31 detsember 2014

Veronica Roth "Murdmatu"

416 lehekülge
Pegasus kirjastus
Mis siis, kui kogu su maailm põhineb valedel?
Kildadele tuginev ühiskond, millesse Tris Prior kunagi uskus, on hävinenud – selle on purustanud vägivald ja võimuvõitlus ning kaotused ja reetmine. Kui Trisile tehakse ettepanek uurida maailma, mis jääb väljapoole tuttavaid piire, on ta seega igasuguse kahtluseta nõus. Ehk teisel pool tara leiab ta koos Tobiasega uue, kergema elu, vaba valedest ja valusatest mälestustest?
Kuid Trisi ees ootav uus maailm on veel keerulisem kui see, mille ta seljataha jättis. Ta saab teada asju, mis muudavad igaveseks neid, keda ta armastab. Taas kord peab Tris asuma võitlusesse inimloomusega – ja iseendaga – ning seisma silmitsi võimatuna näivate valikutega. Ta peab leidma tee, kuidas jääda kindlaks vaprusele, truudusele ja armastusele.

Üksainus otsus
Üksainus otsus võib sind muuta
Üksainus otsus võib sind hävitada
Üksainus otsus näitab ära, kes sa oled

Pärast mitut nädalat olen lõpuks hakkama saanud millegi sellisega, mis juba rohkem minule sarnaneb– lõpetasin raamatu. Asi polnudki nii hull (tegelikult). Asi oli lihtsalt selles, et pärast paari igavat peatükki ei leidnud ma enam endas seda soovi, et raamat ühe ropsuga ära lõpetada. Eile võtsin end kätte ja lugesin suhtelises igavuses ja niheledes pool raamatut läbi. Täna õhtul otsustasin asja ära lõpetada ja võtsin ette teise poole raamatust. See oli veidi kiirem minek, aga ma pean tunnistama, et asi kiskus viimases raamatus ikka väga igavaks. Ma ei oska öelda, milles asi oli. Kas tegelaste käitumine oli juba nii etteaimatav ja tuttav, et see ei pakkunud piisavalt põnevust ja ootusärevust, isegi mitte päris lõpus? Igal juhul tundus „Murdmatu“ mulle igav. Polnud enam midagi oodata, peaaegu iga käik oli ette teada ja tegelikult on kogu see märul teises-kolmandas raamatus enam-vähem üks ja see sama tulistamine, jooksmine ja elu üle mõtisklemine, lihtsalt asukohad on igas raamatus erinevad.
Mida ma arvan lõpust... See oli päris hästi ette teada, või mis? Eriti pärast teist osa.
See sari on olnud algusest peale üsna sünge, kuid piisavalt lapsemeelne. Ma ei oska seda hästi seletada, aga nii mulle tundub. Kui sa kedagi armastad, siis ta sureb. Kui sa kedagi vihkad, siis ta jääb tõenäoliselt ellu, aga võib karistada saada. Kui sa pead mõistlik olema, siis sa ei suuda seda, sest kogu maailma probleemide kõrval vaevled sa armuvaludes. Kui sa kedagi armastad, siis ta reedab su. Kui sa kedagi vihkad, jääb ta ellu ja elab oma loorberitel edasi. Kui sa pead kahe halva vahel valima, valid sa sellise halva, mis sinule kõige rohkem halba teeb, sest see teeb teistele kõige vähem halba. Kogu aeg üks ja sama muster ja täpselt sellises järjestuses muudkui edasi-tagasi. See on nii lihtsakoeline, aga mõjub pisaranäärmetele kõige parimini, eks.

Selle raamatu puhul meeldis mulle see, et vahelduseks Trisile olid saadaval ka Tobiase mõtted. Väike vaheldus selleks raamatuks, aga see oleks võinud ka eelnevates osades nii olla.

Üldiselt on mul selle triloogiaga selline tunne, et filmid on sel korral paremad kui raamatud. „Lahkulööja“ oli raamatuna ise ka põnev, aga teised kaks osa on mind paberil üsna ükskõikeseks jätnud. Ülejäänud filmide kohta selgub siis tulevikus, aga loota/karta on, et need on põnevamad kui raamatud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar