04 juuni 2014

Abigail Gibbs "Pimeduse kangelanna: Õhtusöök vampiiriga"

600 lehekülge
Sinisukk
„Trafalgari väljak pole tõenäoliselt parim paik, kus öösel kell üks seista. Tegelikult, kui sa oled ihuüksinda, siis pole mõistlik seal öisel tunnil üleüldse viibida. Nelsoni ausamba ning hoonete vahel tuhisev jahe juuliõhk pani mu lõdisema. Ma värisesin, tõmbasin mantli tihedalt enda ümber ja hakkasin tõsiselt kahetsema otsust kanda sel õhtul nappi musta kleiti. Mida kõike olin ma valmis tegema õhtu õnnestumise nimel ...Pilk sambale naelutatud, libistasin jalast ühe oma kontsadega kingadest. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui vari, mida olin just äsja üle samba libisemas näinud, kadus vaateväljast sama kiiresti, kui oli sinna ilmunud. Kohmitsedes pandla kallal, kiskusin teisegi kinga jalast ja hoidsin mõlemaid kindlalt pihus. Hakkasin edasi liikuma. Jõudsin vaevalt paar sammu astuda, kui tardusin justkui naelutatult paigale. Treppidest tuli alla meestekamp, kõik riietatud pruunidesse mantlitesse ja käes pikad teritatud otstega vaiad ... ” Noorteromaan „Pimeduse kangelanna: õhtusöök vampiiriga” on Abigail Gibbsi esikteos. Noor Londonist pärit Violet Lee röövitakse ning võetakse kuningliku vampiiriperekonna, Varnide, pantvangiks. Violetile esitatakse ultimaatum: temast saab vampiir või ta jääb igaveseks vampiirikuningriiki vangi. Violet keeldub vampiiriks muutumast. Kuidas aga mõjutab neiu otsust kiindumus kaunisse ja pahelisse vampiiride kuningriigi troonipärijasse?

Mul on nende vampiirikatega selline diil, et kui tuleb uus vambimaailma raamat välja, loen selle läbi. Miks? Sest ma tahan teada, kui kaugele sellega saab minna ja kui palju sellisele kirjandusele veel üldse lisada saab. Kõik vampiirid on külmad ja kõvad ja tugevad ja kiired ja vastupandamatult kaunid ja pahelised ja julmad ja ligitõmbavad ja… Saate aru küll, kuhu see viib. Teisisõnu, mitte midagi uut. Loomulikult, kuidas üldse teisiti saaks arvata, on ka „Pimeduse kangelanna“ vampiirid sellised. No wonder. Üllatus pole ka see, et selle maailma vampudel on oma kuninglik õukond, keda kõik jumaldavad ja kelle karmi käe all toimub vambimaailma juhtimine ja inimeste maailma hirmu all hoidmine.

Siinkohal hoiatan, et ma ei hoia end spoileritega täna tagasi – seega, kellel plaanis raamat läbi lugeda, siis olete ette hoiatatud.

Mõnevõrra harrypotterlikult on üle võetud tõsiasi, et kaitseminister ja peaminister ja üldse kõik need tähtsad ministrid teavad vampiirimaailma olemasolust. See on antud loo üks põhiteemasid kuna teose kangelanna (sõna otseses mõttes) on kaitseministri tütar, kes satub vampiiride juurde poliitvangiks. Ma tean. Kõlab täitsa vahvalt. Aga ei ole.
Raamat on kirjutatud väga kindlale lugejaskonnale, no sellisele väga-väga kindlale (twilight hardcore), seega ma ei oodanudki midagi väga erilist. Eriline oli see küll, aga omamoodi.
Vähe on selliseid raamatuid, mis minust mingi emotsiooni välja kisuvad. Enamasti loen raamatuid tuima näoga kaanest kaaneni, vahel muigan, mõnikord naeratan, aga tavaliselt ma ei itsita, turtsu ega naera sündmuste idiootsete käikude peale kõva häälega. Selle raamatu puhul justkui muud moodi ei saanud, nii palju totraid ja kohati täiesti ebaloogilisi sündmusi oli sellesse ulmeliselt paksu ja päris kummalisse teosesse pikitud.

Raamatu kangelanne Violet Lee, Violet seepärast, et tal violetsed silmad, ei mingit üllatust siinkohal, satub Trafalgari väljakul tunnistama sündmust, mille tagajärjel ta röövitakse. Röövijateks on kamp vampiiripoisse, üks ilusam ja julmem kui teine. Violet vihkab ja põlgab neid algusest peale, ometi ütleb mingi ebaloogiline hääl tema peas, et asi pole üldse nii hull. Täiesti mõistusevastaselt lepib ta oma olukorraga väga kiiresti ja üsna ruttu asub olukorda isegi nautima. Sest miks mitte…? Kui sind ähvardatakse ja piinatakse nii füüsiliselt kui vaimselt, siis mis muu olekski kõige loogilisem. Loomulikult see, et talle hakkab see meeldima. Mitte midagi kummalist selle juures.

Aga ausalt, enamus tegevustikust on mul juba meelest läinud kuigi raamatu lugesin läbi eile. Nii paks raamat, aga üsna vähe olulisi ja raamatut edasi viivaid sündmusi. Üsna suur osa raamatust võiks lihtsalt olemata olla, kui vaadata asja loogilise poole pealt. Siiski ma mõistan ka asja teist poolt, fännidele loomulikult meeldib – mida rohkem, seda parem. No olgu, maht mahuks, mis seal ikka. Minu kõige suurem hämming on lõppude lõpuks ikkagi see, et see raamat on nii ebaloogiline kui üldse olla saab. Mis värk kogu selle masohhistliku ja irratsionaalse käitumisega on? Kõige rumalam ja kummalisem peategelane, kellest kunagi lugenud olen. Minu jaoks on väga raske tema samme ja otsuseid mõista. Ta näib neid tegutsevat puhtalt suva pealt, lihtsalt mugavusest ja tundest, et võib-olla nii oleks parem. Miks küll on autor kirjutanud loo kangelannaks sellise äpardunud isiku? Ma tõesti ei mõista, kas sellised ongi tänapäeva kangelased? Lollus ju…

Mõni näide tema irratsionaalsest käitumisest siis ka. Violet on terve raamatu jooksul väga vastu vampiiriks saamisele. Paljas mõte sellest tekitab temas tülgastust, liiati veel tõsiasi, et inimesena on ta taimetoitlane, aga vampiirina peaks ta kindlasti tapma. Ta on sellele kogu aeg vastu. Kuni ühel päeval täiesti selgest taevast ütleb ta jah, ta saab vampiiriks. Lihtsalt niisama, ilma mingite selgitusteta.
Teine väga eredalt meelde jäänud seik on sellest, kuidas ta vandus, et ei anna end Kasparile (printsist vampiir). Ta teadis kogu aeg, et ta ei allu Kaspari manipulatsioonile. Ja siis, kui selgub, et 12 tunni pärast ei või nad üksteist enam puudutada, on tema jaoks kõige loogilisem samm printsiga magada, sest kuigi see on täiesti mõistusevastane, siis äkki enam teist sellist võimalust ei tule.
Veel pärleid. Tüdrukul on kodus pere, kes teda ootab, aga ometi näitab ta tõelist igatsust nende vastu välja ainult alguses ühel korral. Muidu mainib ta neid vaid paari sõnaga ja üsna ükskõikselt. Võttes arvesse, et vend on tal surnud, õde surmavalt haige, tema ise röövitud ja ema tõenäoliselt kogu sellest traagikast pooleldi hullumas… Mitte ükski mõte oma perele. Mõni üksik poetatud pisar alguses ja kerge mõtisklus selle üle, kas ta pääseb, aga üldjoontes tuim nagu kivi. Tundub ju väga mõistlik. Arvestades raamatu mahtu oleks ju võinud paar lehekülge ka sellele pühendada. Ei, selle asemel, et mõelda oma perele või neid igatseda, tema armub isikusse, kes teda kõige rohkem piinab.
Violet vihkab Kasparit ja kõike seda, mida ta esindab, ometi armub ta poissi. See on järjekordne näide raamatu ebaloogilisusest. Ebaloogiline pole mitte see, et ta armub kõige pahelisemasse tegelasse, seda oligi arvata, aga minu arvates ei ole selleks lihtsalt põhjust. Kaspar pole mitte mingite standardite järgi hea ega viisakas, isegi mitte siis, kui end ise sellesse maailma üritada panna. Ta on mõrtsukas, kes tapab põhjuseta, näitamata välja mingitki kahetsust, sest seda ta ei tunne, ta on manipulaator, ülbe ja egotsentriline, naistemees ja uhke ei millegi üle. Võib-olla, kui Violet ei teaks kõige selle kohta midagi, tunduks tema armumine loogiline, aga ta ju teab milline Kaspar on. Ja ta armub ikka, kusjuures minu jaoks pole see kaugeltki ära seletatud miks ta temasse armub. Nende vahel on seos, aga…? Mis veel? Inimesena on Violet üsna kohutav.
Kõige vahvam oli lõpplahendus, sest see tundub Violeti jaoks jube loogiline: tema vend suri, seetõttu langes ta Joeli käte vahele, Joel pettis teda ja selle tagajärjel oli ta Trafalgari väljakul, mistõttu ta seda massimõrva pealt nägi ja ära rööviti, seepärast kohtus ta ka Kaspariga ja seetõttu oli nii määratud juhtuma. Ma ei tea kuidas teised tunnevad, aga minu arust pole see kohe üldse loogiline järeldus. Ratsionaliseerida oma venna surma ja leida kokkusattumus kogu selle asja vahel ei tundu kohe kuidagi loogiline. Loomulikult üks sündmus viib teiseni (tõesti, ei mingit üllatust siinkohal), aga tõesti.. Tõesti. Aga kuna tegemist on absoluutselt kõige ebaloogilisema raamatuga, mida ma kunagi lugenud olen, siis ei peaks see vist eriti üllatama.

Olles päris aus, peab tunnistama, et nagu igas halvemas raamatus, on ka selles mõni hea koht. Kõik ei ole üdini halb ja ebaloogiline, osa raamatust tõesti on hea. Mõned kõrvaltegelased on üpris head, olustikku on päris hästi edasi antud ja kogu vampiirimaailm kõigi oma teiste dimensioonidega on väga põnev. Kirjutatud pole halvasti ja kogu üldist muljet arvesse võttes võiks öelda, et pole üldse paha, vahepeal isegi väga põnev. Aga... Kõike seda, mis võiks hea ja loetav olla, varjutab nii halb peategelane, et mul pole selle jaoks enam sõnu alles. Kui autor suudaks nüüd kirjutada mõne raamatu, kus poleks Violeti, siis võiksin hea meelega lugeda küll.

Ma ei vaevunud netist selle raamatu kohta midagi otsima (selgitusi näiteks sellele, miks see nii halb on). Tavaliselt mind huvitab, mis on raamatu tekkelugu ja mida teised inimesed selle kohta võivad arvata, aga see raamat tegi minusse mingi emotsionaalse augu, kust ma vähemalt esialgu ei oska välja ronida.

Ma olen sellest asjast nüüd nii pikalt kirjutanud, ometi pole ma midagi eriti tarka öelnud. Võtan paari sõnaga kogu oma mula kokku ja ütlen, et kes vampiirikaid armastab, võib selle kahtlase väärtusega raamatu läbi lugeda, aga muidu huvilised võiks sellest igal juhul suure kaarega mööda kõndida, sest see pole seda aega väärt. Raamatu paksust, selle sisukust ja hinda arvesse võttes, ei oska ma neid siduda, sest tõesti, oma 35€ selle eest küll tark välja käia pole. Laenutamiseks kõlbab küll…

Kahjuks on tegemist raamatusarjaga, seega on seda totrust veel tulemas. Võib-olla on vampiiri Violet Lee mõistlikum olend, kui ta seda inimesena oli.

Minule igatahes ei meeldinud. 

2/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar