16 juuni 2014

Charlotte Roche "Märgalad"

197 lehekülge
Hea lugu
18aastane Helen Memel on haiglas, põhjuseks hooletu raseerimise tagajärjel viga saanud pärak. Ta ootab oma lahutatud vanemate külaskäiku, lootes kogu hingest, et nood haiglavoodi kõrval viimaks lepivad, ning jutustab oma tavapärastest käitumisnormidest hälbivatest harjumustest ja eelistusest. Näiteks ei pese Helen kuigi regulaarselt oma genitaale – talle meeldivad sealsed lõhnad ja vedelikud. Ka meeldib Helenile oma suguelundeid vastu avalike tualettruumide prill-laudu hõõruda – neli aastat võõraid baktereid ja ei ühtki infektsiooni!
Hedonistlik, ent samal ajal ka haavatav kangelanna Helen on tõeline mässaja: ta mässab oma vanemate ja eelkõige ema poolt tütrele pähetambitud käitumisnormide vastu, laiemalt kogu „korraliku” elu vastu, ja teeb seda oma keha, kehaeritiste ja omapäraste seksuaalpraktikate kaudu.
Nii on „Märgalad” omamoodi ekskursioon veel viimaste tänapäeval alles jäänud tabude juurde. Charlotte Roche'i julge, radikaalne ja provokatiivne debüütromaan hakkab vastu hügieenihüsteeria, naisteajakirjade steriilse esteetika ning naise keha ja seksuaalsuse standardiseeritud käsitlusele.

Mida ma just lugesin?

Niisiis… Võin julgelt, käsi südamel öelda, et ma pole mitte kunagi varem nii rõvedat raamatut lugenud. Tundub, et raamatu põhiidee ongi lihtsalt šokeerida. Šokeerida oma sõnakasutuse, nilbuse ja tabudega – idee poolest ju miks mitte, aga siiski, miks? See oli üdini rõve ja kuigi see oli üsna õhuke, valmistas selle kaanest kaaneni läbi lugemine mulle raskusi. Pooleli ei söandanud seda jätta, kogu aeg oli lootust, et ehk on sel teosel ka mõni sügavam tähendus kuskil peidus või et ma lihtsalt ei saa sellest aru. Ei olnud selles miskit.

Mina suutsin selles raamatus eristada kahte teemat, mis võiksid olla olulisemad, kui kõik muu nilbus:
Esiteks - Üks 18-aastane üritab meeletult oma vanemaid uuesti kokku tuua, oma tervise hinnaga ja kõike seda tulutult. Need tema meetodid pole ka just eriti traditsioonilised. Või noh, kuidas kellelegi, aga ilmselt iga üks oma paranevat pärakuhaava uuesti lahti ei rebiks, et vanemaid haiglasse meelitada.
Teiseks - Helen käitub veidralt, sest tema suhe oma emaga on katki ja kõige tipuks pole see kunagi ilmselt korras olnudki. Milline ema lõikab oma lapse ripsmed ära, sest lapsel on need paksemad, kui tal endal või milline ema üritaks end tappa koos nimetatud tüdruku väikevennaga? Võiks vist öelda, et kõik pole korras.

Aga see on ka kõik. Need teemad võtavad miniosa raamatust ja lihtsalt ei vii sinna, kuhu võiksid.
Jah, need teemad on raamatus läbivad ja mingil määral olulised, aga keskseks teemaks on Heleni veidrused.  Mitte kuidagi ei saa kahte eelmainitud teemat võtta kilbiks kogu selle rõveduse eest, mida tegelane meile kirjeldab. Kokkuvõttes polegi see nii oluline. Oluline on see, et raamat oleks rõve, tabu ja šokeeriv. Mis vähemalt sellesse puutub, siis täitis see igal juhul oma eesmärki.

Ma olen šokeeritud, et selline asi on kirjutatud.

Ma ei suuda uskuda, et see on nii populaarne.

Lõppude lõpuks ei suuda ma isegi enam hoomata fakti, et asjast on film tehtud. 

1 kommentaar: