08 august 2014

Janika Vaht "Vabanemine"

Vabanemine
224 lehekülge
Tänapäev
Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mil suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.

Minuga on selline lugu, et tihti hindan raamatut selle kaane järgi. Selle raamatuga oli selline lugu, et kord sattusin raamatupoodi, kus need kõik ilusti virna olid laotud ja üks oli veel kuidagi viltuselt kõige tippu pandud ja see kuhi oli seal nii ilus ja värviline, et ma lihtsalt pidin selle raamatu kätte võtma ja seda uurima... Ostmiseks küll tookord ei läinud, aga nüüd, tükk aega hiljem, sain raamatu lõpuks läbi loetud. Siiski ei saa ma öelda, et ainult kaanepilt mind kutsunud oleks, sugugi mitte. Tõsiasi, et raamat on Tänapäeva kirjastuse ära märgitud raamatute hulgas, ajendas mind seda veelgi enam lugema. Ja siis loomulikult raamatu sisu, see kutsus ka.

See raamat üllatas mind väga. Selleks on väga mitu põhjust ja asja lihtsamaks tegemiseks loen need põhjused sirgelt ette:
a)      Tegemist on Eesti noortekirjandusega, millega mul eriti soojad suhted pole (olgem ausad, Eesti noortele suunatud kirjandus on väga suures osas masendav).
b)      Sisu. Enesetappu üritav noormees…? See ei saa ju olla mitte masendav.
c)      Kurva/üksildase minevikuga noored.
d)      Puberteet ja üüratult suured tunded.  

Pärast raamatu lugemist:
a) See ei olnudki nii masendav
b) Taaskord, mitte nii masendav.
c) Jah. See on möödapääsmatu, aga vähemalt polnud alkohoolikust vanemaid! (eriti).
d) Kahtlen veel selles osas. Selles raamatus olid need ilmselt vajalikud, aga ikka olen kahe-vahel.

Lahti seletatult olgu öeldud, et kuigi see raamat suutis mind üllatada nii oma tegelaste värvikirevusega, sündmuste aeglase edasimineku ja kohati suisa seisva tegevusliini tõttu, olen ma pigem positiivselt üllatunud. See oli 100% armastusromaan, selle juurde kuulubki palju pisaraid, kummalisi vihapurskeid ja seletamatuid emotsioone, karmi kriitikat ja valusaid sõnu. Kujutan ette, et paljude jaoks tundus see vaikselt kuust kuusse kulgemine üsna igavalt, aga mina näiteks ei suutnud raamatut käest ära panna, sest tahtsin teada mis järgmisena juhtub. Mind ei köitnud kirjastiil ega ka mitte nende noorte armulugu, mind haaras puhtinimlik uudishimu selle pikaleveninud komejandi pärast – kas nad siis juba saavad kokku või ei saa?

Armastusega on tihti nii, et sa ei soovi armastada, aga armastad ikka. Sa tahad armastada, aga ei suuda. Või sind armastatakse, aga sa ei suuda vastata. Või enne armastamist pead üle saama eelmisest. Või mingil eriti kriitilisel juhul satuvad kõik need variandid vahelduva eduga sama paari juurde. Jestas, ma kujutan ette küll kui jubeda raamatu sellest saaks… Olgu, teemasse tagasi minnes – mulle meeldis autori interpretatsioon armastusest. See oli siiras ja tõeline. Pubekate emotsioonide edasikandmine ei häirinud mind samuti (seekord). Jah, Mai pillis liiga palju ja tõsi, Sander oli kergelt bipolaarne. Aga mis sa ikka teed, kas enamus pubekaid siis polegi sellised? Teame ju, et on, isegi kui enamus neist seda ei tunnista (nad ei saa ju ise arugi).

Meeldis küll. Kahtlen, kas see mulle pikemaks ajaks ka meelde jääb, aga ühe suveõhtu kergeks lugemiseks sobis kenasti. Mul on üks soov. Kui vaid mõni eesti noortekas mööduks nii, et seal poleks mingeid keerulisi peresuhteid ja raskeid surmasid ja süüdistamist ja asjatut melanhooliat. Päriselt, täitsa on võimalik selliseid raamatuid kirjutada. Päriselt ka. Ma olen lugenud selliseid.


Kuigi mulle meeldisid mõlemad, siis meeldis antud raamat rohkem, kui samal aastal Tänapäeva noorteromaanide esikoha võitnud „Hetk enne homset“. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar