11 september 2014

Becca Fitzpatrick "Lõppmäng"

400 lehekülge
Tänapäev
Nora on kindlam kui kunagi varem, et armastab Patchi. Langenud ingel või mitte – tema on see õige. Kuid just nüüd peavad noored koondama jõud viimase ohtliku katsumuse läbimiseks, kus naasevad vanad vaenlased, uusi tuleb juurde ning sõbra reeturlikkus seab ohtu rahu, mille poole Patch ja Nora nii väga püüdlevad. Kerkib valus küsimus: kelle poolt on Patch ja kelle poolt Nora? Ja kas nüüd on teel takistus, mida isegi armastus ei võida?

Tsiteerides iseennast: „Loodan, et ma selle ajaga kolmandat osa ära ei unusta.“ Mul olid kõrged ootused. Siiski vedasin end alt ja kui selle osa kätte võtsin, elasin juba ammu teises maailmas. Norat ja Patchi loomulikult mäletasin, Veed ja Scotti ka, aga ainult kui isikuid, kes raamatus esinesid, mitte seda, mida nad täpselt teinud on.

Taaskord vedas mälu mind selle sarjaga alt. Ma ei oska isegi mõelda, milles asi on või miks see sari mulle kuidagi meenuda ei taha. See pole ju kõige hullem ehk siis ma ei peaks seda enda mälust meeleheitlikult välja tõrjuma. Samas pole ta midagi nii imetlusväärset, et mu mõistus seda heldinult kinni hoiaks… Võib-olla see juhtubki keskpäraste raamatutega – need unustatakse väga kergesti?

Ma ei ütleks, et tegemist oli loiu ja igava raamatuga, aga tegemist polnud ka mitte eriti põneva osaga (hmm jah, umbes nagu ma mäletaks mis eelmistes osades täpselt toimus). Nefilimide ja langenud inglite võitlus, Nora niisama ringi sagimas ja siis Patchi musklid. Ja Saatana vägi, see on sinine ja maitseb halvasti, aga teeb su super nefilimiks. In the end, all good. Loomulikult peab ühe armsa tegelase kaotusega leppima, muidu ei tunduks asi nagu päris, aga sellegipoolest. Sari saab ilusa punkti ja vahelduse mõttes on tegelikult päris tore, et ei pea ise edasi nuputama, mis küll nüüd saab ja kas nad ikka elasid õnnelikult elu lõpuni või jäidki üksteisele kahemõttelisi vihjeid tegema, et siis lõpuks ikkagi eri suundades triivida.

Ma pole kurb, et see sari läbi sai, sest mul enam-vähem puudub igasugune mälestus sellest sarjast, aga samas on vahelduseks tore lugeda midagi sellist, mille puhul on küsitav, kas ma ikka mäletan. Sellega on muidu üks hea asi veel – kui ma tulevikus peaksin otsustama selle sarja jälle läbi lugeda (mida ma mingil hetkel raudselt teen, sest raamatud on mul endale ostetud), siis ma vähemalt ei mäleta mitte midagi ja lugemisrõõm oleks nagu esmakordne! Oleks see vaid paljude teiste raamatutega nii…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar