen selle läbi. Miks? Sest ma tahan teada, kui kaugele sellega saab minna ja kui palju sellisele kirjandusele veel üldse lisada saab. Kõik vampiirid on külmad ja kõvad ja tugevad ja kiired ja vastupandamatult kaunid ja pahelised ja julmad ja ligitõmbavad ja… Saate aru küll, kuhu see viib. Teisisõnu, mitte midagi uut. Loomulikult, kuidas üldse teisiti saaks arvata, on ka „Pimeduse kangelanna“ vampiirid sellised. No wonder. Üllatus pole ka see, et selle maailma vampudel on oma kuninglik õukond, keda kõik jumaldavad ja kelle karmi käe all toimub vambimaailma juhtimine ja inimeste maailma hirmu all hoidmine.

Siinkohal hoiatan, et ma ei hoia end spoileritega täna tagasi – seega, kellel plaanis raamat läbi lugeda, siis olete ette hoiatatud.

Mõnevõrra harrypotterlikult on üle võetud tõsiasi, et kaitseminister ja peaminister ja üldse kõik need tähtsad ministrid teavad vampiirimaailma olemasolust. See on antud loo üks põhiteemasid kuna teose kangelanna (sõna otseses mõttes) on kaitseministri tütar, kes satub vampiiride juurde poliitvangiks. Ma tean. Kõlab täitsa vahvalt. Aga ei ole.
Raamat on kirjutatud väga kindlale lugejaskonnale, no sellisele väga-väga kindlale (twilight hardcore), seega ma ei oodanudki midagi väga erilist. Eriline oli see küll, aga omamoodi.
Vähe on selliseid raamatuid, mis minust mingi emotsiooni välja kisuvad. Enamasti loen raamatuid tuima näoga kaanest kaaneni, vahel muigan, mõnikord naeratan, aga tavaliselt ma ei itsita, turtsu ega naera sündmuste idiootsete käikude peale kõva häälega. Selle raamatu puhul justkui muud moodi ei saanud, nii palju totraid ja kohati täiesti ebaloogilisi sündmusi oli sellesse ulmeliselt paksu ja päris kummalisse teosesse pikitud.

Raamatu kangelanne Violet Lee, Violet seepärast, et tal violetsed silmad, ei mingit üllatust siinkohal, satub Trafalgari väljakul tunnistama sündmust, mille tagajärjel ta röövitakse. Röövijateks on kamp vampiiripoisse, üks ilusam ja julmem kui teine. Violet vihkab ja põlgab neid algusest peale, ometi ütleb mingi ebaloogiline hääl tema peas, et asi pole üldse nii hull. Täiesti mõistusevastaselt lepib ta oma olukorraga väga kiiresti ja üsna ruttu asub olukorda isegi nautima. Sest miks mitte…? Kui sind ähvardatakse ja piinatakse nii füüsiliselt kui vaimselt, siis mis muu olekski kõige loogilisem. Loomulikult see, et talle hakkab see meeldima. Mitte midagi kummalist selle juures.

Aga ausalt, enamus tegevustikust on mul juba meelest läinud kuigi raamatu lugesin läbi eile. Nii paks raamat, aga üsna vähe olulisi ja raamatut edasi viivaid sündmusi. Üsna suur osa raamatust võiks lihtsalt olemata olla, kui vaadata asja loogilise poole pealt. Siiski ma mõistan ka asja teist poolt, fännidele loomulikult meeldib – mida rohkem, seda parem. No olgu, maht mahuks, mis seal ikka. Minu kõige suurem hämming on lõppude lõpuks ikkagi see, et see raamat on nii ebaloogiline kui üldse olla saab. Mis värk kogu selle masohhistliku ja irratsionaalse käitumisega on? Kõige rumalam ja kummalisem peategelane, kellest kunagi lugenud olen. Minu jaoks on väga raske tema samme ja otsuseid mõista. Ta näib neid tegutsevat puhtalt suva pealt, lihtsalt mugavusest ja tundest, et võib-olla nii oleks parem. Miks küll on autor kirjutanud loo kangelannaks sellise äpardunud isiku? Ma tõesti ei mõista, kas sellised ongi tänapäeva kangelased? Lollus ju…

Mõni näide tema irratsionaalsest käitumisest siis ka. Violet on terve raamatu jooksul väga vastu vampiiriks saamisele. Paljas mõte sellest tekitab temas tülgastust, liiati veel tõsiasi, et inimesena on ta taimetoitlane, aga vampiirina peaks ta kindlasti tapma. Ta on sellele kogu aeg vastu. Kuni ühel päeval täiesti selgest taevast ütleb ta jah, ta saab vampiiriks. Lihtsalt niisama, ilma mingite selgitusteta.
Teine väga eredalt meelde jäänud seik on sellest, kuidas ta vandus, et ei anna end Kasparile (printsist vampiir). Ta teadis kogu aeg, et ta ei allu Kaspari manipulatsioonile. Ja siis, kui selgub, et 12 tunni pärast ei või nad üksteist enam puudutada, on tema jaoks kõige loogilisem samm printsiga magada, sest kuigi see on täiesti mõistusevastane, siis äkki enam teist sellist võimalust ei tule.
Veel pärleid. Tüdrukul on kodus pere, kes teda ootab, aga ometi näitab ta tõelist igatsust nende vastu välja ainult alguses ühel korral. Muidu mainib ta neid vaid paari sõnaga ja üsna ükskõikselt. Võttes arvesse, et vend on tal surnud, õde surmavalt haige, tema ise röövitud ja ema tõenäoliselt kogu sellest traagikast pooleldi hullumas… Mitte ükski mõte oma perele. Mõni üksik poetatud pisar alguses ja kerge mõtisklus selle üle, kas ta pääseb, aga üldjoontes tuim nagu kivi. Tundub ju väga mõistlik. Arvestades raamatu mahtu oleks ju võinud paar lehekülge ka sellele pühendada. Ei, selle asemel, et mõelda oma perele või neid igatseda, tema armub isikusse, kes teda kõige rohkem piinab.
Violet vihkab Kasparit ja kõike seda, mida ta esindab, ometi armub ta poissi. See on järjekordne näide raamatu ebaloogilisusest. Ebaloogiline pole mitte see, et ta armub kõige pahelisemasse tegelasse, seda oligi arvata, aga minu arvates ei ole selleks lihtsalt põhjust. Kaspar pole mitte mingite standardite järgi hea ega viisakas, isegi mitte siis, kui end ise sellesse maailma üritada panna. Ta on mõrtsukas, kes tapab põhjuseta, näitamata välja mingitki kahetsust, sest seda ta ei tunne, ta on manipulaator, ülbe ja egotsentriline, naistemees ja uhke ei millegi üle. Võib-olla, kui Violet ei teaks kõige selle kohta midagi, tunduks tema armumine loogiline, aga ta ju teab milline Kaspar on. Ja ta armub ikka, kusjuures minu jaoks pole see kaugeltki ära seletatud miks ta temasse armub. Nende vahel on seos, aga…? Mis veel? Inimesena on Violet üsna kohutav.
Kõige vahvam oli lõpplahendus, sest see tundub Violeti jaoks jube loogiline: tema vend suri, seetõttu langes ta Joeli käte vahele, Joel pettis teda ja selle tagajärjel oli ta Trafalgari väljakul, mistõttu ta seda massimõrva pealt nägi ja ära rööviti, seepärast kohtus ta ka Kaspariga ja seetõttu oli nii määratud juhtuma. Ma ei tea kuidas teised tunnevad, aga minu arust pole see kohe üldse loogiline järeldus. Ratsionaliseerida oma venna surma ja leida kokkusattumus kogu selle asja vahel ei tundu kohe kuidagi loogiline. Loomulikult üks sündmus viib teiseni (tõesti, ei mingit üllatust siinkohal), aga tõesti.. Tõesti. Aga kuna tegemist on absoluutselt kõige ebaloogilisema raamatuga, mida ma kunagi lugenud olen, siis ei peaks see vist eriti üllatama.

Olles päris aus, peab tunnistama, et nagu igas halvemas raamatus, on ka selles mõni hea koht. Kõik ei ole üdini halb ja ebaloogiline, osa raamatust tõesti on hea. Mõned kõrvaltegelased on üpris head, olustikku on päris hästi edasi antud ja kogu vampiirimaailm kõigi oma teiste dimensioonidega on väga põnev. Kirjutatud pole halvasti ja kogu üldist muljet arvesse võttes võiks öelda, et pole üldse paha, vahepeal isegi väga põnev. Aga... Kõike seda, mis võiks hea ja loetav olla, varjutab nii halb peategelane, et mul pole selle jaoks enam sõnu alles. Kui autor suudaks nüüd kirjutada mõne raamatu, kus poleks Violeti, siis võiksin hea meelega lugeda küll.

Ma ei vaevunud netist selle raamatu kohta midagi otsima (selgitusi näiteks sellele, miks see nii halb on). Tavaliselt mind huvitab, mis on raamatu tekkelugu ja mida teised inimesed selle kohta võivad arvata, aga see raamat tegi minusse mingi emotsionaalse augu, kust ma vähemalt esialgu ei oska välja ronida.

Ma olen sellest asjast nüüd nii pikalt kirjutanud, ometi pole ma midagi eriti tarka öelnud. Võtan paari sõnaga kogu oma mula kokku ja ütlen, et kes vampiirikaid armastab, võib selle kahtlase väärtusega raamatu läbi lugeda, aga muidu huvilised võiks sellest igal juhul suure kaarega mööda kõndida, sest see pole seda aega väärt. Raamatu paksust, selle sisukust ja hinda arvesse võttes, ei oska ma neid siduda, sest tõesti, oma 35€ selle eest küll tark välja käia pole. Laenutamiseks kõlbab küll…

Kahjuks on tegemist raamatusarjaga, seega on seda totrust veel tulemas. Võib-olla on vampiiri Violet Lee mõistlikum olend, kui ta seda inimesena oli.

Minule igatahes ei meeldinud. 

2/10

02 juuni 2014

James Dashner "Labürindijooksja"

383 lehekülge
Tänapäev
Kui 16-aastane Thomas liftis ärkab, mäletab ta vaid oma eesnime. Aga ta pole üksi. Kui lifti uksed avanevad, leiab Thomas end suurel kiviseintega ümbritsetud väljakul teiste poisse seas. Just nagu Thomas, ei mäleta ka välujad (nii nad ennast kutsuvad), miks või kuidas nad sinna sattusid. Kõik, mida nad teavad, on see, et igal hommikul avanevad neid ümbritseva labürindi kivist uksed. Ja igal ööl need sulguvad. Keegi ei taha pärast pimeduse tulekut labürinti lõksu jääda.

Pikka aega kõndisin sellest raamatust lihtsalt mööda, tundus põnev küll, aga tagakaanel olen sisukirjeldus jättis kuidagi ükskõikseks. Lõpuks, olles paljude teiste raamatusõprade arvustusi lugenud, otsustasin ka selle teose kätte võtta. Huvitav asi selle raamatu juures on see, et pole aru saada, millal ja kus tegevus toimub. Minevik, tulevik.. olevik? Mingi paralleelmaailm? Lõpus saab selle kohta selgemaid vihjeid, aga mingit konkreetset perioodi ei mainita.

Raamat oli põnev ja kaasahaarav, aga ometi pidin ma üsna pikalt mõtlema enne, kui raamatu kätte võtsin. Ei, see polnud igav ega midagi, aga see polnud minu jaoks nii põnev, et oleks kohe ja silmapilk tahtnud teada, mis edasi saab. Mõne raamatuga on nii, et enne ei saa käest ära panna, kui lõpplahendus pole teada. Lihtsalt ei saa. Selle raamatu sai käest ära panna küll, isegi kõige põnevama koha pealt.

Tegelikult on see hästi filmilik raamat. Selles mõttes, et seda lugedes juba jooksevad pildid silme eest läbi. Ja loomulikult (nagu see viimasel ajal väga moes on) on sügisel oodata filmi!

Raamat ise jutustab Thomasest ja teistest temavanustest poistest, kes on end täieliku mälukaotusega leidnud kuskilt Glade-ist. Glade-i ümbritseb labürint, milles elavad koledad kollid, kes neid nõelata ja tappa tahavad. Mitte keegi ei saa aru, mida nad seal teevad, aga kõik üritavad rohkem või vähem valitsevate oludega kohaneda. Grupp poisse töötab selle nimel, et labürindist väljapääsu otsida ja just väljapääsu otsimine labürindis on raamatu läbiv teema.
Raamatu puhul on üsna uudne see, et kasutusele on võetud mitmed uued terminid nagu näiteks välujad, suhka, mögaja, känk jms. Need on poiste endi välja mõeldud terminid ja neid kasutatakse pidevalt – mille jaoks, saab juba ise lugeda.
Teose suurim väärtus on ilmselt selle lõpp. Kui muidu jättis raamat mind üsna külmaks (poolsoojaks), siis lõpp tekitas igatahes soovi ka järgmine osa kätte võtta.

„Labürindijooksja“ on esimene raamat triloogias, lisaks on ka eellugu „The Kill Order“. Teine raamat kannab originaalis nime „The Scorch Trials“ ja kolmas osa „The Death Cure“.  Loodame, et kõik osad jõuavad ka eesti keelde.