27 august 2014

Sophie Kinsella "Kas mäletate mind?"

Kas mäletate mind?
382 lehekülge
Ersen
Lexi ärkab haiglavoodis pärast autoavariid ja mõtleb, et on 2004. aasta ja et ta on 25-aastane naine, kes elab kohutavat armuelu. Kuid oma jahmatuseks saab ta teada, et käes on 2007. aasta – et ta on 28-aastane, et ta on osakonnajuhataja – ja et ta on abielus! Hea välimusega miljonäriga! Ent kui ta saab oma uuest minast rohkem teada, ilmuvad täiuslikku ellu mõrad. Kõik ta vanad sõbrad vihkavad teda. Ta töökohale heidab silma konkurent. Seejärel osutub seksikas, sasipäine kutt kellekski... ja lõhkeb uus pomm.

Siit tulebki teine Kinsella kohe otsa… See sobis mulle, eriti kuna tunnen praegu, et tahan ekstra palju naistekaid ja kogu seda östrogeenimöllu (aga nii kaugele ma veel ei lähe, et Cosmo pihku võtaks...). Mul ei tekkinud selle raamatuga mingeid erilisi tundeid, eks ta oli nagu oli. Idee poolest küll mitte eriti originaalne, aga siiski loetav ja mingis mõttes nauditav. „Mingis mõttes nauditav“ tähendab selle raamatu puhul, et seda lugedes sai end täiesti välja lülitada ja lihtsalt lugeda, see ei nõudnud isegi kaasa mõtlemist. Ainus asi, mis vahepeal nina kirtsutama ajas, olid  kirjavead ja tunne, et raamat on toimetamata jäänud.

Sisu – mitte kuigi originaalne, aga siiski õnnestunud. Ärkab naine üles, 28-aastane, eduka karjääriga ja oma unistuste mehega abielus. Ainus iva on selles, et see kõik oleks justkui üleöö tekkinud, magama jäi ta 25-aastasena ja ärkas kolm aastat vanemana. Ma ei tea mida ise selles olukorras teeksin ja kas käituksin sama veidralt, aga kohati jäi mulle mulje, et tegemist pole mitte 25, ega isegi ka 28-aastase naisterahvaga, vaid hoopis 16-aastase tüdrukuga.

Ma olen tunduvalt paremaid „naistekaid“ lugenud, aga liiga hullult see mulle ajudele käima ka ei hakanud. Päris hea oli seda lugeda, aga siiski pigem mitte selle sisu, vaid rohkem olustiku pärast, mis lugemise ajaks tekkis – vaikne diivanil lösutamine, vihmasabin (mis muutus päris plädinaks lõpuks), tee, küünlad ja lõõgastumine... Niimoodi meeldis küll.  

19 august 2014

Sophie Kinsella "Ostuhullu pihtimused"

OSTUHULLU PIHTIMUSED pilt
464 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Becky Bloomwoodil on kõik, mida üks kahekümne viie aastane tütarlaps võiks elult tahta – üürikorter Londoni trendikas linnaosas, trobikond heal järjel sõpru ja viimase moe järgi garderoob. Paraku ei saa Becky seda kõike endale lubada. Becky töö finantsajakirjanikuna Eduka Säästmise ajakirjas on surmigav ja väikesest palgast ei jätku elamisekski, ent ei saa ju ükskõikselt mööda kõndida ideaalselt sobivast kingapaarist või jumalikust siidsallist! Viimasel ajal pommitavad pangad Beckyt masendavate kirjadega – paljalt oma võlasummade nägemisest tabab ajakirjanikku paanikahoog. Panganõuete ignoreerimine muutub leidlikule Beckyle järjest raskemaks. Ta püüab raha kokku hoida, üritab isegi rohkem teenida – kummastki ei tule midagi välja. Ainus lohutus on endale osta kasvõi mõni pisiasi...
Viimaks avaneb Beckyl võimalus kirjutada juhtumist, mis talle tõeliselt hinge läheb. Esilehe artikkel paneb laviinina veerema sündmused, mis muudavad jäädavalt tema ja teda ümbritsevate inimeste elu...

Võtsin raamatu kätte samanimelise filmi pärast ja kuigi ma ei mäleta filmi täpsemalt, siis tean, et see meeldis mulle. Küll aga ei mäleta, et sisuliin täpselt samasugune oleks olnud… ? See selleks. Raamat jättis tõesti sellise mulje, et noh, ongi päris ostuhullu pihtimised, sest hull ostmise järgi oli ta raudselt.  Mind hämmastasid pidevalt tema igasugused õigustused ja põhjendused miks tal mingit asja vaja läks. Kui aus olla, siis see tema õigustamine ja ratsionaliseerimine oli päris silmapaistev ja mingil hetkel ma lihtsalt ootasin, mida ta järgmiseks välja mõtleb. Kuidas võib üks inimene heast peast olla täiesti kindel, et võidab loteriiga 10 miljonit? Või kuidas ta saab olla täiesti õnnelik selle üle, et ta peab ostma mitu purki kreemi selleks, et saada mingi mõttetu kosmeetikakott. Enamus inimesed tunnevad selles ära vana hea reklaamitriki, aga Becky nägis sellistes pakkumistes maailma parimaid ja ülimalt vastupandamatuid võimalusi. Minu jaoks oli selle tegevusliini jälgimine ikka üsna koomiline, juba seetõttu, et oloen peategelasega samas vanusegrupis ja ma lihtsalt ei suudaks ette kujutada, et võiksin nii palju mingite täiesti ebavajalike asjade peale kulutada.

Sellegipoolest oli seda üsna koomiline lugeda, kohati kurblikult koomiline, aga kuna see oli niivõrd üle võlli keeratud, siis jäin lihtsalt peategelasele lõbusalt kaasa elama. Üks asi meeldis mulle väga – ka kõige sügavamas meelehärmis tundus mulle, et Becky optimism ja heatujulisus ei kadunud täielikult ära. Teine võimalus on see, et autor lihtsalt kirjutas nii koomiliselt, et tundus nagu kõik olekski üks suur nali. Kuigi Beckyl oli ilmselt mingi sügavam ja psühholoogilisel tasandil sõltuvus, siis suutis ta selle lõpuks enam-vähem ohjata (aga vaid enam-vähem).


Becky tegi ennast raamatus üsna palju maha. Mitte nüüd otseselt ja julmalt, aga ta mainis pidevalt, et on liiga rumal, et saada aru oma tööst. Lõpuks selgub loomulikult, et nii rumal ta siiski polegi ja kuigi see võis olla pisut ettearvatav, siis minule see lüke meeldis. Ta võib ju olla tark ja ostuhull, aga rumal ja ostuhull tundub palju-palju hullem kombinatsioon. Kuigi loomulikult võiks arutleda teemal - Kas tema põhjendused ostmiseks on absoluutselt rumalad või geniaalsed? Geniaalsed seetõttu, et ta suudab iga asja vajadust ja olulisust ratsionaliseerida. Rumal... noh, ausalt öeldes täpselt samal põhjusel. Kumb ta siis nüüd olla võiks..?

Mis puutub sellesse, et sama sarja raamatuid on praeguseks juba seitse, siis ütlen kohe, et ei kavatse neid kõiki lugeda. Põhjus on lihtne: kuigi ühe-kahe-kolmekordseks lugemiseks käib taoline ohjeldamtu shopingusaaga küll, siis vaevalt, et seitsmeks raamatuks midagi asjalikkukokku saab kirjutada. Lugesin kõikide raamatute sisukirjeldused läbi ja kuigi teema tundub arenevat ja asi liigub tavalisest ostumaaniast edasi, siis on see siiski kaheldav, et asi suudaks säilitada oma originaalsuse, kui seda järjepanu seitse tükki välja tuleb. See pole ometi Harry Potter (sssh! Ei naera!). Sellegipoolest olen juba järgmise raamatu raamatukogus broneerinud ja vähemalt selle loodan samas vaimus ühe õhtuga kenasti läbi lugeda.  

Siin on antud raamatute järjestus:
Confessions of a Shopaholic (2000) – eestis „Ostuhullu pihtimused“
Shopaholic Abroad (2001) – eestis „Ostuhull välismaal“
Shopaholic Ties The Knot (2001)
Shopaholic & Sister (2004)
Shopaholic & Baby (2007)
Mini Shopaholic (2010)
Shopaholic to the Stars (2014)

Esimese Kinsella kogemuse põhjal laenutan ilmselt ka tema teisi raamatuid. Asi pole selles, et mulle nüüd hirmus meeletult avaldaks muljet tema kirjastiil (pealegi on seda tõlkes üsna raske aru saada), vaid lihtsalt tõsiasjast, et tema tööd näivad olevat kerged lugeda & lihtsad seedida. See mulle hetkel sobib :)

08 august 2014

Janika Vaht "Vabanemine"

Vabanemine
224 lehekülge
Tänapäev
Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mil suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.

Minuga on selline lugu, et tihti hindan raamatut selle kaane järgi. Selle raamatuga oli selline lugu, et kord sattusin raamatupoodi, kus need kõik ilusti virna olid laotud ja üks oli veel kuidagi viltuselt kõige tippu pandud ja see kuhi oli seal nii ilus ja värviline, et ma lihtsalt pidin selle raamatu kätte võtma ja seda uurima... Ostmiseks küll tookord ei läinud, aga nüüd, tükk aega hiljem, sain raamatu lõpuks läbi loetud. Siiski ei saa ma öelda, et ainult kaanepilt mind kutsunud oleks, sugugi mitte. Tõsiasi, et raamat on Tänapäeva kirjastuse ära märgitud raamatute hulgas, ajendas mind seda veelgi enam lugema. Ja siis loomulikult raamatu sisu, see kutsus ka.

See raamat üllatas mind väga. Selleks on väga mitu põhjust ja asja lihtsamaks tegemiseks loen need põhjused sirgelt ette:
a)      Tegemist on Eesti noortekirjandusega, millega mul eriti soojad suhted pole (olgem ausad, Eesti noortele suunatud kirjandus on väga suures osas masendav).
b)      Sisu. Enesetappu üritav noormees…? See ei saa ju olla mitte masendav.
c)      Kurva/üksildase minevikuga noored.
d)      Puberteet ja üüratult suured tunded.  

Pärast raamatu lugemist:
a) See ei olnudki nii masendav
b) Taaskord, mitte nii masendav.
c) Jah. See on möödapääsmatu, aga vähemalt polnud alkohoolikust vanemaid! (eriti).
d) Kahtlen veel selles osas. Selles raamatus olid need ilmselt vajalikud, aga ikka olen kahe-vahel.

Lahti seletatult olgu öeldud, et kuigi see raamat suutis mind üllatada nii oma tegelaste värvikirevusega, sündmuste aeglase edasimineku ja kohati suisa seisva tegevusliini tõttu, olen ma pigem positiivselt üllatunud. See oli 100% armastusromaan, selle juurde kuulubki palju pisaraid, kummalisi vihapurskeid ja seletamatuid emotsioone, karmi kriitikat ja valusaid sõnu. Kujutan ette, et paljude jaoks tundus see vaikselt kuust kuusse kulgemine üsna igavalt, aga mina näiteks ei suutnud raamatut käest ära panna, sest tahtsin teada mis järgmisena juhtub. Mind ei köitnud kirjastiil ega ka mitte nende noorte armulugu, mind haaras puhtinimlik uudishimu selle pikaleveninud komejandi pärast – kas nad siis juba saavad kokku või ei saa?

Armastusega on tihti nii, et sa ei soovi armastada, aga armastad ikka. Sa tahad armastada, aga ei suuda. Või sind armastatakse, aga sa ei suuda vastata. Või enne armastamist pead üle saama eelmisest. Või mingil eriti kriitilisel juhul satuvad kõik need variandid vahelduva eduga sama paari juurde. Jestas, ma kujutan ette küll kui jubeda raamatu sellest saaks… Olgu, teemasse tagasi minnes – mulle meeldis autori interpretatsioon armastusest. See oli siiras ja tõeline. Pubekate emotsioonide edasikandmine ei häirinud mind samuti (seekord). Jah, Mai pillis liiga palju ja tõsi, Sander oli kergelt bipolaarne. Aga mis sa ikka teed, kas enamus pubekaid siis polegi sellised? Teame ju, et on, isegi kui enamus neist seda ei tunnista (nad ei saa ju ise arugi).

Meeldis küll. Kahtlen, kas see mulle pikemaks ajaks ka meelde jääb, aga ühe suveõhtu kergeks lugemiseks sobis kenasti. Mul on üks soov. Kui vaid mõni eesti noortekas mööduks nii, et seal poleks mingeid keerulisi peresuhteid ja raskeid surmasid ja süüdistamist ja asjatut melanhooliat. Päriselt, täitsa on võimalik selliseid raamatuid kirjutada. Päriselt ka. Ma olen lugenud selliseid.


Kuigi mulle meeldisid mõlemad, siis meeldis antud raamat rohkem, kui samal aastal Tänapäeva noorteromaanide esikoha võitnud „Hetk enne homset“. 

07 august 2014

Kristin Gier "Rubiinpunane"

312 lehekülge
Sinisukk
16-aastane Gwendolyn teab, et mõnel tema suguvõsast on iseäralikud võimed, kuid ta elab teadmises, et imepärase geeni kandja on kaunis nõbu Charlotte, mitte tema. Gwendolyn tunneb end aeg-ajalt siiski kuidagi iseäralikult ning satub ühel päeval ootamatult 18. sajandi alguse Londonisse. Selgub, et just Gwendolyn on perekonna kõige salapärasem liige ja pärinud ajaränduri geeni. Miks oli ema tema sünnikuupäeva varjanud? Kas Gwendolyni ema üldse oli tema pärisema? Mis juhtus ajamasinaga? Gwendolyn ja Gideon – poiss, kes on pärinud ajaränduri geeni isaliini pidi ja kes on Gwendolyni arvates paras ennasttäis ninatark– , seiklevad ajas koos ja püüavad neile ja veel paljudele muudele küsimustele vastuseid leida ning välja selgitada, keda nad minevikus ja olevikus usaldada võivad.Menukate romaanide autor Kerstin Gier (sünd 1966) alustas kirjutamist 1995. aastal. „Rubiinpunane” on noorsoole mõeldud fantaasiatriloogia esimene romaan. Raamat on tõlgitud rohkem kui 25 keelde ja 2013. aastal valmis teose põhjal ka film.

Jälle üks selline ühe õhtu lugemine juhul, kui mitte midagi paremat pole teha. Sobis küll. Tegelikult täitsa meeldis, kuigi veidi magedavõitu oli küll. Selles mõttes, et mitte midagi erilist, samas küllaltki eriline. Saa siis aru… Nõidadest ja vampiiridest on omajagu kirjutatud, aga ajarändajate kohta olen üsna vähe lugenud (veel – mine tea, äkki uus trend saabumas?).

Karakterite kohta võin öelda nii palju, et minu jaoks olid nad täiesti sisutühjad. See tädi Maddy tundus põnev(am), aga Gwen ja Gideon olid küll tükk tühja kesta. Tavalised teismelised, kes ilma mingi nähtava põhjuseta raamatu lõpus üksteist heldinult vahivad. Võin kihla vedada, et lõpuks on nad maailma suurimad armunud. Pahalane tundus olevat mingit sorti krahv minevikust, aga mul on tunne, et paha tegelane on hoopis see oravasilmne õpetaja. Ma ei tea, sellised niššid tunduvad nii kulunud, aga tavaliselt on taolistes raamatutes alati mingi etteaimatav nõks küljes. Siiski, ei tea ju enne, kui kõike pole lugenud. Kaks veel minna – ei tea kas need eesti keeles ka ilmuvad, sest kirjastus on Sinisukk ja nende kodukas tavaliselt eriti palju infot ei anna. Aga loodame, et kui juba on alustatud, siis ka lõpetatakse. Fännklubi on ju üpris suur!

Tegemist on triloogiaga, valminud kaks filmi, teine osa neist esilinastub tuleval nädalal Saksamaal. Filme pole veel näinud, aga esimene osa ootab mind juba rõõmsasti.



01 august 2014

Kate Atkinson "Elu elu järel - I osa"

264 lehekülge
Ersen
MMis saaks, kui meil oleks võimalus teha asju üha uuesti ja uuesti, kuni me need viimaks õigeks saame?
1910. aastal sünnib Inglismaal lumetormi ajal laps, kes sureb, enne kui jõuab teha esimese hingetõmbe.
1910. aastal sünnib Inglismaal lumetormi ajal seesama laps ja jääb ellu, et oma lugu jutustada.
„Elu elu järel” jutustab Ursula Toddi loo, kes elab üha uuesti ja uuesti läbi eelmise sajandi tormilisi sündmusi. Kate Atkinson leiab teravmeelselt ja osavõtlikult soojust isegi elu kõige kõledamates hetkedes ning oskab erakordse osavusega minevikku esile manada.
Romaan, mis räägib meie enda kõige paremast ja halvemast poolest, toob esile Atkinsoni sügavuse ja ainulaadsuse.

Eesti keelde tõlgituna on raamat avaldatud kahes osas, mina lugesin läbi ainult esimese ehk siis pool raamatut. Inglise keeles on raamat umbes 550 lehekülge. Kunagi võtsin kätte ka ingliskeelse eksemplari, lugesin mõned peatükid, polnud vaimustuses ja jätsin pooleli. Ilmusid eestikeelsed raamatud ja otsustasin uuesti proovida. Mis parata, endiselt polnud vaimustatud. Mingil hetkel jõudsin siiski poole raamatuni ja siis tundus juba mõttetu pooleli jätta. Teist osa ehk teist raamatupoolt ma kätte ei võta, selles olen kindel, sest esimene osa läks nii vaevaliselt.

Suutsin selle pika lugemise aja jooksul juba teise raamatu kätte võtta ja alustasin sellega, hinges ikka rahutus, et Atkinson pooleli on. Nõnda ma siis paralleelselt kahte raamatut lugesingi… Aga pooleli ka jätta ei tahtnud.

Kuigi mulle ei meeldinud seda raamatut lugeda, ei leia ma, et see oleks igav olnud. See lihtsalt ei suutnud mind mitte mingit moodi köita, kaasa haarata või mõtlema sundida. Minu jaoks jäi raamat üsna pinnapealseks selles mõttes, et tegevustik ei viinud kuhugi. Noh, eks ta viis ikka kuskile, aga asi jäi nii tuimaks ja lihtsalt raamatuks, milles toimuski sõna otseses mõttes elu elu järel.

Väga võimalik, et raamatu teine pool ehk teine osa pakub mingi põneva lahenduse või toob uusi huvitavaid nüansse mängu, aga paraku minul teise osa jaoks huvi ei jätku ja sinnapaika ta jääbki.