30 september 2014

Heli Künnapas "Tristan"

224 lehekülge
Tänapäev
Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada?

Praegusel hetkel tundsin, et kõik on muutunud. Jah, ma jään alatiseks oma vanemate lapseks, aga see väike abitu olevus on siin minu pärast. Ainult seetõttu, et mina otsustasin, et ta ikkagi peab siia ilma sündima. See tähendab, et nüüd on minul vastutus selle eest, mida see ilm talle pakub. Mina vastutan selle eest, et tema tulek siinpoolsusesse oleks põhjendatud. Paljudele oleks lihtsam olnud, kui oleksin otsustanud aborti teha. Äkki oleks mul endal ka lihtsam olnud. Aga ma ei teinud, seega olen süüdi, et minu poeg peab siinses kurja

Taaskord äratas raamatupoes minu tähelepanu see ilus kaaneke, täpsemalt kaane materjal ja ilusad toonid… nii ilusaid raamatuid omada on ju lausa lust!

Teiseks oli raamatu sisututvustus kutsuv. Noorelt lapse saamine ei puuduta otseselt mind, aga juba 9. klassis käies oli mul kaks lapseootel klassiõde. Üks neist varjas seda hoolega ja tegelikult polnud keegi selles 100% kindel, teine sellest nii suurt saladust ei teinud, aga fakt on see, et mõlemad hakkasid koolis poole vähem käima (nad olid juba enne üsna sagedased puudujad). Ma küll ei käinud eliitkoolis, aga tundub, et see eliitkoolielu on midagi päris jubedat. 9. klassis rasedaks jäänud tüdrukud küll põhjustasid kõneainet, aga mingit suurt kõmuainet ja šokki ma sellest ei mäleta. Nende eliitkoolidega on üldse lahe lugu, ülikoolis oli mul paar kursakat, kes kohe alguses teatasid, et nemad on „eliitkoolist“ ja „tahate näha, et mul aint A-d lendavad?!“. Tasub vist märkida, et need eliidikad langesid esimese aastaga välja. Ma ei hakka siin pikemalt seletama, aga fakt on see, et kui sa oled luuser, siis pole vahet, mis koolis sa käid, lõpetad ikka ühtemoodi (jep, ainuüksi suurepärasest mälust ei piisa, et hästi hakkama saada). Sama kehtib hakkajate inimeste kohta, kelle aju pole just kõrgtasemel  – heade hinnete puudumine ei tähenda automaatselt elus põrumist. Kõige tähtsam on see, kelleks sa iseennast pead – kas sa saad hakkama või sa ei saa. Nii lihtne see ongi. Loomulikult võib mitmel tasandil vastu vaielda ja pikad arutelud maha pidada, aga selle väite tegelikkus ei muutu.

Loo peategelane Miia oli otsustanud hakkama saada. Ta oleks võinud alla anda ja enda valikut mitmel põhjusel kahetseda, aga ta ei teinud seda. Ta mõtles alla andmisele, aga jäi endale alati kindlaks- peab hakkama saama.  Aja möödudes sai kõik korda ja seda oli hea lugeda. Päris elus alati paraku nii ei lähe…

Mis mind häiris, olid Miia topeltstandardid.  Seks oli kahepoolne, lapse alles jätmise otsus oli igas mõttes ühepoolne. Kõigil on valikud, kellelegi teisele pole mõtet oma valikut peale suruda. Isegi kui see valik on laps. On teisi situatsioone ja taustalugusid, mille puhul võib vaielda ja tingimuste üle kaubelda, aga mulle tundub, et antud loo puhul poleks pidanud Miia isegi lootma, et Tanel järsku issiks hakkab, selle tegi ta päris alguses selgeks.

Koolist, lastest… aga raamatust? Ma pole sellest just vaimustatud. Ma mõistan teemat, see on aktuaalne ja me puutume sellega igapäevaselt üsna palju kokku. Kahjuks jäi kirjatöö ise minu jaoks natukene  igavaks ja nii sellega siis ongi… Või siis olen lihtsalt harjunud mingeid ulmeliselt ebareaalseid lugusid lugema ja kõik vähe tavapärasem tundub igav?  No ma ei tea. Ah, ühe plusspunkti mainin veel ära, pärast selle raamatu lugemist ei jää kibedat maiku suhu, see on ikkagi selline positiivsem raamat, ma arvan.

Eesti kirjandusmaatikul jällegi üks armas raamat juures. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar