06 november 2015

Richelle Mead "Kuldne liilia"


400 lehekülge
Kirjastus Ersen
Sydney Sage on alkeemik, üks neist inimestest, kes vusserdavad võlukunstiga ning on ühenduslüliks inimeste ja vampiiride maailma vahel. Nad kaitsevad vampiiride saladusi – ja inimeste elusid.
Sydney on saadetud peitu peenesse internaatkooli Palm Springsis, Californias, ja ta ülesandeks on kaitsta moroi printsessi Jill Dragomiri mõrtsukate eest, kes tahavad tõugata moroide õukonna kodusõtta. Varem ebasoosingusse sattunud Sydneys nähakse nüüd eeskujuliku alkeemiku näidist. Ent mida lähedasemaks saab ta Jilli, Eddie ja eriti Adrianiga, seda rohkem leiab ta end kahtlemas alkeemikute sajanditepikkustes tõekspidamistes.
Ta maailm muutub veelgi keerulisemaks, kui katsetused võlukunstiga tõestavad, et Sydneys võib peituda võti, mis takistab muutuda strigoiks. Siiski on see tema enda hirm – olla eriline, maagiline, jõuline –, mis takistab teda rohkem kui miski muu. Sama hirmutav on ka äsja alanud armulugu Braydeniga, armsa targa poisiga, kes paistab talle igati sobivat. Siiski – kuigi see noormees näib täiuslik, leiab Sydney, et teda tõmbab kellegi teise poole – suunda, mis on talle keelatud.
Kui aga vapustav saladus ähvardab vampiiride maailma purustada, pannakse Sydney ustavus äkki rängemalt proovile kui kunagi varem. Kas ta peaks usaldama alkeemikuid – või oma südant?

Richelle Meadile kohaselt hakkas raamat üsna kiiresti. Erilist mökutamist ja eelmise osa sissejuhatust polnud, mis vähemalt minu jaoks on hea asi. Kuigi esimest osa sai lugeda juba üsna tükk aega tagasi, oli see siiski väga hästi meeles.
Vampiiride Akadeemia sõsarsarja teises raamatus lähevad asjad veelgi pingelisemaks. Eriti just seetõttu, et Sydney on hakanud vampiiridesse teisiti suhtuma. Tema mõtted on täis segadust ja aina raskemaks muutub vahe tegemine – alkeemikud või vampiirid, kummad on paremad inimesed?
Mulle tundub, et Sydney on oma alkeemiku maailmas üsna erakordne tegelane. Kuigi ta on lapsest saati saanud nii-öelda ajupesu, et alkeemikud on inimkonna päästjad ja kõik vampiirid on vastikud ja pahad, siis suudab ta sellest läbi näha (raskustega, kuid siiski) ja saab aru, et maailm ei ole nii must ja valge, vaid eksiteerivad ka vahepealsed toonid.
Mis puutub Adriani... Ta meeldis mulle juba Vampiiride Akadeemia sarjast ja ma ei saa salata, et tundsin Adrianile väga kaasa, kui Rose ta südame põhimõtteliselt rinnust haaras ja põlema süütas. Mul on hea meel näha, et ta Rose’i oma peast on visanud ja selle teisega asendanud on. Seekord sellisega, kellel tema vastu samuti tunded näivad tekkivat. Kui nüüd mõelda, siis „näivad tekkivat“ on tegelikult isegi liialt minevikus kinni, sest teise raamatu lõpuks olid need tunded juba täiesti olemas, nüüd peab ainult Sydney ise selles veenduma. Tema jaoks on see kindlasti raske, sest terve elu on talle õpetatud, et vampiirid on madalam eluvorm ja neid võib parimal juhul lihtsalt tolereerida, kuid lähim kokkupuude nende olenditega on absoluutselt välistatud ja isegi karistatav. Kui end tema asemele panna, siis ma ütleks, et kohe üldse ei tahaks tema asemel olla...


Olen aru saanud, et originaalis on nende raamatute ilmumine läbi ja kokku sai neid kuus tükki. Loodetavasti läheb nende tõlkimine lepase reega ja saame peagi lugeda ka järgmist osa eesti keeles. 

03 november 2015

Georgette Heyer "Talismansõrmus"

300 lehekülge
Kirjastus Varrak
Talismansõrmuses annab sir Tristam Shield parun Sylvesteri surivoodil lubaduse abielluda vana mehe tütretütrega. See kavatsus kohtab aga preili otsustavat vastuseisu ning sündmused võtavad hoopis ootamatu pöörde… Romantilises põnevusloos, mille suurimaks vooruseks on, et keegi seda kuigi tõsiselt ei võta, on olemas kõik – armastus, mõrv, hinnalise perekonnareliikvia kadumine ning lõpuks kõigi mõistatuste lahenemine ja õnnelik lõpp.

Mul on hetkel pooleli kolm raamatut. Igal õhtul loen mõned(kümned) leheküljed mõnest raamatust. Ma ei tea mis mu probleem on, aga niimoodi pole üldse hea lugeda. Kuna see Heyer nendest kõige õhem oli, sai see ka kõige varem lõpetatud. Siin ta nüüd siis on.

Tüüpiline Heyer, sama stsenaarium ja mitte midagi uut. Endiselt on neid tore lugeda, aga mulle tundub, et kõige paremad seni ilmunud teosed olen juba läbi lugenud. Praegu tundub, et iga korraga on aina igavamad lood. Teie variant on loomulikult see, et tekkinud väike üleküllus. Seekord sattus lugeja suurte ja põnevate sündmuste keskele – salakaubavedajad, mõrvarid ja intriigid. Kuigi sündmused olid ohtlikud, siis lõppes ka see raamat õnnelikult. Nagu ikka.

05 oktoober 2015

Georgette Heyer "Tüdruk mängupõrgust"

TÜDRUK MÄNGUPÕRGUST pilt
312 lehekülge
Varrak
Lustakas lugu mängupõrgu perenaisest Deborah Granthamist ja küünilise meelelaadiga härrasmehest Max Ravenscarist, kes on otsustanud takistada oma noore nõo abielu Deborah’ga. Ta leiab aga tütarlapses ootamatult südika ja võluva vastase ning asi võtab sootuks ehmatava pöörde. Alguse ja õnneliku lõpu vahele mahub ohtralt valestimõistmisi, suhete keerdkäike ja pahasoovijate sepitsusi.

Selle raamatuga oli nii nagu iga teise Heyeri romaaniga, ainus vahe oli see, et tavaliselt saab lugeja karakteritest natukene rohkem teada. Mulle näis justkui, et üks suur tükk raamatust oli puudu, miski ei tundunud ära seletatud olevat ja kuidagi ülepea toimusid need armumised seekord. Selline kiirversioon oleks nagu olnud. Võib-olla on asi minus ja ma lihtsalt ei osanud sellel nädalavahetusel naistekat hinnata, aga noh, oli selline päris lihtsamast lihtsam lugemine seekord.
Seekordse raamatu puhul oli tore see, et loo kangelanne oli mitte nii kõrgest seltskonnast, ära hellitatud ja eluvõõras, vaid hoopis keset mängupõrgut elav ja toimetav selgemeelne kaunitar. Mulle tundub, et Heyeri romaanides on alati kõik tasakaalus, kui peategelane pole silmipimestavalt ilus, siis on ta vähemalt rikas ja nii ka vastupidi. Seekord oli ka nõnda.  

Nüüd peab paar tõsisemat raamatut peale lugema, siis saab tasakaalu ehk paika tagasi. Paar Heyerit on mul veel lugeda ja kuigi mulle hirmasti meeldib selline lihtne ajalooline kirjandus, siis ega ikka sellega väga liialdada ka saa... Selline lihtsameelne tunne tekib.

01 oktoober 2015

Georgette Heyer "Suur Sophy"

Suur Sophy
392 lehekülge
Varrak
Kui sir Horace Stanton-Lacy diplomaatiline karjäär sunnib teda Lõuna –Ameerikasse sõitma, jätab ta oma ainsa tütre Sophy õe juurde Berkeley Square’ile. Saabudes avastab Sophy, et tema nõbude elus annaks nii mõnigi asi paremini korraldada. Ta otsustab aidata neil lahti saada sobimatutest südamedaamidest ja austajatest ning ajada korda ka perekonna rahaasjad. See, et keegi eriti tema abi ei näi tahtvat, Sophyt ei heiduta, ning tõepoolest sujuvad asjad pärast paljusid naljakaid vahejuhtumeid ja valestimõistmisi kõige paremal võimalikul moel.

Ükspäev istusin tööl ja mõtlesin, et pole ammu raamatukogus raamatute vahel jalutamas käinud. Kui raamatukogust laenutan, siis teen seda tavaliselt nii, et reserveerin raamatu juba aegsasti internetis ja sama päeva õhtul või hiljemalt järgmisel päeval lähen sellele järgi. Pärast tööd ei viitsi ma tihtilugu linnapeal ringi jalutada ja ainus mõte on, et saaks juba koju diivanile lösutama. Paar päeva tagasi tekkis kange tahtmine raamatukokku minna. Minu jaoks on raamatukogud olnud alati sellised veidi pühad paigad ja ega ma pikalt neist eemal suuda olla, seekord olin raamatukogupaastul ikka päris mitu kuud. Läksin raamatukokku ja otsisin midagi lihtsat, noh, teadagi - naistekaid. Tuuled viisid mind sinna Georgette Heyeri nime juurde ja mis ma siis avastan! Neid eestikeelde tõlgitud ajaloolisi romaane on ju mitmeid ja mitmeid. Kõigepealt olin rõõmus, siis tige, siis jälle rõõmus, siis pettunud ja siis kahmasin igast raamatukogus leiduvast koopiast ühe kaenlasse ja läksin ilma pikema mõtlemiseta neid endale laenutama. Kuna töötasin mõned aastad tagasi raamatukogus, siis tuli see info minuni kergelt öeldes suure üllatusena. Lohutasin end sellega, et raamatukogus on tuhendeid raamatuid ja kui ma ükskord selle Heyeri enda jaoks avastasin, siis ma enam raamatukogus ei töötanud ja ega ma peagi ju kõiki raamatukogu raamatuid peast teadma. Eks? Ennast ju võib lohutada ikka.

Põhimõtteliselt võtsin täiesti suvalises järjekorras kõik need raamatud ette ja esimeseks sattus juhtumisi olema "Suur Sophy". Ma pean seda siiani üheks Heyeri loetud töödest kõige igavamaks. See polnud sugugi igav, ikka selline romantiline ja armas, aga Sophy on võib-olla esimene karakter nendest romaanidest, kes mulle väga palju ei meeldinud. Ta tundus selline suur ja lärmakas nagu üks õige maanaine, selline... teistmoodi.

Sisu oli nagu ikka kõikidel eelnevatel ja selles mõttes jätkas absoluutselt seda sama joont. Ega nendest romaandidest mingit tõsist lugemist ju oodata ei tasugi, aga meeldivaks ajaviiteks on need sellegipoolest. Nüüd võtan teie selleteemalise raamatu kätte ja pärast seda on mul plaanis üks vähe tõsisema sisuga teos läbi lugeda (vahelduse mõttes). 

22 september 2015

Zoe Zugg "Tüdruk Online"

TÜDRUK ONLINE pilt
352 lehekülge
Kirjastuselt Hea lugu
Pennyl on saladus.
„Tüdruk Online” pseudonüümi all blogib Penny oma salajastest tunnetest – ta kirjutab sõprusest, poistest, koolidraamadest, oma pöörasest perekonnast ja paanikahoogudest, mis on hakanud tema üle võimust võtma. Kui asjalood eriti hulluks kisuvad, avaneb Pennyl võimalus aeg maha võtta ja perega New Yorki sõita. Seal tutvub ta salapärase Noah’ga. Ootamatult on Penny armumas – ja jäädvustab koosveedetud hetked oma salablogisse. Aga ka Noah’l on saladus. Saladus, mille tõttu võib Penny igaveseks kaotada oma anonüümsuse – ja kõige parema sõbra.

Juba tükk aega tagasi sattusin internetist lugema uudist, kus keegi blogija oli andnud välja raamatu, aga nüüd süüdistati teda selles, et ta polegi seda ise kirjutanud. Nimed olid kõik minu jaoks täiesti võõrad ja ega ma siiani teagi, mida see Zoe Zugg seal oma blogis räägib või mis ta üldse teeb... Ta on vist väga popp videoblogija? Süüdistused oli sellised, et Zoe kasutas varikirjanikku nimega Siobhan Curham, aga nii kirjastaja kui ka Zoe eitavad seda või kui täpsem olla, keegi otseselt ei eita, aga ei tunnista ka. Ma ei olegi enam täpsemalt seda lugu vaadanud ja ega vist huvitagi eriti, sest kes iganes selle raamatu kirjas, vahet pole, igav oli ta igal juhul.
Esimesed 60-70 elehkülge läksid natukene liiga suure vaevaga, ülejäänud osa nii igav ei olnud. Seda oli tegelikult täitsa põnev lugeda, aga see oli minu maitse jaoks natukene liiga lihtsameelne. Kahe nädalaga toimub ülisuur armumine, mis muidugi võibki päris armumine olla, aga minu jaoks ei olnud Penny ja Noah armumise lugu kuigi veenev. Penny andis selles osas raamatu lõpus eriti lihtsalt alla ja Noah mängis väikest staaripoissi. Lõpmatult igavad karakterid.
Penny blogi oli sellisel kujul väga lahja. Kas need postitused olid tõesti ainsad, mis ta kirjutas? Ja juba oli üle maailma kuulus ja tuhandete jälgijatega? Nende postituste pärast? Jah, kindlasti. Tundub tõenäoline küll (jajah).
Loost ei puudunud ka kohustuslik gay, kes mööda ilma mingite suvaliste hilpudega ringi patseerib, aga need mingil maagilisel moel „töötama paneb“. Siis oli veel üks armas ja nunnu kutt, kelle järgi Penny igatses enne, kui Noaht kohtas ja parim sõbranna Megan, kes tegelikult polnud ei parim ega sõbranna.
Loo moraalist saan iseenesest aru, netis võid ananooümne olla, aga kui valimatult kedagi sõimata, siis see ei lähe tühja kohta. Sellel võivad olla tõsised tagajärjed ja ma arvan, et iga terve mõistusega inimene teab seda ja käitub nii reaalses kui ka digitaalses maailmas oma parema arusaama järgi.  
Kui kellegil on tungiv vajadus mingi lihtsa ja meelelahutusliku noorteka järele, siis võib ju lugeda, aga pärast sellist tähelepanu ja haipi, mida see raamat saanud on, ei mõista ma sugugi selle väärtust. Mille pärast ta küll nii popp on? Tõesti selle blogimise asja pärast või ei saa mina aru, kui head raamatut loen? (khkm, millele mulle eriti vihjatakse teatud varjundi raamatu allJ). Rõõmusõnum neile, kellele see raamat meeldis - teine raamat on ka ilmumas jejee. Ei tea kes selle siis kirjutab?



08 september 2015

Georgette Heyer "Talumatu lord"

384 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Ilusa Judith Taverneri ja tema venna Peregrine’i esimene kohtumine Julian St. John Audleyga toimub üpriski kahetsusväärses olukorras. Mõlema meelest on tegemist talumatult ülbe keigariga. Õnnetuseks on mees ühtlasi viies Worthi krahv, regendi sõber ja juhuse tahtel ka nende seaduslik eestkostja...

Milline rõõm on neid armsaid ja romantilisi raamatuid lugeda. Tõeline puhkus pärast tööpäeva algab ühe hea raamatu seltsis, eriti praeguste ilmadega, kui vihmast pikemalt pääsu ei ole. Kahjuks järgneb sellele teadmine, et järgmist Heyerit hetkel enam lugeda ei ole, peab ootama uut tõlget...

Seekord sai loetud „Talumatu lord“, mis oli sama meeldiv lugemine nagu kõik teised eelnevalt loetud Heyeri romaanid. Tõsi, sisukäikude ja teema poolest ei üllata nendes raamatutes enam midagi, aga vahel polegi üllatusi ja keerdkäike vaja, piisab rahulikust ja stabiilsest lugemisest, romantilistest suhtest ja üksteiseleidmisest. Selles raamatus sai siiski natukene ka actionit, kui seda nüüd nii nimetada võib – mitu mõrvakatset ja üks inimrööv. Päris metsik Heyeri romaanide kohta.

Paneksin selle seni loetute hulgast kuskile keskele, võib-olla keskmisest natukene ülespoole, sest mõned raamatud on olnud paremad, teised jälle vähem huvitavad.

Mõned päevad tagasi tundsin huvi ka selle üle, kui mitu romaani Heyeri sulest üldse ilmunud on ja enda rõõmuks sain teada, et neid peaks tõlkimiseks veel jaguma üsna pikaks ajaks...


31 august 2015

Georgette Heyer "Tants neljale paarile"

376 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
Kitty Charing võib pärida oma kergesti ärrituva eestkostja suure varanduse tingimusel, kui ta abiellub ühega vanahärra noortest sugulastest. Kitty oleks isegi sellega nõus – juhul kui abieluettepaneku teeks õige mees. Paraku on Kitty sisse võetud Jack Westrutherist, kes on aga paadunud elumees.

Selleks, et Jacki armukadedaks teha ja ühtlasi maailma näha, palub Kitty hoopiski vanahärra sugulast Freddy Standenit, et too tema kihlatut teeskleks. Noormehe pere juures Londonis peatudes loodab neiu hoolimatu Jacki armukadedusest hulluks ajada.

Londonis leitud uued sõbrad mässivad Kitty aga oma südameasjadesse ja teravmeelne prantsuskeelne aasimine muudab tema elu märksa huvitavamaks. Kitty prantslasest sugulane Camille osutub professionaalseks mänguriks ja võidab kauni Olivia südame, kes aga omakorda on Jacki autute kavatsuste objektiks. Juhmivõitu nõbu lord Dolphinton on armunud kaupmehe tütresse, kes aga ei meeldi tema emale…

Ja Kitty ise pole enam sugugi kindel, kes on tema jaoks see õige.

Kuna mul on hetkel ühe teatud raamatu tõttu kerge lugemisblokk peal ja ma tean, et Heyeri lihtsad ent armsad lood mu jälle n-ö käima tõmbavad, siis oli „Tants neljale paarile“ üsna loogiline lugemine. Jõudsin juba kurvastada, et nüüd on mul kõik eestikeelsed Heyerid loetud, kui järgmisel päeval poodi läksin ja nägin, et uus raamat on taaskord eesti keelde jõudnud. See tõstis tol päeval mu tuju ikka päris mitu grammi.

See polnud kindlasti üks minu lemmikutest Georgette Heyeri sulest ilmunud raamatutest, kuid üldiselt on nende lugudega üldse nii, et ükskõik, milline raamat ette võtta, meeldivad need ühtemoodi. Nii oli ka sellega. See oli väga meeldiv lugemine ja kuigi selle loo kangelanne polnud võib-olla nii põnev isiksus, siis oli tema käekäiku sellegipoolest huvitav jälgida.

Üldiselt olen ma nende raamatute puhul üpris hästi aru saanud peategelaste omavahelisest keemiast, aga selle teose puhul jäi see minu jaoks alguses ehk veidi arusaamatuks. Freddy ja Kitty vahel arenes kõik kuidagi aeglaselt ja tagasihoidlikult, kuigi erinevate juhtumite põhjal võis erinevaid märke hoolivusest leida küll. Näiteks oli Freddy nõus Kittyga mööda linna tuuritama, mille peale tema sõber uuris, kas ta juhulikult abielluda ei kavatse, sest see on nõnda Freddyle loomuvastane tegevus. Ma üritasin pärast lugemist aru saada, kas oli mingi moment, mil nad teineteisse lõplikult ära armusid, kuid ei suuda selle üle veel otsustada. Kas ehk maskiballil, kui Freddy Kittyt päästma tõttas või oli see jub varem? Ma ei tea, teistes raamatutes on see „klikk“ palju selgem olnud ja lugemise ajal on suurepäraselt olnud aru saada, kuidas see armumine on toimunud, aga selle loo puhul... vot selle looga olen pisut kahevahel. Armas lugu oli see küll, kuigi selle raamatu lõppedes mõtlesin esimest korda, et tahaks paari peatükki veel, sest mitu otsa jäi natukene veel lahtiseks.

17 august 2015

John Green "Paper Towns"

305 lehekülge
Speak 
Who is the real Margo?

Quentin Jacobsen has spent a lifetime loving the magnificently adventurous Margo Roth Spiegelman from afar. So when she cracks open a window and climbs into his life—dressed like a ninja and summoning him for an ingenious campaign of revenge—he follows. After their all-nighter ends, and a new day breaks, Q arrives at school to discover that Margo, always an enigma, has now become a mystery. But Q soon learns that there are clues—and they're for him. Urged down a disconnected path, the closer he gets, the less Q sees the girl he thought he knew...

Ma ostsin endale sellise paki, kus on sees viis John Green’i raamatut, otsustasin alustada just nimelt sellest, sest praegu jookseb samanimeline film ka kinodes ning mine tea, äkki satun seda vaatama.

Ma ilmselt jagan veidi spoilereid, seega olge hoiatatud, kes neid näha ei taha.

Algus on paljutõotav, mingi müstiline naabriplika ja kergelt nohiklil poolkompu naabripoiss.. Ja siis see vajus ära. Suhteliselt ruttu. Kolmveerand raamatust oli mingite igavate juhtlõngade kokkupanek ja Margo otsimine, mis mitte kuskile ei viinud. Ühe luuletuse kordamine ja lugemine, analüüsimine ja vaagimine, oh õudu. Ja nii see käis suure osa raamatust.
Ooh, mida ta küll SELLEGA mõtleb? Ilmselt mitte midagi, aga tegelikult võiks seda ikkagi 25 korda lugeda, sest äkki ta on enesetapu teinud?
Mulle tõesti arenduskäik selles raamatus ei meeldinud, tohutult igav. Küll aga meeldis mulle lõpp, mille üle tulihingelised fännid silmi peast ära kraapima hakkavad. Minule meeldis, päriselt ka.
See tüdruk oli isekas ja ülbe, Q oli naiivne poiss, kes elas kuskil kauges minevikus oma olematust tüdrukust unistades. Mulle meeldis lõpp, kui Q tunnistas, et seda tüdrukut, keda ta taga ajab, tegelikult ei eksisteeri enam ja ilmselt pole teda kunagi eksisteerinudki. Mulle meeldis, et Margo sai aru (loodetavasti), et ta ise on väga isekalt käitunud endast mitte märku andes. Mulle meeldis, et asjad loksusid paika nii, et see ei olnud suvaline nätsukummine lõpp, vaid lõpp, kus vähemalt üks pooltest näitas, et ta suudab teha ratsionaalseid otsuseid.

See paberlinnad ja pabertüdruku värk? Väga proosaline, aga mulle tundub see üsna sisutu või kui mitte sisutu, siis mõttetu ideena. Umbes nagu need feodorasid kandvad vennad, kes kujutavad ette, et nad on intellektuaalselt teisel tasemel, muust inimkõntsast kõrgemal. See papertüdruku mula tundus midagi sarnast. Ma ei tea miks mõned inimesed tahavad enda elu lihtsate asjade pärast nii keeruliseks elada? Aga mine tea, võib-olla on see nii deep värk ja ma olen lihtsalt liiga rumal, et sellest paberimajandusest aru saada..

John Green loomulikult oskab end kuuldavaks teha ja see, mida ta kohati kirjutas oli väga mõtlemapanev, kuid Margo oli tegelaskujuna nii pealiskaudne ja ma ei mõista sugugi miks oli talle vaja tervet raamatut. Ta oli erinev, ja mis siis? Kõik inimesed on erinevad. Need „ma pole üldse selline nagu teised“ inimesed on suhteliselt sellised nagu kõik teised. Erinevate väljunditega kõigest.


Filmi ma tahaks näha, sest peaosades on noored andekad näitlejad ja ma kujutan ette, et see võib päris hea olla. Ma loodan vaid, et nad lõppu hollywooodilikuks teinud pole, sest muudetul kujul kaotaks see sisuliin selle vähese, mis talle jäi.  

Michael Morpurgo "Sõjaratsu"

144 lehekülge
Skymarket kirjastus
„Sõjaratsu“ on ood igavesele ja murdumatule sõprusele. Sõda eraldab kaks südamesõpra – noorukese Alberti ja tema hobuse Joey. Poiss annab lubaduse oma hobune taas üles leida. Vapper Joey rühib vankumatult läbi sõjamöllu, puudutades sel teekonnal paljude inimeste südameid – vaatamata sellele, kelle poolel nad sõdisid, millist vormiriietust kandsid või mis keelt kõnelesid.
„Sõjaratsu“ – eelnevalt võitnud miljonite inimeste südameid nii menuromaani kui ülimenuka teatrilavastusena – on nüüdseks leidnud tee ka kinoekraanidele. Suure seikluse toob meieni Steven Spielberg, üks filmiajaloo suurimaid lavastajaid.

Kui ma seda raamatut poes paari euroga müügil nägin, olin kohe müüdud. Või õigemini raamat oli müüdud (sest ma ostsin selle umbes 20 sekundit hiljem).
Kunagi sain ma mingilt soodukalt samanimelise filmi, mis mulle hirmsasti meeldis, just selle sõjateema pärast. Pole just väga palju filme, mis keskenduvad loomadele sõja ajal, ometi oli loomade, eriti just hobuste roll esimeses ilmasõjas väga suur. Ma ei mäleta enam, kas olin teadlik ka raamatu olemasolust või mitte, aga minuni see raamat igatahes ei jõudnud. Kuni praeguseni.

Kui olin esimese peatüki läbi lugenud, olin üllatunud. Meeldivalt. Ootasin hobuse raamatut küll, aga ma ei oodanud kohe kindlasti seda, et hobune oleks kohe päris nimitegelane. Päris kindlasti ei olnud ma valmis ka selleks, et lugeja rändab sõna otseses mõttes kogu tee koos hobusega tema silmade läbi.

Hobusel polnud niivõrd oma mõtteid, kui tundeid. Ta tajus, kes on hea või halb, ta nägi surma ja konstateeris seda kui fakti, ta kirjeldas suhteliselt tuimalt ja emotsioonitult end ümbritsevat. Kohati oleks saanud hobuse ja väikese lapse vahele võrdusmärgi tõmmata, lapsed saavad ju aru, mis on õige või vale ning teevad heal ja halval vahet, kuid nad ei pruugi sellesse suhtuda veel nii emotsionaalselt. Sama lugu oli selle hobusega.

See oli selles mõttes kerge lugemine, et ta oli lühikene ja üsnagi kaasahaarav. Kuigi sõjateema on kole, siis tundus mulle seda raamatut lugedes, et ma loen pigem lasteraamatut. Ajaviitekirjanduseks sobib küll väga hästi. Kui keegi ütleb, et ta ei taha raamatut luegda, sest ta on filmi näinud, siis seda ei pea kartma. Film on tehtud palju detailsemaks ja seiklusrohkemaks, raamat on tunduvalt lihtsakoelisem ja paljudest sündmustest, mida on kajastatud filmis, ei ole raamatus sõnagi juttu. Nüüd tundub nagu ma hirmutaks kõik filmivaatajad eemale sellest raamatust, sest see on sündmustevaesem, aga nii see pole. Minu jaoks oli väga värksendav lugeda raamatut, mis on kirjutatud läbi looma enda nägemuse. Juba ainuüksi selle pärast julgen raamatut soovitada.

25 juuni 2015

Maria V. Snyder "Taste of Darkness"

400 lehekülge
Harlequin MIRA
She's fought death and won. But how can she fight her fears?
Avry knows hardship and trouble. She fought the plague and survived. She took on King Tohon and defeated him. But now her heart-mate, Kerrick, is missing, and Avry fears he's gone forever.
But there's a more immediate threat: The Skeleton King plots to claim the Fifteen Realms for his own. With armies in disarray and the dead not staying down, Avry's healing powers are needed now more than ever.
Torn between love and loyalty, Avry must choose her path carefully. For the future of her world depends on her decision.

Noniii, see triloogia siis selleks korraks läbitud. Kolmas osa jäi minu jaoks natukene... igavaks. Või kui mitte igavaks, siis kummaliseks? Ma ei oska öelda täpselt, mida tundsin, kui viimase lehe raamatust läbi lugesin, aga liiga õnnelik ma selle lõpu üle nüüd küll ei olnud.

Enne, kui ma oma negatiivse arvamusega välja tulen, toon välja kõik positiivse, mis mulle nii selle raamatu kui ka terve sarja puhul meeldis. Üldiselt on nii, et kõik Snyderi raamatud, mille kätte olen võtnud, loen üsna kähku läbi (väike erand on „Outside In“, mida ma siiani pole veel läbi lugenud) ja põhjus selleks on lihtne – ta kirjutab hästi. Selle all pean silmas seda, et ta oskab anda oma tegelaskujudele sügavust, Snyder lihtsalt võtab kätte ja annab neile hinged. Peale selle, et tema tegelased on alati hingestatud, meeldib mulle tema konkreetne kirjastiil. Ta ei jää ühe asja juurde liiga kauaks pidama ega heietama ning põnevusest ei jää vajaka isegi viimase raamatu lõpulehtedel. Tihti väsivad triloogiad ära, aga seekord mitte. Snyderi omad naljalt ei väsigi. See ei välista muidugi seda, et ma ei leiaks asju, mille kallal hirmus palju vinguda.

Alustame „Taste of Darkness“ algusest (spoilerid ees ja ma isegi ei hoia end selles osas tagasi), kui Kerrick ära kadus ja Avry teda hullunult mööda metsa taga ajama hakkas. Eelmises osas oli ta iga klõpsu peale valmis uskuma, et Kerrick on surnud, ilma mingeid tõendeid tahtmata, siis seekord ei suutnud ta kõige ilmselgemate tõenditega ka leppida ja ei uskunud hetkekski, et tema armsam surnud on. Vahe on selles, et teises raamatus ei surnud Kerrick päriselt kordagi ära, aga Avry oli kindel, et suri, kolmandas osas nagu natukene suri (aga päriselt lõpuks mitte), aga Avry oli täiesti kindel, et ta on elus. Oh ma ei tea, vahest ehk naiste loogika? Selline tagurpidi loogika.

Igatahes, kui Kerrick siis pooleldi taimena välja ilmus, olid kõik hirmus rõõmsad ja elu läks edasi. Ainult, et Kerrick oli hoopis tesitsugune. Ta oli varem väga põhimõttekindel ja suunas oma energia pigem poliitikasse ja sõja võitmisse kui kellegi teise tunnetele vastamisse. No ja selles viimases osas ta muud ei teinudki kui ainult Avry ja Avry ja Avry ning sõda ja poliitika olid hoopis teisejärgulised. Lihtsalt minu meelest oli Kerrick algusest peale väga tugeva natuuriga ja põhimõttekindel mees, kas tõesti oli see vajalik teda kolmandas osas kogu aeg nii hädiseks ja abivajavaks teha?

Lõpp oli hea ja kõik oli hea, ma võin praegu kõvasti eksida, aga minu meelest keegi eriti surma ei saanudki. Headest vähemalt mitte. Pahad langesid kõik. Selles mõttes oli imelik, et kaks esimest raamatut nad muudkui võitlevad ja üritavad leida vahendeid, et pahalasi tappa, aga ei saa kuidagi hakkama. Siis tuleb kolmas osa ja täiesti lambist üks pahalane veel juurde (selline rõve Skeletikuningas ka veel) ja siis hakkab pihta... Üks langeb, teine langeb, kolmas langeb, neljas langeb, viies langeb. Jestas, palju neid pahasid nüüd oligi? Kõik said oma otsa igatahes. Nagi niuhti, sõrmenipsuga põhimõtteliselt. Oleks ju võinud vähe keerulisem olla? Mul oli 2/3 raamatust juba läbi loetud, kui ikka veel nii aktiivne tegevus veel käsis, et ma ausõna mõtlesin, kas selle väikse jupi sees, mis mul lugemata on, saabub veel lõpp ka või? Kuni selle ajani olid kõik pahalased veel elus ja haudusid oma vihaseid plaane. Olgu, saime aru, et lõpp oli kiirustatud ja kuidagi eriti vinge vilinaga tulnud, aga üldiselt oli siiski päris hea sari.

Kas ta oli väga hea võrreldes teiste Snyderi teostega, mida lugenud olen? Ei. Minu lemmikuks jääb alati „Study“ sari ja selle väike sõstrake, kuid igal juhul olen ma Snyderi üllitisi iga kell uuesti valmis lugema. Nendes on midagi, mis mind muudkui kaasa kisub. 

22 juuni 2015

Maria V. Snyder "Scent of Magic"

414 lehekülge
Harlequin MIRA
As the last Healer in the Fifteen Realms, Avry of Kazan is in a unique position: in the minds of friends and foes alike, she no longer exists. Despite her need to prevent the megalomaniacal King Tohon from winning control of the Realms, Avry is also determined to find her sister and repair their estrangement. And she must do it alone, as Kerrick — her partner and sole confidant — returns to Alga to summon his country into battle.

Though she should be in hiding, Avry will do whatever she can to support Tohon's opponents. Including infiltrating a holy army, evading magic sniffers, teaching forest skills to soldiers and figuring out how to stop Tohon's most horrible creations yet: an army of the walking dead — human and animal alike and nearly impossible to defeat!

War is coming and Avry is alone. Unless she figures out how to do the impossible, again…

Teine osa „Healer“ sarjast jätkus täpselt sealt, kust esimene pooleli jäi, mingeid ajalükkeid polnud tehtud. Kui esimene osa rääkis ainult Avry vaatenurgast, siis teine osa keskendus nii Avryle kui Kerrickile. Sedasi oli päris mõnus lugeda, ainult väga raske oli raamatut käest panna. Peaaegu iga peatükk lõppes mingi tähtsa avastuse, küsimuse või ohtliku situatsiooniga ja ega siis ju pooleli ei jäta, peab edasi lugema, et teada, mis saama hakkab. Nõnda see hakkaski nagu lumepall veerema – Avry osa lõppes mingi hästi põneva kohaga ja nüüd tuli üks Kerricki osa vahele, mis ka põnevalt ära lõppes, aga nüüd jätkub see põnev Avry osa, aga pärast seda peab selle põneva Kerricku osa ka edasi lugema ja nii see läks. Une arvelt loomulikult.

Iseenesest puutusid Kerrick ja Avry raamatus kokku minimaalselt, ainult lõpus ja alguses paar lehekülge. Mõtted olid neil aga kogu aeg teineteise juures. Minu jaoks tundus lõpus juba natukene naljakas, kui varmalt oli Avry kogu aeg valmis uskuma, et tema Kerrick on surnud. Selleks polnud üldse palju vaja - tema mõõga nägemist valedes kätes, kaugeid ja häguseid oletusi või mingeid äärmiselt ebausaldusväärsetest allikatest tulevad kinnitusi tema surma kohta. Aga et ootaks ja vaataks, kas ta on surnud... seda ei olnud.
Kuna tegemist on üldse põhimõtteliselt raamatuga, mis toimub sõja ajal, siis oli ootuspäraselt palju reetmisi, surmasid ja elluärkamisi (elluärkamised polnud vast nii ootuspärased, aga ravitsejale keskenduvas raamatus pole see just kõige ootamatum samuti). Üks armas tegelane elustus, paar tükki jäi kadunuks ja mõni, kes selle raamatu jooksul armsaks sai, suri kohe ära. Selles osas väga palju helget ei olnud, esimeses osas veel Kerricki ja Avry teineteise leidmise liin oli selline armas, aga teine osa kubises vaid surmast, ei päästnud seda isegi lõpp.


Muidu oli kõik nagu Snyderi raamatute puhul ikka, päris hea. 

15 juuni 2015

Georgette Heyer "Süütu talleke"

Süütu talleke
368 lehekülge
Ajakirjade kirjastus
“Ma lähen tagasi Londonisse!... Ja ma abiellun esimese naisega, keda kohtan!”

Kui kaunis preili Milborne keevalise lord Sheringhami abieluettepaneku tagasi lükkab, ihkab mees saatusele kätte maksta ja oma varanduse enda valdusesse saada. Esimene naine, keda ta kohtab, on nooruke Hero Wantage, võluv ja naiivne tüdruk, kes on lordi lapsest saadik armsaks pidanud...

Ma ei tea kunagi pärast Georgette Heyeri raamatute lugemist, milline täpselt mu lemmik on, sest iga kord pärast lugemist on selline tunne, et viimati loetud raamat on kõige parem. „Süütu talleke“ oli väidetavalt autori enese lemmikteos ja vähemalt hetkel tundub mulle, et ka üks minu lemmikutest. Nagu ikka Heyeri raamatuid lugedes, sai kõvasti naerda ja raamatut viimast korda sulgedes püsis veel muie mu suul. Midagi hästi tujutõstvat on tema raamatutes. Mul on ääretult hea meel, et Ajakirjade kirjastus on nõuks võtnud need raamatud ära tõlkida, loodan, et neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... sest Heyer on kirjutanud tohutult paljuraamatuid ja minu rõõm on alati piiritu, kui järjekordset värskelt trükikojast tulnud teost poelettidel näen.

Seekordne teos sattus minu kätte nii, et ma isegi ei teadnud, et see minuni jõuab J Mul on hetkel mitu asja pooleli, aga lugemise isu pole kuidagi olnud (juhtub minuga üsna harva, aga vahel siiski). Kohe kui avasin enda üllatuspaki ja leidsin seest „Süütu tallekese“ ajasin end diivanil rulli ja asusin lugema. Lugemisblokk oli kohe läinud, seda need raamatud teevadki minuga.

„Süütu talleke“ räägib loo lord Sheridanist, kes on nõuks võtnud endale pärandatud vara fondist kätte saada. Selleks on tal kaks võimalust – abielluda või oodata 25. eluaasta täitumiseni, milleni veel paar aastat aega on. Kui tema esimene variant preili Milborne keeldub tema ettepanekust, ei heiduta see Sherryt väga, ta kosib järgmise naise, kes talle teele satub. Selleks naiseks on nooruke preili Wantage, kes on Sherryt juba lapsest saati imetlenud. Nad põgenevad ja abielluvad, teevad erinevaid lollusi ja kasvavad loo käigus koos suure(ma)ks. Lõpuks tuleb ka kauaoodatud armastus.

Ei ole just selline raamat, mida lugedes jube palju mõistust kasutama peaks, see ei kurna. See on puhas lugemisrõõm. Kui vaid saaks iga kuu kasvõi ühe Georgette Heyeri läbi lugeda...

21 mai 2015

DELIIRIUM pilt
Sattusin eile kogemata raamatupoodi ja jalutasin täitsa niisama raamatute vahel ringi ning avastasin oma suureks üllatuseks, et üks väga hea sisuga noorteraamat on tõlgitud eesti keelde! 


Ma olen valmis selle raamatu endale tulevikus ostma, kui on KINDEL, et kõik osad ilmuvad eesti keeles. Hetkel jätsin selle veel riiulile, sest poolikuid sarju omada mulle kohe üldse ei meeldi. 

Aga teen natukene teavitustööd, et ikka kõik armsad raamatusõbrad teaksid - Lauren Oliveri "Deliirium" (mille kohta olen ka arvustuse kirjutanud) on Eesti raamatupoodides nüüd täitsa omas eesti keeles saadaval!

19 mai 2015

Maria V. Snyder "Touch of Power"

390 lehekülge
Laying hands upon the injured and dying, Avry of Kazan assumes their wounds and diseases into herself. But rather than being honoured for her skills, she is hunted. Healers like Avry are accused of spreading the plague that has decimated the Territories, leaving the survivors in a state of chaos.

Stressed and tired from hiding, Avry is abducted by a band of rogues who, shockingly, value her gift above the golden bounty offered for her capture. Their leader an enigmatic captor-protector with powers of his own is unequivocal in his demands: Avry must heal a plague-stricken prince, the leader of a campaign against her people.

As they traverse the daunting Nine Mountains, beset by mercenaries and magical dangers, Avry must decide who is worth healing and what is worth dying for.

Ma võtan Snyderi teosed alati rõõmuga kätte, ta oskab nii põnevalt kirjutada. Kahjuks pole tema teoseid eesti keelde peaaegu üldse tõlgitud, ainsaks raamatuks on „Mürgiõpetus“. Kellel on tahtmist mõnes teises keeles lugeda, siis igal juhul soovitan seda, kui ollakse veel lisaks selle žanri huvilised.

Mulle meeldivad raamatud, mill tegevus toimub kuskil alternatiivses keskaegses maailmas ja kui need raamatud veel hästi kirjutatud on, siis mis nii viga neid triloogiate kaupa lugeda. „Touch of Power“ on „Healer“ (tõlkes: ravitseja) triloogia esimene osa. Üldiselt pirtsutan üsna palju, kui mõni laiali venitatud sari mulle näppu satub, aga kui tegemist on just täpselt sellise žanriga nagu mulle meeldib, siis ma leian, et kolm osa on just täpselt nii palju, kui minu hing ihaldada võiks. Tavaliselt on minu lugemise maksimumiks 3-4 raamatut, mida ühe sarjana lugeda võin, vahel võib ka 6-7-osalisi raamatuid lugeda, aga need peavad sellisel juhul ikka ääretult põnevad olema (näiteks „Vampiiride akadeemia“, „Harry Potter“, jms).

Ka seda sama „Healeri“ sarja loen hea meelega kolm raamatut ära, sest nagu ma juba korduvalt maininud olen, Snyderi kirjastiil mulle meeldib. Ta oskab asjad põnevaks kirjutada ilma kunstlikuks muutumata. Loomulikult võib vahel mõni asi tunduda üleliigsena ja võiks pigem raamatust eemaldatud olla (minule ei meeldinud näiteks see, kui Kerrick vihahoos Avryt lõi), aga kui autor on pidanud teatud situatsioone vajalikuks, siis järelikult peab nii olema.  

Loomulikult oli Avry ja Kerricku romaan peaaegu nende esimesest vestlusest ettearvatav. Kui autor hakkab oma tegelastele panema suhu selliseid asju nagu „Tal on ilusad silmad, aga kuna ma vihkan teda, siis mul on suva“, siis mida muud sealt ikka tulema peaks. No okei, päris nii lihtlabaselt ta seda ei kirjuta, pigem pikema monolooogina, aga põhimõte jääb samaks.

Snyderile omaselt olid mõned situastioonid lahendatud üsna huvitavalt, kuigi taaskord ettearvatavalt. Kui ühe kirjaniku erinevaid teosed lugeda, siis paratamatult, kas ta teeb seda teadlikult või mitte, tekib mingi muster, kus teatud olukorrad lõppevad juba vanaviisi. Ometi on tal oskus kõike nii kaasahaaravalt ja põnevalt kirja panna, et raamatuid on ka äärmise une korral väga raske käest panna.

Selles maailmas on olemas maagid – ravitsejad, metsamaagid, tulemaagid ja mida kõike veel. Nende kõikide tekkimisest polnud pikemalt räägitud, aga teada on, et maage väga ei armastata, iseäranis ravitsejaid. Avry on nimelt viimane elav ravitseja, kõik teised on tagakiusamise tagajärjel ühel või teisel moel elu kaotanud. Olukord pole aga sugugi nii lootusetu nagu tundub, sest raamatu teises pooles antakse natukene selgitust selle kohta, kuidas ravitsejad üldse tekivad, viidates sellele, et kuigi Avry on hetkel ainus, ei pea see nii jääma. Esimeses raamatus ei saanud see tekkimise lugu küll täit selgitust, kuid suund on ette näidatud ja nüüd jääb üle vaid teises-kolmandas raamatus vaadata, kuhu see viib. Aa, ja sellega seoses, minu arust on see üsna poeetiline, et on olemas Death Lilys ja Peace Lilys (Surmaliiliad ja Rahuliiliad), ei tuleks selle peale, et ühed liiliad võiks nii oluliseks osaks mõnes raamatus saada. Väga armas idee.


Et enam mitte väga pikaks juttu ajada, siis ütlen lihtsalt, et „Touch of Power“ tundub olevat väga hea algus ühele põnevale sarjale. Julgen  soovitada küll. 

18 mai 2015

Natalie Babbit "Tuck Everlasting"

Tuck Everlasting25.png
139 lehekülge
Doomed to--or blessed with--eternal life after drinking from a magic spring, the Tuck family wanders about trying to live as inconspicuously and comfortably as they can. When ten-year-old Winnie Foster stumbles on their secret, the Tucks take her home and explain why living forever at one age is less a blessing that it might seem. Complications arise when Winnie is followed by a stranger who wants to market the spring water for a fortune.


Võtsin selle raamatu ette lühikese lennureisi ajal, eelnevalt oli see mitu kuud minu lugeris oma aega ootamas. See oli nõnda lühike raamat, et tundus täpselt väike reisi ajaks sobivad – ja mul oli õigus. Lend kestis 2,5 h ja raamatu lugemine täpselt sama kaua.

Raamatu põhjal on tehtud armas film, mida esmakordselt vaatasin ehk 12-13-aastaselt. See film jättis mulle kustumatu mulje, kuigi ma pole seda rohkem vaadanud. Ma mäletan, et minu jaoks oli sellel filmil nii sügav tähendus ja see oli ainult aja küsimus, millal raamatu kätte võtan. Kuna eesti keeles seda polnud ja nii noorema ei soostunud ma inglise keeles veel lugema, jäi see lugemata . Aastaid hiljem tuli see raamat mulle meelde, kui nägin seda mingis nimekirjas. Nimekirjaks võis olla „Lasteraamatud, mida elu jooksul kindlasti lugema peab“ või midagi muud taolist. USAs on „Tuck Everlasting“ kohustusliku kirjanduse hulgas, lapsed peavad seda lugema 5. või 6. klassis ja ma olen täiesti kindel, et sellises vanuses oleksin seda raamatut armastanud samamoodi nagu armastasin aastaid tagasi samanimelist filmi.

Praegu? Mitte nii väga. See oli minu jaoks pisut igav, kuid puhtalt vanast soovist see raamat läbi lugeda, viisin alustatu lõpule. Selles oli kõik olemas, mida lapsed vanuses 11-12 armastada võiksid ja päris palju sellest läks läbi õpetliku alatooni, kuid mitte targutaval moel. Ma ei salli selliseid targutavaid asju, millest läbi ja lõhki mingid õppetunnid läbi käivad, lapsena vihkasin selliseid raamatuid. Babbiti teoses oli kõik tasakaalus ja seda oli meeldiv lugeda, kuigi (nagu juba ütlesin) oli minu jaoks pisut igav.

Ma loen väga hea meelega erinevaid lasteraamatuid ja aeg-ajalt satub ikka mõni päris hea „pärl“ kätte. Ma ei liigitaks „Tuck Everlastingut“ just „pärli“ alla, aga ega väga palju puudu küll ei jää. Mõtlen, et ehk jättis see film ikka nii kustumatu mule, et raamatu maine sellest paratamatult pisut halvenes? Peaks filmi uuesti ära vaatama, võib-olla nüüd, aastaid hiljem tundub film hirmus lapsik ja nõme ning hoopis raamat igavesti vinge.  

12 mai 2015

Richelle Mead "Verevalem"

400 lehekülge
Kirjastus Ersen
Armastus ja ustavus on sügavamal kui veres

VERI EI VALETA…

Sydney veri on eriline – sellepärast, et ta on üks alkeemikute hulgast. Alkeemikud on salaühing, mis vusserdab võlukunstiga ning üritab olla sillaks inim- ja vampiirimaailma vahel. Nad kaitsevad vampiiride saladusi ja inimeste elusid. Ent Sydney viimane kokkupuude vampiiridega tekitas neiule paksu pahandust teiste alkeemikutega. Ja nüüd, mil ta ustavus alkeemikute aadetele kahtluse alla seatakse, on kaalul tema enda tulevik.

Kui Sydney keset ööd voodist välja kistakse, arvab ta kõigepealt, et ongi saabunud karistus dampiir Rose Hathaway aitamise eest. Kuid selgub, et lugu on veelgi hullem. Moroi kuninganna Vassilissa Dragomiri õde Jill Dragomir viibib surmaohus ja moroid peavad talle pelgupaiga leidma. Kodusõja vältimiseks palutakse Sydneyl töötada Jilli hooldaja ja kaitsjana, tehes temast vampiiritüdruku toanaabri kõige ebatõenäolisemas kohas: inimeste internaatkoolis Palm Springsis Californias. Viimane asi, mida Sydney tahab, on süüdistus vampiiridele kaasaelamises. Ja nüüd peab ta hakkama ühega neist koos elama.

Moroi õukond on kindel, et Amberwoodi ettevalmistuskool on Jilli ja Sydney jaoks turvaline paik, ent ohud, häirivad asjaolud ja keelatud armastus varitsevad nii väljaspool kooli kui ka selle territooriumil. Nüüd, mil nad on peidus, tõeline draama alles algabki.

Ma ei ole kunagi väga palju fännanud igasuguseid spin offe ja sõsarsarju ja muud sellist asjade venitamist, aga kui see peaaegu niisama end minu külje alla pressib, kuidas ma siis lugemata jätta saan? Külje alla pressimise alla pean silmas, et see nii veenvalt eesti keelde tõlgitakse (mitte väga pressimine vist, aga peaaegu). Olgugi, et mulle ei meeldi sellised asjad just väga, ei jäta ma neid päris alati ka lugemata. Uudishimu või mis iganes see on, aga nii mõnigi kord olen paar sõsarsarja raamatut kätte võtnud. Tõsi, tihti jäävad need sõsarad mul pooleli, aga seekord vist loen lõpuni.
Pole küll üleliia põnev (vähemalt esimene raamat polnud), aga vahest läheb alles huvitavamaks. Muidugi on see meeldiv, et terve sari kogu täiega (loodetavasti) eesti keelde tõlgitakse. Lõpuks ometi midagi järjepidevat eesti tõlkemaastikul. Vaadates seda poolikute sarjade hulka Eestis, siis tuleb küll kerge ahastus peale. Loodan vaid, et seda ei hakka Ersen oma idiootliku (vabandust, aga see on täiesti ebanormaalne tegevus) rahateenimise põhimõtte nimel poolitama, sest kas see oli „Vampiiride akadeemia“ puhul ikka vajalik???? Need raamatud pole paksud ja nende poolitamine oli lihtsalt lollakas. Iga kord kui ma nägin järjekordset liistakat, mis pidi „raamat“ olema, siis vangutasin pead ja vandusin, et Erseni raamatuid ma küll kunagi enam ei osta, aga näed. Ikka ostsin KÕIK need nõmedad poolikud osad täishinnaga endale ära ja nüüd veel selle „Verevalemi“ ka, aga pahane olen ma sellegipoolest. Nii ei tohi teha. Eriti veel selliste raamatuarmastajetaga nagu mina, kes meeleldi pool enda palka kulutavad selle peale, et osta raamatuid, mida ma tegelikult juba lugenud olen, aga kuna need olemas on, siis võiks ju endal ka olla. Mis sest, et raamaturiiul tahab kokku kukkuda ja mis sellest, et ma toanurgas seisvatest raamatuvirndest vabalt tugitooli võiks ehitada. On ju sellegipoolest vaja. Help me.

Nagu oma pika plära keskel ühe lausega mainisin, siis „Verevalem“ polnud ülemäära põnev, aga vähemalt nii palju põnevust selles jätkus, et tekitas huvi asja edasi lugeda. Nii palju huvi ei tekitaud, et oleksin inglisekeelsed raamatud oma lugerisse pannud, aga nii palju (või vähe) huvi jäi küll, et need eestikeelsed tõlked ära ootan.

Kes on lugenud „Vampiiride akadeemia“ üheksat (khmm, vabandage kui ma ahastusest taaskord köhatan ja silmi pööritan) eestikeelset osa, siis peaksite selles raamatus esinevate tegelastega juba ammu tuttav olema. Ilmselt on neid sarju jäjestikku parem lugeda, aga mina mäletasin vähemalt piisavalt, et mingeid erilisi meenutusi küll ei vajanud. Peategelaseks on Sydney, kes on alkeemik ja ühtlasi ka inimene. Raamatus peab ta terve karja vampiiride ja dhampiiride keskel elama hakkama. Polegi võib-olla nii paha kui tundub, aga Sydneyt on kasvatatud neid olevusi pooleldi vihkama. Seega kujutage ette olukorda, kus peate jagama tuba ebaloomulike olenditega, keda te kõigi eelduste kohaselt vihkama peate. Kui need olevused teile veel täitsa kogemata natukene inimlikena ka tunduma hakkavad, siis pange vaim valmis, sest siis hakatkse teid teiste alkeemikute poolt mõnitama ja ähvardama. Oh well, Sydney elu ei tundugi nii lihtne olevat. Pluss veel Adrian, keda kõik lihtsalt peavad Rose ja Dimitri sarjast mäletama, sest kuidas muidu. Adriani ei saa ära unustada. Nii palju olin ma küll uudishimulik, et piilusin hästi natukene tulevaste raamatute plote, et teada saada, kuhu see asi viib ja see viis täpselt sinna, kuhu ma arvasin, et see viib.

Ma soovitan seda raamatut (ja sarja) lugeda kindlasti kõikidel nendel inimestel, kes on võtnud ette vaevarikka tee ja muretsenud endale ÜHEKSA eestikeelset raamatut (oma rahakoti kulul) ja need läbi lugenud. Nüüd on ainus õige liigutus muretseda ka selle sõsarsarja kõik raamatud, mis ilmuvad, aga seda ainult juhul, kui neid poolitama ei hakata, sest siis vähemalt mina isiklikult võtan kõik need oma raamatud ja müün need maha, sest ma tunneks end isiklikult solvatuna. Ausalt.

01 mai 2015

Cassandra Clare "Taevase tule linn"

608 lehekülge
Kirjastus Varrak
„Surmava arsenali” sarja kaua oodatud finaalis tuleb Claryl ja tema sõpradel seista silmitsi suurima kurjusega, mida nad eales on kohanud. Seda kurjust kehastab Clary enda vend.
Nüüd, kus Sebastian Morgensterni käsutuses on põrgukarikas, suudab ta muuta varjukütte otsekui õudusunenäost väljaastunud koletisteks ning tumestatute armee aina kasvab. Varjukütid kuulutavad välja sõjaseisukorra ja koonduvad Idrisesse, aga isegi Alicante kuulsad deemonitornid ei suuda Sebastianit tõkestada. Ning kes kaitseb maailma deemonite sissetungi eest, kui nefilimid on Idrises lõksus?
Kui ilmsiks tuleb suurim reetmine, mis nefilimidele iial osaks on saanud, peavad Clary, Jace, Isabelle, Simon ja Alec põgenema. Just neile langeb ülesanne päästa maailm hukust. Nende tee viib sügavale deemonimaailma, kuhu ükski varjukütt pole seni sattunud ja kust ainuski inimolend pole tagasi pöördunud...

Olen selle raamatu lugemist päris pikalt juba edasi lükanud, kord alustasin juba lugerist, aga seal jäi see pärast esimest peatükki seisma ja nõnda ta seal lugemata kujul istub siiani. Nüüd ostsin endale kuuenda osa, esiti lugesin ja mõtlesin, et huvitav küll, eelmised osad on hoopis teistugused tundunud. Mõtlen ja loen, mõtlen veel ja loen juba pool raamatut läbi, siis meenus – lugesin ju kõik teised osad inglise keeles! Pole ime, et praegu see lugemine täitsa sama ei tundu. Võtsin enda blogi lahti ja huvi pärast vaatasin, et millal need eelnevad osad läbi lugesin ja pidin pikali kukkuma! Kaks aastat tagsi?? Kas tõesti on sellest juba paar aastat möödas? Kuidas nii? Need raamatud on mul ju nii hästi meeles, mis mõttes on möödas juba kaks aastat! No ma ei tea, aeg ikka lendab küll.

Ei teagi, kas asi oli selles, et lugesin raamatut eesti keeles või selles, et olen sellest sarjast natukene „üle saanud“, aga see tundus kuidagi igavam. Iga vähegi pingelisem olukord oli eelmisele nii sarnane, kõik ähvardused ja eelaimdused alati samad, lõpptulemus kogu aeg üks, huumor tundus sedapuhku pisut nigelavõitu. Vist ikka oli oma osa ka tõlkel, sest lugemise ajal tõlkisin peas pidevalt humoorikad olukorrad ära ja kui need oleks olnud originaalkeeles, oleks nali ikka hoopis naljakam tundunud. Tõlge pole paha, aga ikka läheb alati midagi ju kaduma.


Minu viimase aja sündroomiks on saanud ka see, et alguses ei saa kuidagi vedama, siis pärast jälle ei saa pidama. Raamatut lugesin põhimõtteliselt paari peatüki kaupa, sest kauem korraga ei suutnud, mõte kippus rändama minema ja see polnud otseselt nii põnev, et kramplikult raamatust kinni oleks pidanud hoidma ja sõnu neelama. Spoilin lõppu ka veidi, edasi lugemine omal vastutusel!  Lõpp oli natukene liiga roosamanna, kuidas see saab nii olla, et kõik tähtsad tegelased ellu jäävad ja õnnelikult elu lõpuni elavad ja 20 lehekülge lõpust üksteisega nunnutavad? Alati ei pea keegi surma saama, et põnev oleks, aga no ausalt, see polnud ikka üldse võimas finaal. 

Mul pole otseselt kahju, et sari läbi on, aga mõnes mõttes on ikka halb tuttavaks saanud tegelastega hüvasti jätta, eriti pärat nii mitut raamatut. Rõõmsaks uudiseks fännidele peaks olema teadmine, et Cassandra Clare on kirjutamises väga aktiivne, seega mingist nurgast on lisa alati tulemas. 


LISAKS eriti hea uudis kõikidele fännidele! Varsti on oodata vähemalt 13-osalist sarja esimese raamatu põhjal. Sari hakkab kandma nime "Shadowhunters". Kui sari osutub edukaks, siis tuleb rohkem osasid, aga liialt loota vast ei tasu. Ma olen 13 osaga ise juba üsna rahul :) Sari on teiste näitlejatega, filmiga pole sel midagi pistmist. Kogu film oli üldine pettumus enamikele fännidele ja kassast ei tasu rääkidagi. Loodame, et sarjaga läheb natukene paremini (või noh, palju paremini). Väga palju infot selle sarja kohta veel jagada ei ole, aga teada on Jace osatäitja, keda hakkab mängima Dominic Sherwood ja Clarissa osatäitja, keda mängib Kat McNamara. Ka Isabelle ja Simoni osatäitjad on teada, nendega sab lähemalt tutvuda imdb lehel. Info täieneb pidevalt, sest hetkel on käimas castingud.
Minu arvates on juba hetkel osatäitjate valik parem, kui filmis, seega võib öelda, et vähemalt alustatud on hästi. 

08 aprill 2015

Raamatusoovid

Kuna ma kipub nüüd juba ise ka ära unustama, milliseid uusi raamatuid endale soetada tahan, siis mõtlesin, et riputan kõik pealkirjad edaspidi siia üles. Tänu sellele on mul endal lihtsam järge pidada ja siis näevad seda ka teised, kel võib-olla mõni raamat poehinnast soodsamalt pakkuda on. 

Trükiaastad on mõnel raamatul seetõttu, et soovin soetada just neid eksemplare (kaunis kujundus või teatud sari, vms).

1. J.R.R. Tolkien „Sõrmuse Isand- Sõrmuse vennaskond“ 2007. aasta trükk, Tiritamm
2. J.R.R. Tolkien „Sõrmuse Isand- Kaks kantsi“ 2008. aasta trükk, Tiritamm
3. J.R.R. Tolkien „Sõrmuse Isand- Kuninga tagasitulek“ 2010. aasta trükk, Tiritamm
4. Richelle Mead „Verevalem“ Ersen
5. Georgette Heyer „Süütu Talleke“ 2013. aasta trükk, Ajakirjade kirjastus
6. Georgette Heyer „Tants neljale paarile“ 2014. aasta trükk, Ajakirjade kirjastus
7. Maggie Stiefvater „Unenäovargad“ Tänapäev
8. Truman Capote „Õhutsöök Tiffany juures“ 2014. aasta trükk, Pilgrim
9. Robert Galbraith „Käo kukkumine“ 2014. aasta trükk, Varrak
10. J. K. Rowling „Ootamatu võimalus“ Varrak
11. Thomas Hardy „Looduse rüpes“ 2014. aasta trükk, Eesti Raamat
12. Solomon Northup „12 aastat orjana“ Tänapäev
13. Gillian Flynn „Kadunud“ Varrak
14. Tove Jansson "Muumitroll" Sinisukk
15. Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil" 2015. aasta trükk, Critera VMG OÜ
16. Robert Galbraith "Siidiuss" 2015. aasta trükk, Varrak
17. Suzanne Collins "Pilapasknäär", Tänapäev
18. Stieg Larsson "Tüdruk, kes mängis tulega" Varrak
19. Stieg Larsson "Purustatud õhuloss", Varrak
20. Neil Gaiman "Ameerika jumalad", Tänapäev
21. Georgette Heyer "Lihvimata teemant", Ajakirjade kirjastus
22. Michael Scott "Alkeemik", "Võlur", "Maag", "Sorts", "Surnumanaja", "Nõid" Pegasus
23. Michelle Zink "Õdede ettekuulutus" Pegasus
24. J. K. Rowling "Fantastic Beast and Where to Find Them - Screenplay"
25. Neil Gaiman "Eikusagi" Varrak
26. Nele Neuhaus "Kes külab tuult" Tänapäev