09 juuni 2014

Mineko Iwasaki & Randre Brown "Geisha"

326 lehekülge
Kunst
See on kaasaegse Jaapani kõige populaarsema geisha Mineko Iwasaki jutustus oma elust – kohati südantliigutav, sageli humoorikas, alati üllatusi pakkuv ja otsast lõpuni tõde. „Lilleõite ja pajupuude maailma” 300-aastase ajaloo vältel ei ole mitte ükski naine mitte kunagi tulnud avalikkuse ette, et jutustada oma lugu. Kuni tänaseni.
„Ma tunnen, et käes on aeg rääkida suu puhtaks. Ma tahaksin teile rääkida, mida tegelikult kujutab endast geisha elu, mis on tulvil erakordseid nõudmisi ja külluslikke tasusid. Paljud on öelnud, et ma olin oma põlvkonna parim geisha, ja kindel on see, et ma olin kõige edukam.”
MINEKO IWASAKI(sünd 1949) oli Jaapani staar-geisha kuni ajani, mil ta 29-aastaselt oma ameti maha pani. Praegu elab ta koos oma perega Kyoto äärelinnas.

Kõigepealt tänan raamatu soovitamise eest anonüümset Padjaklubi blogi lugejat J. See oli hea soovitus, aitäh!

Lugesin „Geiša memuaare“ juba tükk aega tagasi, aga ometi jäi kuklasse selline tunne, et ega see ikka päris õige asi pole (võttes arvesse kogu seda draamat, mis selle raamatu ümber käinud on) ja peab ikka ühe õige geiša jutustuse läbi lugema! Seda ma tegin ja halb otsus see kindlasti polnud.

Kuigi üks on ilmselgelt ilukirjanduslik teos ja teine eluloojutustus (kui nii võib öelda), siis on nad ikkagi üpriski sarnased. „Geishat“ lugedes tekkis mul kohati ääretu uskumatuse tunne – kas tõesti on nii? Või kas see kergelt liialdatud pole..? Aga siis keerasin paar lehte ja ennäe, seal seisis tõestus foto näol, ei saagi vist enam kindlamat kinnitust olla…

Seda elu on niivõrd uskumatu ja kohati raske mõista. Kuidas need inimesed seal sellega ometi hakkama saavad? Ei, tegelikult see, mis seal toimub, ei tundu uskumatu, vaid šokeeriv. Need summad, mis liiguvad geišade elus, selle kultuuri eripärad, tavade väga jäik järgmine ja kõik see moos kokku on lihtsalt hämmastav – ja seda kõike veel tänasel päeval. Jaapanlased on vist maailma kõige organiseeritumad inimesed…

Mineko Iwasaki jutustab, kuidas ta ise valis selle elutee oma viiendal aastal selles ilmas. Viieaastane plikatirts, kes ei tea elust midagi ja iseseisvalt isegi pisikest silda ei julge ületada, läheb ihuüksinda täiesti võõraste inimeste keskele ja seda kõigele lisaks vabast tahtest. Tundub väga mõistuse vastane, arvestades, et ta armastas oma vanemaid väga… Ja rippus veel sõna otseses mõttes oma ema tissi otsas.

Olgu, pean tunnistama, et mõned asjad tundusid raamatus tarbetud või lihtsalt naljakad. Jaapani kuulsaim geiša on ju märkimisväärne tiitel, aga minu jaoks tunduvad need kuulsustega kohtumised sellised üsna juhuslikud ja mitte eriti märkimist väärsed olevat. Nii muu seas on mainitud, et „nägin Elizabeth Taylorit ja lobisesime veidi…“. See pole kuigi oluline raamatus, mis kõneleb geišade elust. See tundus mulle (võib-olla ilma mingi põhjuseta) lihtsalt kekutamisena, et tulin ja nägin ja olen nii kõva tädi, et võin staaridega lihtsalt lobiseda, kui tahtmist peaks olema. Võib-olla mõtlen lihtsalt sellised asjad üle, aga mulle jäävad taolised kohad raamatutes väga hästi meelde. Samas, kui nüüd võtta teistpidi, siis miks ta ei võiks kekutada?

Igatahes, väga mõnus lugemine oli. Kellel on plaanis geišade elust lugeda, siis soovitangi esialgu lugeda „Geishat“ ja alles siis, suurema tahtmise korral „Geiša memuaare“.




1 kommentaar: