29 oktoober 2014

S. E. Green "Tapjainstinkt"

Tapjainstinkt
205 lehekülge
Helios kirjastus
Ta pole pahatahtlik, aga tal on teatud… tungid.
 Lane on tüüpiline teismeline: tal on armastav pere, ta õpib hästi, töötab kooli kõrvalt kohalikus loomakliinikus ja harrastab võitluskunste. Tema salajane kirg on aga sarimõrvarite uurimine. Ta mõistab neid ja teab, kuidas nad mõtlevad.
 Miks?
 Sest ka tema võib olla üks neist.
 Lane kasutab oma tumedat poolt selleks, et jahtida kurjategijaid ning mõista kohut, kui õigussüsteem seda ei tee. Omakohut pidades on aga mõrva toimepanemine vaid juuksekarva kaugusel. Iga sööstuga muutub üha raskemaks säilitada enesekontroll. Ja siis kaob üks noor lasteaiakasvataja. Ta naaseb... tükk tüki haaval.

Lane asub õhinal taga ajama tema kodulinna jõudnud sarimõrvarit, kuid mässib end ohtlikku valede võrku, mis puudutab ta bioloogilist isa ja tüdruku hämarat minevikku. Kui Timukaks kutsutav sarimõrvar lõpuks ise Lane’iga ühendust võtab, teab Lane, et ta pole enam nähtamatu ega väljaspool ohtu. Nüüd peab ta kasutama oma erilisi andeid, et teada saada tapja isik, enne kui temast või kellestki ta lähedasest saab järgmine ohver.

17-aastane Dexter. Väike copycat.

Mul on tunne, et see raamat oleks võinud väga hea olla, kui see olnuks tunduvalt põhjalikum. Hetkel jääb sellest väheks. Kogu sündmustik, selle intensiivsus ja pingelisus on surutud kokku 200 lehekülje sisse, mis ilmselgelt ei kata pooltki seda, mida lugeja võib-olla teada tahaks.
Lane mainib vaid põgusalt seda, miks tal sellised tungid on, aga ei süüvi sellesse eriti põhjalikult, ta ei räägi väga palju oma perest, kuigi on näha, et oma kummalisel moel ta hoolib neist (eriti õest-vennast). Ma võin lugeda kümme raamatut haldjaprintsessidest ja kaunitest hingepiinadega ebapopulaarset ja tarkadest tüdrukutest, aga see on nii tavaline ja ootuspärane. Keegi ei kirjuta sellest, et ühe 17-aastase hingeelu võiks olla nii keeruline ja vägivaldne. Ma ei tahaks sellest väga tihti lugeda, sest see on siiski päris sünge ja pikemas perspektiivis võib muutuda üsna morbiidseks, aga kindlasti oleks meeldinud mulle, kui see raamat oleks olnud kolm-neli korda mahukam.
Lõpplahendus polnud sugugi üllatav- aimasin taolist lõppu juba umbes teisest leheküljest. Kuigi lõpplahendus oli väga ootuspärane, köitis mind rohkem siiski Lane isiksus ja mõttemaailm, seega raamat oma sisu poolest minu jaoks igavaks ei jäänud.

Aga nüüd üks üllatusfaktor! (see üllatuse osa oli nali, muideks)
Tuleb järg.

Jah, mulle oleks meeldinud tunduvalt mahukam esimene osa, aga ma ei ole teise osa suhtes kuigi kindel. Mõnes mõttes mind intrigeerib see mõte, et saame Lanest veel lugeda, teisalt aga ei arva ma, et sellisest raamatust oleks vaja hakata tegema mingit triloogiat… Siiski ootan ma järgmise raamatu ilmumist põnevusega ja loodan, et see, mis esimesest osast puudu jäi, saab teises osas ära selgitatud. Kindel see, et Lane on esimese-teise raamatu vahele jääval ajal jõudnud midagi korda saata…

Ahjaa, raamat ei ole soovitatav alla 14-aastasetele ja sellega ma pean nõustuma. Pole vaja ennast traumeerida. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar