30 september 2014

Heli Künnapas "Tristan"

224 lehekülge
Tänapäev
Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada?

Praegusel hetkel tundsin, et kõik on muutunud. Jah, ma jään alatiseks oma vanemate lapseks, aga see väike abitu olevus on siin minu pärast. Ainult seetõttu, et mina otsustasin, et ta ikkagi peab siia ilma sündima. See tähendab, et nüüd on minul vastutus selle eest, mida see ilm talle pakub. Mina vastutan selle eest, et tema tulek siinpoolsusesse oleks põhjendatud. Paljudele oleks lihtsam olnud, kui oleksin otsustanud aborti teha. Äkki oleks mul endal ka lihtsam olnud. Aga ma ei teinud, seega olen süüdi, et minu poeg peab siinses kurja

Taaskord äratas raamatupoes minu tähelepanu see ilus kaaneke, täpsemalt kaane materjal ja ilusad toonid… nii ilusaid raamatuid omada on ju lausa lust!

Teiseks oli raamatu sisututvustus kutsuv. Noorelt lapse saamine ei puuduta otseselt mind, aga juba 9. klassis käies oli mul kaks lapseootel klassiõde. Üks neist varjas seda hoolega ja tegelikult polnud keegi selles 100% kindel, teine sellest nii suurt saladust ei teinud, aga fakt on see, et mõlemad hakkasid koolis poole vähem käima (nad olid juba enne üsna sagedased puudujad). Ma küll ei käinud eliitkoolis, aga tundub, et see eliitkoolielu on midagi päris jubedat. 9. klassis rasedaks jäänud tüdrukud küll põhjustasid kõneainet, aga mingit suurt kõmuainet ja šokki ma sellest ei mäleta. Nende eliitkoolidega on üldse lahe lugu, ülikoolis oli mul paar kursakat, kes kohe alguses teatasid, et nemad on „eliitkoolist“ ja „tahate näha, et mul aint A-d lendavad?!“. Tasub vist märkida, et need eliidikad langesid esimese aastaga välja. Ma ei hakka siin pikemalt seletama, aga fakt on see, et kui sa oled luuser, siis pole vahet, mis koolis sa käid, lõpetad ikka ühtemoodi (jep, ainuüksi suurepärasest mälust ei piisa, et hästi hakkama saada). Sama kehtib hakkajate inimeste kohta, kelle aju pole just kõrgtasemel  – heade hinnete puudumine ei tähenda automaatselt elus põrumist. Kõige tähtsam on see, kelleks sa iseennast pead – kas sa saad hakkama või sa ei saa. Nii lihtne see ongi. Loomulikult võib mitmel tasandil vastu vaielda ja pikad arutelud maha pidada, aga selle väite tegelikkus ei muutu.

Loo peategelane Miia oli otsustanud hakkama saada. Ta oleks võinud alla anda ja enda valikut mitmel põhjusel kahetseda, aga ta ei teinud seda. Ta mõtles alla andmisele, aga jäi endale alati kindlaks- peab hakkama saama.  Aja möödudes sai kõik korda ja seda oli hea lugeda. Päris elus alati paraku nii ei lähe…

Mis mind häiris, olid Miia topeltstandardid.  Seks oli kahepoolne, lapse alles jätmise otsus oli igas mõttes ühepoolne. Kõigil on valikud, kellelegi teisele pole mõtet oma valikut peale suruda. Isegi kui see valik on laps. On teisi situatsioone ja taustalugusid, mille puhul võib vaielda ja tingimuste üle kaubelda, aga mulle tundub, et antud loo puhul poleks pidanud Miia isegi lootma, et Tanel järsku issiks hakkab, selle tegi ta päris alguses selgeks.

Koolist, lastest… aga raamatust? Ma pole sellest just vaimustatud. Ma mõistan teemat, see on aktuaalne ja me puutume sellega igapäevaselt üsna palju kokku. Kahjuks jäi kirjatöö ise minu jaoks natukene  igavaks ja nii sellega siis ongi… Või siis olen lihtsalt harjunud mingeid ulmeliselt ebareaalseid lugusid lugema ja kõik vähe tavapärasem tundub igav?  No ma ei tea. Ah, ühe plusspunkti mainin veel ära, pärast selle raamatu lugemist ei jää kibedat maiku suhu, see on ikkagi selline positiivsem raamat, ma arvan.

Eesti kirjandusmaatikul jällegi üks armas raamat juures. 

13 september 2014

Georgette Heyer "Frederica"

384 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Frederica Merriville on saabunud koos oma õe ja kahe vennaga Londonisse säravat hooaega veetma, et anda noorele ja ilusale Charisile võimalus endale sobiv abikaasa leida. Frederica ise on sõnakas ja võluv neiu, kes on veendunud, et temal endal on juba liiga hilja abielluda – ta on juba kahekümne nelja aastane.
Ent kui kauge «nõbu» lord Alverstoke neid Londoni seltskonda viib, avastab Frederica endalegi üllatuseks, et ta on armunud. Samal ajal on ka külm aristokraat Alverstoke lummatud nii Fredericast kui ka tema noortest üleannetutest vendadest.

Siiani kindlasti minu lemmik Heyer.

Tema raamatutes ei peagi vist eriti pettuma. Tal on alati selline kindel joon, tegelased põnevad ja asjalikud ja juhul kui nad asjalikud pole, teevad nad selle mõne muu omadusega tasa. Tõlked on ka meeldivad olnud ja sisuliinid pole veel siiani ära tüüdanud.

Nii palju  kui ma hetkel öelda oskan, siis loen Heyereid vähemalt senikaua kuni neid eesti keeles ilmub. Inglise keeles neid vaevalt lugema hakkan, aga tõlgituna miks ka mitte. 

11 september 2014

Becca Fitzpatrick "Lõppmäng"

400 lehekülge
Tänapäev
Nora on kindlam kui kunagi varem, et armastab Patchi. Langenud ingel või mitte – tema on see õige. Kuid just nüüd peavad noored koondama jõud viimase ohtliku katsumuse läbimiseks, kus naasevad vanad vaenlased, uusi tuleb juurde ning sõbra reeturlikkus seab ohtu rahu, mille poole Patch ja Nora nii väga püüdlevad. Kerkib valus küsimus: kelle poolt on Patch ja kelle poolt Nora? Ja kas nüüd on teel takistus, mida isegi armastus ei võida?

Tsiteerides iseennast: „Loodan, et ma selle ajaga kolmandat osa ära ei unusta.“ Mul olid kõrged ootused. Siiski vedasin end alt ja kui selle osa kätte võtsin, elasin juba ammu teises maailmas. Norat ja Patchi loomulikult mäletasin, Veed ja Scotti ka, aga ainult kui isikuid, kes raamatus esinesid, mitte seda, mida nad täpselt teinud on.

Taaskord vedas mälu mind selle sarjaga alt. Ma ei oska isegi mõelda, milles asi on või miks see sari mulle kuidagi meenuda ei taha. See pole ju kõige hullem ehk siis ma ei peaks seda enda mälust meeleheitlikult välja tõrjuma. Samas pole ta midagi nii imetlusväärset, et mu mõistus seda heldinult kinni hoiaks… Võib-olla see juhtubki keskpäraste raamatutega – need unustatakse väga kergesti?

Ma ei ütleks, et tegemist oli loiu ja igava raamatuga, aga tegemist polnud ka mitte eriti põneva osaga (hmm jah, umbes nagu ma mäletaks mis eelmistes osades täpselt toimus). Nefilimide ja langenud inglite võitlus, Nora niisama ringi sagimas ja siis Patchi musklid. Ja Saatana vägi, see on sinine ja maitseb halvasti, aga teeb su super nefilimiks. In the end, all good. Loomulikult peab ühe armsa tegelase kaotusega leppima, muidu ei tunduks asi nagu päris, aga sellegipoolest. Sari saab ilusa punkti ja vahelduse mõttes on tegelikult päris tore, et ei pea ise edasi nuputama, mis küll nüüd saab ja kas nad ikka elasid õnnelikult elu lõpuni või jäidki üksteisele kahemõttelisi vihjeid tegema, et siis lõpuks ikkagi eri suundades triivida.

Ma pole kurb, et see sari läbi sai, sest mul enam-vähem puudub igasugune mälestus sellest sarjast, aga samas on vahelduseks tore lugeda midagi sellist, mille puhul on küsitav, kas ma ikka mäletan. Sellega on muidu üks hea asi veel – kui ma tulevikus peaksin otsustama selle sarja jälle läbi lugeda (mida ma mingil hetkel raudselt teen, sest raamatud on mul endale ostetud), siis ma vähemalt ei mäleta mitte midagi ja lugemisrõõm oleks nagu esmakordne! Oleks see vaid paljude teiste raamatutega nii…

07 september 2014

Amanda Hocking "Äravahetatud"

ÄRAVAHETATUD pilt
304 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Amanda Hocking on kirjanduse sensatsioon ‒ tema romaanid on müünud miljoneid koopiaid üle kogu maailma. Ja just „Äravahetatud” on raamat, millest see fenomen alguse sai.
Kui Wendy Everly oli kuuene, püüdis ema teda tappa, kuna arvas, et Wendy on koletis. Üksteist aastat hiljem avastas Wendy, et emal võis tõepoolest õigus olla. Ta ei olnudki inimene, kelleks oli end kogu elu pidanud – ja kõike seda ainult Finn Holmes’i pärast.
Wendyle tundub, et Finn on mõistatuslik mees, kes teda pidevalt jälgib. Iga kohtumine jätab Wendyle sügava mulje ... kuigi see on arvatavasti rohkem, kui ta eales tunnistab, seotud tema meeletu iluga. Ei lähe kaua, kui mees tõe paljastab ‒ Wendy vahetati sündimisel ära ja Finn tuli teda koju viima.
Nüüd on Wendy teel maagilisse maailma, mille eksisteerimisest tal isegi aimu ei olnud. Maailma, mis on samaaegselt nii hirmutav kui ilus. Maailma, kus ta peab vana elu maha jätma, et avastada, kelleks oli määratud tegelikult saama.

Tegelikult polnud mul plaanis seda raamatut lugeda, aga kuidagi juhtus ikka nii, et see mulle kätte sattus. Mulle ei meeldinud see hirmus paks „Pimeduse kangelanna“ või mis ta nüüd oligi, aga see oli veel hullem. Tõsiselt.. Trollide teemast saan ma veel aru. Vampiiridest, libahuntidest, haldjatest ja kõigest sellest on juba räägitud, seega nüüd siis trollid. Midagi uut annab alati leiutada (nagu näha). Aga sellegipoolest- vahest ehk ei tasuks?

Ma ei hakka pikalt rääkima sellest, kui vigaselt see raamat tõlgitud oli või kui palju selles kirjavigu leida võis. See andis halva sisuga raamatule lihtsalt veel ühe miinuse.

Raamat oli halb. Halvasti kirjutatud, halvasti toimetatud, halb, halb, halb.

Ma ei taha sellest isegi pikemalt kirjutada. 

03 september 2014

Guillermo Del Toro & Chuck Hogan "Allakäik"

295 lehekülge
Tänapäev
Eelmisel nädalal tungisid nad Manhattanile. Sel nädalal hävitavad maailma.
„Tõves” valla pääsenud vampiiriviirus on vallutanud New Yorgi. See levib peagi üle maailma. Keset tekkinud kaost juhib Eph Goodweather, nakkuskeskuse meeskonna juht, väikest rühma, kes püüab verejanulised koletised peatada. Kuid võib olla juba hilja.

Lõpuks siis ka Tõve triloogia 2. osa minu käes läbi saanud. Väga pikk lugemine oli. Ainuüksi mõne lehekülje lugemine võttis mul tükk aega. See pole leebe raamat, see ei ole sugugi õnneliku lõpuga.. ei. Tegelikult võib öelda, et selles raamatus pole midagi helget ega head. Kõige lihtsamalt öeldes on see jõhker ja julm, mitte midagi muud. Kogu see inimkonna hukk ja maailma täielik häving... Tundub masendav? Jah, seda ta ongi. Ma küll ei tea, mida kolmas osa endast kujutab, aga ausalt öeldes kahtlen siiralt, kas enam julmemaks saab minna, seega olen selles osas üsna positiivselt meelestatud (vist).

Ilmselt selle raamatu tõttu on olnud minu raamatuvalikus viimasel ajal suhteliselt sisutühjad ja helged/nunnud naistekad. Olen „Allakäiku“ lugenud vähemalt kaks kuud ja kui ma ei eksi, siis olen ikka üle paari raamatu selle ajaga lisaks kõrvale lugenud. Mitte ei lähe mul see Tõve värk. Siiski, suurem osa teekonnast on läbitud ja jääb vaid loota, et mõne kuu pärast suudan end piisavalt kokku võtta, et ka viimane osa sellest kadalipust läbida.

Siit jääb mulje, et mulle ei meeldi see raamat või kogu Tõve sari üldiselt, aga risti vastupidi – meeldib küll. Aga sellega on natukene nagu Nutellaga... Paar saia korraga aeg-ajalt võib endale lubada, aga tervet purki ei suudaks ealeski alla kugistada, isegi mitte parima tahtmise juures.

Ja triloogia põhjal valminud sari – The Strain. Jepp, soovitan. Päris hästi tehtud. 

Georgette Heyer "Vooruslik võrgutaja"

367 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Neiu ei otsinud armastust...
Venetia Lanyon on sama ilus kui osavõtlik, ent kuna ta peab juhtima Yorkshire’is asuvat mõisa, hoolitsema invaliidist venna eest ja tegelema kahe tüütult järjekindla kosilasega, on ta vanatüdruku staatusele väga lähedal. Siis kohtub ta oma naabri, seltskonnast välja tõrjutud võluva elumehe lord Damereliga. Sellisest mehest peaks iga kombekas naine kaugele eemale hoidma.

Mees ei otsinud lunastust...
Ehkki mehe skandaalne minevik ja saladused on piisavaks põhjuseks, miks Venetia ei peaks teda usaldama, saab kelm alati oma tahtmise. Ilma igasuguse hoiatuseta antud tungiv suudlus ähvardab poissmehele saatuslikuks saada... ja tekitada ühes vanatüdrukus kirge ja elutahet.

Veel üks Heyeri romaan ja pean ütlema, et senimaani minu lemmik. Originaalis kannab raamat pealkirja „Venetia“, mis on ka loo kangelanne nimi. Venetia on 25-aastane vanatüdruk, aga sugugi mitte inetu ja harimatu, vaid kaunis, tark ja eneseteadlik, lisaks on tal mitu kosilast.

Mulle meeldis Venetia iseloom, ta teadis täpselt, mida tahab ja ei lasknud endale muud väita. Loomulikult, paljud ju võisid üritada, aga mitte kordagi ei olnud tal mõttes oma soovidest loobuda. Ma ei saanud päris täpselt lõpuni aru kui naiivne ta siis ikkagi oli – ta käitus vahepeal väga elukogenud ja targa naisena, teisel hetkel jälle ei näidanud ta kuidagi välja, et ta naiivne poleks.

Laias laastus võiks öelda, et raamatu tegid lõbusaks need tegelased - Venetia, Damerel, Aubrey, Yardley ja Oswald (nimedes võib esineda kirjavigu). Ma ei hakka pikalt seletama kes nad olid / mis nad tegid, aga nad olid hästi kirjutatud karakterid ja täiustasid Venetia rikkumatut maailmapilti suurepäraselt.


Sobis küll.