27 juuni 2014

Georgette Heyer "Sylvester"

381 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Mees oli iga teise naise, aga mitte tema unistuste abikaasa...
Salfordi hertsog Sylvester on elegantne poissmees, kel on oma tulevasele abikaasale ranged nõudmised – too peab olema kõrgestisündinud, intelligentne, elegantne ja ilus. Ja loomulikult peab ta oskama kõrgseltskonnas kombekalt käituda. Ent kui hertsogil soovitatakse võtta naiseks Phoebe Marlow, jahmatab meest poisiliku neiu põlglik suhtumine temasse...
Kui Phoebe põgeneb, kujuneb nende kahe vahel olude sunnil välja ebatavaline sõprus. Neiu avastab, et hertsog ei olegi nii hirmus, kui ta alguses arvas, ja Sylvester leiab kogemata midagi, mida polnud julenud lootagi...

Mõtlesin võtta ette ühe sellise mõnusa naisteka, need saavad alati kiiresti läbi ja neis jagub peaaegu alati ka piisavalt põnevust. Minu jaoks läks see raamat aga natukene liiga aeglaselt, kuigi tegevusliin oli põnev, olgugi, et täiesti ettearvatav. Ma ei oska isegi täpset põhjust öelda, miks antud raamat venima kippus, aga lugesin seda vähemalt nädal, kui mitte kauem. Kes on mu blogi lugenud, teab ilmselt, et minu jaoks on nädal aeg ühe raamatu lugemist liig.

Georgette Heyerit liigitatakse armastusromaanide klassika alla, kuigi teda ei panda päris ühele pulgale selliste klassikutega nagu Austen, Bronted jne. Tema kirjastiil on namasti üsna meeldiv, aga see raamat tundus mulle kohati liiga jutustav. Üldiselt mul ei ole selliste jutustavate raamatute vastu midagi, aga seekord me selle raamatuga väga sõbraks ei saanud.

Tegemist on klassikalise armastusromaaniga, mille tegevusliin toimub ajas, kui Prantsusmaal näitas oma võimu Bonaparte. Sellest pisut toretsevast ajajärgust on ilmselt inspiratsiooni saadud ka ühe tegelase tarvis – mees, kes armastab kanda korsette ja kuldsete tuttidega kingakesi. See oli üks lahe tegelane... Enesearmastusest selles raamatus väheks ei jäänud, peaaegu iga tegelane armastas just ennast kõige rohkem. Mõni värvikas ja vahva tegelane andis sellele raamatule just parasjagu vürtsi juurde, et mind seda lõpetama veenda. Kokkuvõtteks, kui ma raamatu käest panin, tundsin ma pigem positiivseid emotsioone, kui ükskõiksust, seega päris tühja see lugemine ikka ei läinud.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar